küünlad ja piketeerimine. Valutavatele haavadele jääb vaid üks lahendus: morfiin. Kes neid ridu loeb, see elab võib-olla maailmas, kus elu on rahulik. Ta teab, mismoodi kõlavad haigete ja sünnitajate oiged, laste röökimine ja luude ragisemine. Aga ta pole iialgi kuulnud püssikuulist tabatud mehe karjeid, kellel kondid puruks tulistatakse või kellel kuulikillud terve käe või pool nägu küljest rebivad. Need on ainsad karjed, mis mälust ei kustu. Häälte mälu on põgus. See sõltub tegudest ja olukorrast. Aga sõjakarjed ei kao. Nende peale ehmatavad öösel üles sõjast tagasi tulnud sõdurid, reporterid, rindearstid ja elukutselised sõjaväelased. Kui oled kuulnud rindejoonel sureva või haavatud mehe karjeid, pole mõtet raisata raha psühhiaatritele ega otsida lohutust. Neid karjeid ei saa unustada. Ainult keemia võib neid vaigistada, summutada, tumestada. Need karjed panevad kivistunult paigale tarduma haavatasaanu kaasvõitlejad. Pole olemas midagi antimilitaarsemat kui sõjas haavata saanu kisa. Ainult morfiin suudab need karjed summutada ja sisendab ülejäänutele lootust, et nad pääsevad eluga ja võidavad lahingu. Sellepärast nõudsidki sõja jaoks morfiini vajavad Ameerika Ühendriigid Mehhikolt oopiumitoodangu suurendamist. Nad ehitasid isegi terveid raudteid, et seda kergemini riiki sisse vedada. Kui suurtes kogustes nad oopiumi vajasid? Tohutult. Niipalju kui võimalik. Vana Arturo oli suureks kasvanud. Ta oli nüüd peaaegu kolmekümneaastane ja nelja lapse isa. Tema poleks oma põlde maha põletanud, nagu tema isa seda kunagi oli teinud. Ta teadis, et ühel päeval temalt seda palutakse või teda selleks sunnitakse. Niisiis, kui kindral oli lahkunud, läks Arturo mööda põldu talle järele, peatas karavani ja tegi kindraliga kaupa. Ta hakkab oma oopiumit salakaubana müüma: suurem osa jäägu riigile, kes müüb selle edasi Ühendriikide armeele, aga ülejäänu peab minema salakaubana jänkidele, kellel on isu oopiumi ja morfiini kaifida. Kindral võttis pakkumise vastu tõsise protsendi eest ja „ainult sel juhul, kui toimetad ise oopiumi üle piiri.”
Vana Arturo on nagu sfinks. Mitte ükski tema poegadest ei tegele uimastitega. Tema pojapojad ka mitte. Nende naised ka mitte. Aga narkoärikad austavad teda, sest ta on oma maal vanim oopiumikaubitseja. Arturo oli gomero’st saanud vahendajaks. Ta mitte ainult ei kasvatanud ise oopiumit, vaid oli ka vahendajaks teiste oopiumikasvatajate ja uimastimüüjate vahel. Sel alal tegutses ta kuni kaheksakümnendate aastateni, aga see oli alles algus, sest tollal oli suurem osa Ameerikasse veetava heroiini kaubandusest mehhiklaste käes. Arturost oli saanud võimas ja rikas mees. Aga miski peatas tema oopiumiäri äkitselt. Selle põhjuseks oli mees nimega Kiki. Pärast seda, mis Kikiga juhtus, otsustas Arturo viljakasvatuse juurde tagasi pöörduda, loobus oopiumist ning tehingutest heroiini- ja morfiinimüüjatega. Kiki lugu on vana lugu, millest on juba palju aastaid möödas. Aga Arturo ei ole seda kunagi unustanud. Kui pojad talle ühel päeval teatasid, et olid otsustanud kokaiiniga kaubitsema hakata, nagu ta ise kunagi oopiumiga oli kaubitsenud, mõistis Arturo, et oli saabunud hetk jutustada neile Kiki lugu, sest kes seda veel kuulnud pole, peab seda kuulda saama. Ta viis pojad linnast välja ja näitas neile auku, mis oli nüüd täis kuivanud lilli. Aga sügav. Ja hakkas rääkima. Olin seda lugu kunagi lugenud, aga selle tähendust mõistsin alles siis, kui nägin oma silmaga Sinaload27 – paradiislikku maakitsust, kus istutakse vangis põrgupiinade vääriliste süütegude eest.
Kiki lugu on seotud Miguel Ángel Félix Gallardo omaga, keda tuntakse El Padrino nime all. Félix Gallardo töötas kunagi Mehhiko riiklikus politseis. Aastaid oli ta uimastikaubitsejaid vahistanud, neid jälitanud, nende meetodeid uurinud ja nende salajasi kaubateid välja nuhkinud. Ta teadis neist kõike ja pidas neile jahti. Ühel päeval läks ta uimastikaubitsejate juurde ja tegi neile ettepaneku luua ühtne organisatsioon, aga ainult ühel tingimusel. Nad peavad tema enda pealikuks valima. Kes tema pakkumise vastu võttis, sellest sai organisatsiooni liige; kes eelistas üksi edasi tegutseda, võis seda teha. Aga varsti ta tapeti. Ka Arturo otsustas ettepaneku vastu võtta. Sellega lõppes Félix Gallardo jaoks vormikandmise aeg ning algas marihuaana ja oopiumiga kaubitsemise periood. Ta uuris isiklikult läbi kõik Ameerika Ühendriikidesse viivad narkoteed. Ruutmeetri kaupa õppis ta tundma kõiki neid mägiseid kohti, kust hobused ja veoautod üles pidid ronima või välja roomama. Tollal polnud Mehhikos veel kartelle. Need asutas Félix Gallardo. Kartellid. Praegu kutsuvad kõik neid nii, isegi poisikesed, kes selle sõna tähendust veel ei tunne. Enamikul juhtudest on see õige termin. Kartellid on grupeeringud, kes tegelevad kokaiiniga algusest lõpuni, selle kapitaliga, selle hinnaga ja levitamisega. See ongi kartelli mõte. Kartell on majandustermin, millega tähistatakse tootjaid, kes lepivad omavahel kokku kauba hinnas, toodetavates kogustes ning selles, kuhu, kuidas ja millal kaupa müüa. See kehtib nii seaduslikus äris kui ka salakaubanduses. Mehhikos otsustasid kokaiini hinna üle vaid vähesed kartellide juhid. El Padrinot peeti Mehhiko kokaiini tsaariks. Talle allusid Rafael Caro Quintero ja Ernesto Fonseca Carrillo, hüüdnimega Don Neto. Kolumbias aga käis tollal tuline võitlus kokaiini hinna ja müügiteede pärast kahe rivaalitseva kartelli, Cali ja Medellíni vahel. Paljud mõrvati. Kuid Pablito Escobar, Medellíni boss, pidi peale selle tegelema veel ühe piiritaguse probleemiga: USA politsei, keda ta ei olnud suutnud ära osta, konfiskeeris temalt liiga palju narkolaste Floridas ja mujal Kariibi mere rannikul. Ta kaotas kilode kaupa kokaiini. Lennuväljad olid muutunud tollipunktideks, kus ülikõrgeid makse maksta, ja ta kaotas suuri summasid. Escobaril ei jäänud muud üle, kui pöörduda Félix Gallardo poole. Escobar „El Mágico” ja Félix Gallardo, El Padrino, mõistsid teineteist silmapilkselt ja jõudsid kiiresti kokkuleppele. Mehhiklased pidid Kolumbia kokaiini hakkama ise USAsse vedama. Félix Gallardo tundis riigipiire, tema jaoks olid kõik kanalid avatud. Ta tundis marihuaana salakaubateid: need olid endised oopiumirajad ja pidid nüüd saama kokaiiniteedeks. El Padrino usaldas Escobari. Ta teadis, et too ei saadaks tema vastu kunagi ühtegi rivaali, sest Kolumbia bossil polnud piisavalt jõudu, et Mehhikos oma mees paika panna. Félix Gallardo polnud lubanud Escobarile ainumüügi õigust. Loomulikult oli Medellíni kaup eelisjärjekorras, aga kui Cali või muud väiksemad kartellid oleksid temalt palunud oma kauba transpordiga tegeleda, poleks ta mingil juhul neilegi ära öelnud. Kõigi pealt raha teenida ilma endale vaenlasi soetamata – see pole kerge ülesanne. Aga tol ajal, kui paljud olid sunnitud ainult Gallardole teadaolevaid ühendusteid kasutama, oli tal võimalik kõigilt raha välja pressida. Järjest rohkem raha.
Kolumblased olid harjunud saadetiste eest sularahas maksma. Medellín maksis ja mehhiklased vedasid nende kaupa peesode eest Ameerika Ühendriikidesse. Pärast mindi üle dollaritele. Varsti aga mõistis El Padrino, et raha võib devalveeruda ning kokaiin oleks palju kasulikum kaup: levitada seda ise Põhja-Ameerika turul oleks olnud palju parem äri. Kui Kolumbia kartell talle järjest rohkem kokaiinikoormaid hakkas saatma, nõudis El Padrino tasu kauba vormis. Escobar oli nõus, talle tundus nii isegi lihtsam. Keelduda poleks ta niikuinii saanud. Kui uimasteid oli kerge üle piiri toimetada ja neid võis peita veoautodesse või rongivagunitesse, said mehhiklased tasuks kolmkümmend viis protsenti kokaiinist. Aga kui transiit oli keeruline ja kaup veeti üle piiri läbi maa-aluste tunnelite, said mehhiklased viiskümmend protsenti. Raskestiläbitavad teed, kolm tuhat kilomeetrit riigipiiri, millega Ameerika Ühendriigid olid Mehhiko külge nagu õmmeldud, said El Padrino rikkuse peamiseks allikaks. Mehhiklased olid nüüd muutunud kokaiinikaubitsejateks ega olnud enam üksnes transportijad. Nüüd müüsid nad kokaiini bossidele, piirkonna pealikele, diileritele ja Ameerika Ühendriikides tegutsevatele organisatsioonidele isiklikult. Äri ei teinud enam mitte ainult kolumblased. Nüüd võisid ka mehhiklased tehingutes kaasa rääkida. Ja sealt edasi minna, lõputult kaugemale jõuda. Seda juhtub ka suurettevõtetega: turustajast saab tootja peamine konkurent, kelle teenitud kasum ületab peagi emaettevõtte tulu.
Kuid El Padrino on kaval, ta teab, et oluline on hoida madalat profiili. Eriti neil aastatel, mil kogu maailma pilgud on pööratud Escobar El Mágicole ja Kolumbiale. Sellepärast üritab ta olla ettevaatlik. Elada tavalist elu. Nagu juht, mitte nagu imperaator. Ta hoiab isiklikult silma peal narkoahela igal lülil ja ta teab, et iga ust tuleb õlitada. Igas kontrollpunktis tuleb maksta. Ükski kohalik politseinik, ükski linnapea, kelle linnast koorem läbi sõidab, ei tohi oma osast ilma jääda. El Padrino teab, et maksta tuleb igal sammul. Ja nii, et sinu rikkus tunduks kõigi rikkusena. Ta teab, et eriti oluline on maksta kiiresti, enne kui keegi jõuab rääkida, reeta, sind üles anda või sinust rohkem pakkuda. Enne kui keegi end rivaalitsevale grupile või politseile maha müüb. Kõige olulisem oli politsei. El Padrino