e politseinikele, kelle kaitse all ma elan. 38 000 koos veedetud tunnile. Ja kõigile tulevastele tundidele, mis meid ees ootavad. Kus iganes.
„Ma ei karda, et mind jalge alla tallatakse. Mahatallatud rohust saab teerada.”
Coca # 1
Kokaiini tarbib isik, kes istub praegu sinu kõrval rongis ja kellel oli seda vaja hommikul ärkamiseks, või sind koju sõidutav bussijuht, kelle eesmärgiks on teha ületunde, ilma et tal sellest kael kangeks jääks. Kokaiini tarbib sulle kõige lähem inimene. Kui see ei ole sinu isa ega ema, ega ka mitte sinu vend, siis on see sinu poeg. Kui see pole sinu poeg, siis on see sinu ülemus. Või tema sekretär, kes tõmbab ainult laupäeviti, et oleks lõbusam. Kui see pole sinu ülemus, siis on see tema naine, kes teeb seda lõõgastumiseks. Kui see pole tema naine, siis on see tema armuke, kellele sinu ülemus ise kõrvarõngaste asemel kokaiini kingib, sest see on parem kui teemandid. Kui mitte nemad, siis on see rekajuht, kes veab tonnide viisi kohvi kogu linna kohvikutesse ega suudaks ilma kokata kõiki neid tunde kiirteel vastu pidada. Kui see pole tema, siis on see haiglaõde, kes sinu vanaisal kateetrit vahetab ja kellele kokaiini mõjul tundub kõik palju lihtsam, ka öised valvetunnid. Kui see pole tema, siis on see maaler, kes sinu tüdruku toa seinu värvib. Kes alustas uudishimust, aga on nüüd üleni võlgades. Kokaiinisõltlane on siin, sinu läheduses. See võib olla politseinik, kes su auto kinni pidas ja kes juba aastaid triipu tõmbab. Kõik teised on sellest juba ammu aru saanud ja kirjutavad tema ülemustele anonüümkirju, lootes, et ta enne mõne rumalusega hakkama saamist vallandatakse. Kui see pole tema, siis on see äsja voodist tõusnud kirurg, kes hakkab varsti sinu tädi opereerima ja kes kokaiini abil suudab kuni kuus inimest päevas lahti lõigata; või advokaat, kelle juurde sa lähed lahutuse asju ajama. See võib olla kohtunik, kes langetab oma otsuse sinu tsiviilhagi asjas ja kelle arvates ei ole kokaiin mitte pahe, vaid teeb elu nauditavamaks. See võib olla kassapidaja, kes ulatab sulle loteriipileti, mis loodetavasti muudab su elu päevapealt. See võib olla puusepp, kes paigaldab sulle tuppa uue, terve kuu palga maksma läinud kapi. Kui see pole tema, siis on see töömees, kes tuleb sulle koju ja paneb sinu Ikea riidekapi kokku, mida sa ise teha ei suuda. Kui see pole tema, siis on see korteriühistu esimees, kes kohe sinu uksekella helistab. See võib olla elektrik, kes üritab sinu magamistoa stepslit teise seina üle viia. Või laulja, keda sa lõõgastudes kuulad. Kokaiini tarbib preester, keda palud end leeritada, kuna varsti saabub sinu lapselapse ristimispidu. Ta on üllatunud, kuuldes, et sul on see sakrament siiani saamata jäänud. Kokaiini tarbib kelner, kes sind järgmisel laupäeval toimuvas pulmas teenindab ja kelle jalgades ei oleks ilma kokaiinita nii palju energiat, et seda tundide kaupa teha. Kui need pole nemad, siis on see maanõunik, kes otsustas äsja, kuhu tuleb uus jalakäijate tsoon, ja kes saab kokat tasuta, vastuteenete eest. Kokaiini tarbib parklatöötaja, kes nüüdseks tunneb end õnnelikuna ainult triipu tõmmates. Seda teeb arhitekt, kes su suvilana ostetud villa ümber ehitas, seda tarbib postiljon, kes tõi sulle ümbriku uue pangakaardiga. Kui mitte tema, siis teeb seda kõnekeskuse tüdruk, kes vastab sulle kiljuva häälega, küsides, kuidas ta saab sind aidata. Tema ühtemoodi rõõmus hääl iga telefonikõne ajal on valge pulbri tulemus. Kui see pole tema, siis on see teadlane, kes istub praegu professorist paremal ja hakkab sind kohe eksamineerima. Kokaiin on ta närviliseks muutnud. See võib olla füsioterapeut, kes üritab su põlve korda teha ja keda kokaiin muudab seltsivamaks. See on ründaja, kes jalgpallimatši viimastel minutitel lööb värava ja rikub ära sinu kihlveo. Kokaiini tarbib lõbutüdruk, kelle poolt lähed läbi enne kojuminekut, kui tahad end välja elada, sest sul on kõigest kõrini. Ta vajab kokaiini selleks, et mitte näha kõiki neid mehi enda ees, selja taga, peal või all. Kokaiini tarbib gigolo, kelle kinkisid endale viiekümnendaks juubeliks. Ainult teie kahekesi. Kokaiini abil tunneb ta end kõigist isastest kõige vägevamana. Kokaiini paneb sinu poksiringi treeningpartner, kellega koos kaalust alla püüad võtta. Kui see pole tema, siis on see sinu tütre ratsutamisõpetaja või psühholoog, kelle juures su naine käib. Kokat tarbib sinu mehe parim sõber, kes sind juba aastaid jumaldab ja kes sulle kunagi pole meeldinud. Kui mitte tema, siis on see sinu koolidirektor. Triipu tõmbab koristaja. Kinnisvaraagent, kes jääb hiljaks just siis, kui sul on korteri vaatamiseks vähe aega. Seda tarbib turvamees, kes kammib ikka veel oma viimaseid salke üle lauba, kuigi kõik teised juba ammu pea paljaks ajavad. Kui mitte tema, siis teeb seda notar, kelle juurde sa loodetavasti enam kunagi tagasi ei pea minema ja keda kokaiin aitab mitte mõelda alimentidele, mida ta peab maksma oma eksabikaasadele, kelle ta ise maha on jätnud. Kui see pole tema, siis on see taksojuht, kes liiklust sõimab, aga juba järgmisel hetkel taas rõõmsatujuliseks muutub. Kui mitte tema, siis teeb seda insener, keda vastu tahtmist külla kutsud, sest ta võib sind karjääri tegemisel aidata. See on liikluspolitseinik, kes sulle trahvi välja kirjutab ja selle juures kohutavalt higistab, vaatamata sellele et väljas on talv. See võib olla ka aukus silmadega aknapesija, kes suudab kokaiini ainult võlgu osta, või noormees, kes surub reklaamlehti auto kojameeste vahele, viis tükki korraga. See on poliitik, kes lubas sulle kaubanduslitsentsi muretseda ja kelle poolt sa kogu perega parlamendivalimistel hääletasid ning kes on pidevalt närviline. See on professor, kes saatis su eksamilt esimese eksimuse peale minema. See võib olla onkoloog, kelle juurde lähed jutule, sest oled kuulnud, et ta on omal alal parim, ja loodad, et ta suudab sind päästa. Triipu tõmmates tunneb ta end kõikvõimsana. See on ämmaemand, kes astub sisse, et sinu sünnitusvaludes naist läbi vaadata, aga unustab sigareti ära visata. See on sinu naisevend, kes ei ole mitte kunagi lõbus, või sinu tütre kallim, kes on vastupidi kogu aeg üliheas tujus. Kui seda ei tee nemad, siis teeb seda kalakaupmees, kes sätib praegu mõõkkala letile ilusasse poosi, või bensiinijaama töötaja, kes ajab bensiini autode peale. Triipu tõmmates tunneb ta end noorena, kuigi ise ei suuda enam bensiinipüstolitki õigesse kohta tagasi panna. See on perearst, keda tunned aastaid ja kes sind väljaspool järjekorda sisse laseb, sest sa tead täpselt, mida talle jõuludeks kinkida. Kokat tarbib sinu kortermaja kojamees, ja kui mitte tema, siis teeb seda sinu laste koduõpetaja või sinu vennapoja klaveriõpetaja, kostümeerija teatritrupist, kelle etendust täna õhtul vaatama lähed, sinu kassi loomaarst. Linnapea, kes sind õhtusöögile kutsus. Ehitaja, kes sinu maja ehitas, kirjanik, kelle raamatut enne magamaminekut loed, telediktor, kes uudiseid loeb. Aga kui hästi järele mõtled ja leiad, et see pole keegi nendest, siis sa kas ei oska näha või valetad. Või oled see hoopis sina ise.
1. Õppetund
„Nad istusid kõik ümber laua, kusagil New Yorgis, siit mitte väga kaugel.”
„Kus?” küsisin instinktiivselt.
Ta vaatas mulle otsa ja tema pilk andis mõista, et ainult idioot võib nii uskumatult lolli küsimuse esitada. Sõnad, mida ma praegu kuulda sain, oli vahetuskaup. Mõne aasta eest oli politsei Euroopas ühe noormehe kinni võtnud. Ameerika Ühendriikide passiga mehhiklase. Ta pääses küll vangistusest, aga selle eest saadeti ta New Yorki, kus ta jäeti ligunema linna uimastikaubanduse rentslisse. Aeg-ajalt andis ta politseile infot, vastutasuks ei võetud teda kunagi kinni. Ta polnud päris informaator, vaid pigem midagi selle moodi, nii et ta ei peaks tundma end ei kurjategijana ega ka omertà vande andnud vankumatu vaikijana. Politsei küsitles teda üldiste asjade kohta; temalt ei nõutud detailset informatsiooni, mis oleks võinud ta kuritegeliku grupi ees paljastada. Temalt nõuti kuulujutte, uudiseid olukordade, kohtumiste ja tülide kohta. Mitte tõendusmaterjali ega juhtlõngu, vaid kõlakaid. Faktid oleks politsei pärast ise välja nuhkinud. Aga nüüd ei piisanud sellest enam, sest poiss oli iPhone’iga linti võtnud kõne, mida ta ühel koosolekul kuulnud oli. See tegi politseinikud rahutuks. Mõned neist, kellega ma aastaid kontaktis olen olnud, palusid mul sellest kirjutada. Selle kõne kusagil avaldada, kära teha, et näha, mis reaktsioon sellele järgneb, mõista, kas see, mida ma nüüd kohe kuulma hakkan, oli tõesti nii juhtunud, nagu poiss rääkis, või oli see hoopis lavastus, teatrietendus, mille keegi oli välja mõelnud selleks, et mehhiklased ja itaallased õnge võtta. Pidin sellest kirjutama, et tekitada reaktsiooni nendes ringkondades, kus need sõnad olid kõlanud, kus neid sõnu oli kuulatud.
Politseinik ootas mind väikesel muulil Battery Parkis1, ta ei kandnud ei vihmamütsi ega päikeseprille. Ta ei kandnud mitte mingit naeruväärset maskeeringut ja tuli kohale kirevavärvilises T-särgis, jalas plätud ja näol lai naeratus, nagu inimesel, kes ei suuda ära oodata, millal saab oma saladuse välja rääkida. Tema itaalia keel kubises murdesõnadest,