küll.” Hingamispausi vaikus. „Ja kuidas siis üksiklasel läheb?”
„Pohmelus.” Ma nägin kööki, ühes aknaruudus oli viga ning kui ma pead imekergelt liigutasin, näis üks puu aias lainetavat, otsekui peegelduks see vee alt. „Ma jõin Quirke’iga,” ütlesin ma.
„Millega?”
„Quirke’iga. Meie niinimetatud majavalvuriga.”
„On ta valvanud tõesti.”
„Ta tõi kaasa pudeli viskit.”
„Et sind su uude ellu lähetada. Kas ta lõi selle vastu su pead puruks?”
Ma nägin vaimusilmas seda pilti, hommikuvalgus nagu raske, kahvatu gaas ja Lydia seismas suure vana hämara mereäärse maja elutoas, mis oli olnud osa isalt saadud pärandist, telefonitoru õla ja lõua vahele surutud – trikk, mida mina pole kunagi selgeks suutnud saada – ja rääkimas viltu sellesse, otsekui oleks see unine imik, keda ta vastu nägu hoiab. On tunda mere soolast lõhna, kostab kajakate kauge kisa. See kõik näis nii selge, aga ometi nii kauge, et see oleks võinud olla nägemus elust mõnel teisel planeedil, kujuteldamatult kaugel sellest siin ning ometi sellesarnane kõigis üksikasjades.
„Cass helistas jälle,” ütles Lydia.
„Ah nii?” Ma istusin aeglaselt diivanile, vajusin nii madalale, et lõug peaaegu puudutas põlvi, ning diivani jõhvsisikond valgus all välja ja kõdistas mu paljaid pahkluid.
„Tal on sulle üllatus.”
Lydia napp naer oli otsekui õhkamine.
„Noo?”
„Sa hämmastud.”
Kahtlemata hämmastun, Cassi üllatus on hirmuäratav väljavaade. Puu köögiakna vigase ruudu taga lainetas. Lydia laskis kuuldavale häälitsuse, mis kõlas minu kohkumuseks nuuksena, ning kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl etteheitvalt kähe. „Minu meelest peaksid sa koju tulema,” ütles ta. „Minu meelest peaksid sa siin olema, kui ta koju jõuab.” Selle peale ei olnud mul midagi öelda. Mulle meenus päev, mil mu tütar sündis. Ta kargas maailma, see määrdunud ja raevukas väike lõhekala, ja kandis endaga kaasas terveid põlvkondi. Ma ei olnud valmis nii paljudeks sarnasusteks. Ta oli mu ema ja isa ning Lydia isa ja surnud ema ning Lydia ise ja terve hulk viirastuslikke esivanemaid, kes kõik tunglesid selles tillukeses, hingamisvaevast moondunud näos nagu lahkuva pagulaste laeva illuminaatoris. Ma olin sünnituse juures – oo jaa, ma olin väga edumeelne, tegelesin igasuguste asjadega, muidugi oli see lihtsalt järjekordne etendus, sisimas värisesin ma selle verise vaatemängu ees. Selleks ajaks, kui laps sündis, olin ma juhmistunud ega teadnud, kuhu poole pöörata. Nad panid lapse mulle sülle, enne kui nad olid ta isegi puhtaks pesnud. Kui kerge ta oli, aga ometi – milline koorem. Üks veriste roheliste kummisäärikutega arst ütles mulle midagi, aga ma ei saanud temast aru – õed olid kärmed ja endaga rahul. Kui nad Cassi minu sülest ära tõstsid, näis mulle, et ma kuulen, kuidas katkeb tininal nabanöör, see, mille ma olin endast välja viiranud. Me viisime ta koju korvis nagu mingi kallihinnalise sisseostu, mille pakendi avamist me kärsitult ootasime. Oli talv ning õhus oli kõrgmäestiku kargust. Mulle meenub kahkjas päikesevalgus parklas – Lydia pilgutas silmi nagu vangikoopast üles toodud vang –, haigla tagant kõrgetelt küngastelt puhus külm, värske ja lõhnav tuuleõhk ning lapsest polnud näha muud kui ebamäärane roosa laik atlassteki kohal. Kui me temaga koju jõudsime, ei olnud meil tema jaoks voodit ning me pidime panema ta meie magamistoa kõrge kummuti lahtitõmmatud alumisse sahtlisse. Ma ei saanud õieti magadagi, kartes, et tõusen öösel üles, unustan, et ta on seal, ja lükkan sahtli kinni. Mööduvate autode tulede vesise valguse kolmnurgad avanesid laes ning voltisid end uuesti kenasti kokku, kukkudes nagu daamide lehvikud sahtlisse, kus Cass magas. Me kutsusime teda hüüdnimega, mis see oli? Vist siil, jah, oligi siil, sellepärast, et ta nohises niimoodi tasakesi. Minu mälestustes helged ja süütuilmelised päevad, kuigi tormipilved kogunesid juba silmapiiri taga.
„Ma vist räägin siin iseendaga,” lausus Lydia pineva ja ärritunud ohkega.
Ma lasksin silmadel kinni vajuda ja tundsin, kuidas põletikuliste laugude servad kuumavalt kokku puutuvad. Mu pea valutas.
„Millal ta saabub?” küsisin ma.
„Oh, ta muidugi ei ütle – see oleks liiga lihtne,” Lydia hääl omandab alati pahase tooni, kui ta räägib meie raske iseloomuga tütrest. „Tõenäoliselt ilmub ta lihtsalt ühel päeval ootamatult.”
Järgnes taas vaikus, milles ma kuulsin omaenda hingamise kahinat telefonitorus. Ma avasin silmad ja vaatasin uuesti kööki. Kõigepealt rabas mind seal silmatud kujutise, nägemuse, hallutsinatsiooni juures – ma ei oleks teadnud, kuidas seda nimetada, kui mulle oleks pähe tulnud seda üldse kuidagi nimetada – selle tavalisus: pikk noor naine, kes pöördub pliidi juurest eemale, ulatades nagu midagi kellelegi, kes näib olevat istuv laps. Ma asetasin telefonitoru aeglaselt diivani käetoele. Polnud kuulda midagi peale nõrga, väga nõrga sisina, mis ei pruukinud olla midagi muud kui minu enda vere, lümfi, vaevaliselt töötavate organite tekitatud vaikne kahin mu kõrvus. Mulle anti ainult see vilksamisi nähtud kujutis – naine, kui see ikka oli naine, pöördub, käsi sirutub, laps on liikumatu, kui see ikka on laps – ja siis see kadus. Ma pigistasin valusad silmad uuesti kinni, püüdes seda kujutist alal hoida. See kõik oli seletamatul kombel valulevalt tuttav.
Ma läksin vaikselt kööki, seisatasin ja vaatasin ringi. Seal polnud kedagi. Kõik oli nii nagu minuti eest, enne kui telefon helises, kõik peale mingi üldise pinge, otsekui oleks kõik liikumatuks tardunud, julgemata hingata. Ma läksin tagasi esikusse, istusin peaaegu kokku ajudes jälle diivanile ja ohkasin judisedes välja. Lydia oli veel liinil.
„Mida?” küsis ta tigedalt. „Mida sa ütlesid?”
Ma tundsin teravat külma.
„Ma ütlesin, et majas kummitab.” Ma naersin nüüd, minust purisesid välja allumatud sulgkerged naerupahvakud.
Järjekordne vaikus.
„Sa oled iseenda kummitus,” lausus Lydia vihase rutuga ning ma kuulsin, kuidas telefonitoru langes hetk enne ühenduse katkemist kolksatusega hargile ning temagi muutus otsekohe viirastuseks, haihtus õhku ja kaugusse.
See polnud mul esimene kord siin majas kummitust näha. Ühel päeval poisipõlves, suvise õhtupooliku unelevas igavuses ronisin ma mööda järsku valgustamata treppi katusekambrisse, tundes seda vajadust ei tea mille sunnil. Tuba oli madala viltuse katuse all palav. Keegi, küllap mu ema, oli ühel oma perioodilisel ja nurjumisele määratud katsel kokku hoida laotanud šalott-laugud paljale puitpõrandale, et neid talveks alles hoida, aga talv oli nüüd ammu läbi ning õhku vürtsitas nende imalkuiv mädanemislõhn, mis äratas minus ebamääraste mälestuste puntra. Toas oli üksainus väike ümmargune aken nagu illuminaator, mille vastu ma nõjatusin, vaadates tühja pilguga läbi tolmuse klaasi tohutut tihedat sinist õhku, kui miski, mitte mingi heli, vaid mingisugune toa õhu pinguldumine mind pead pöörama sundis. Ma ootasin, et tegu on ühe kostilisega, mõnikord kohtasin ma oma uitamisel neist mõnda veidramat, kes hiilis ringi ning küllap otsis, mida välja nuhkida või varastada. See ei olnud aga kostiline. See oli mu surnud isa, kes seisis lahtisel uksel niisama reaalsena nagu elus, seljas triibuline pidžaama, selle peal vana nisukarva kampsun ja jalas ilma paelteta kingad – sama riietus, mida ta oli kandnud iga päev oma suremise pikkadel viimastel kuudel. Ta oli kõhklevalt kummargil, pea pisut viltu, võib-olla kuulatades või püüdes midagi meenutada või mõnda ekslevat mõtet tabada – minu poole ta ei vaadanud ning paistis, et ta pole minust teadlik. Hetke pärast näis ta sellest pingutusest, oli see siis mis tahes, loobuvat, kehitas õlgu, laskis ühel õlal longu vajuda, nii nagu tal ikka kombeks oli, pöördus, läks kummargil uksest välja trepile ja kadus.
Ma ei kartnud. Olen kindel, et oleksin kartnud, kui ta oleks mulle otse otsa vaadanud või andnud kuidagi märku, et ta teab minu sealolekust. Siis aga olin ma lihtsalt nõutu ja muidugi uudishimulik ka. Pärast oletasin, et olin maganud, maganud ärkvel või olnud transis, kuigi polnud ainsatki hetke, mil ma oleksin tundnud, et ma unest virgun. Ma mõtlesin rääkida nähtust emale ja olin isegi kõndinud teda otsides läbi