tõusid püsti veel enne, kui nende nimed saalis kõlasid. Nad pretendeerisid nendele aladele, kus nad siiani asevalitsejaks olid olnud ja mida nad nüüd lõpuks valitsema pidid hakkama. Maadejagamine oli lõppenud, uus maailm loodud. See jutt võib olla legend, aga ma olen alati arvanud, et ainult sellisel legendil on sümboolne jõud, millele üks tõeline asutamismüüt luua. Nagu Vana-Rooma imperaator, kes kutsus kokku oma järglased ja jagas oma valdused nende vahel ära, nii pidi ka El Padrino selle žestiga sisse pühitsema uue ajajärgu või vähemalt korraldama nii, et selline jutt laiali läheks ja talle endale eluaegse puutumatuse tagaks.
Acapulco kohtumisel sündisid narkokartellid, mis nüüd, kakskümmend aastat hiljem, ikka veel muutumatutena püsivad. Tekkisid kuritegelikud organisatsioonid, millel polnud minevikuga enam midagi ühist. Tekkisid institutsioonid, kellel oli õigus oma haldusalal kehtestada hindu ja müügitingimusi, juurutada tootja ja lõpptarbija vahelisi vahendus- ja kaitsemeetmeid. Narkokaubandusega tegelevatel kartellidel on voli ja võim sõlmida laua taga istudes kokkuleppeid hindade ja mõjusfääride, aga ka uute reeglite ja seaduste kehtestamiseks. Aga nad võivad seda ka hakklihamasinaga teha, põhjustades tuhandete inimeste surma. Pole olemas ühte ja ainsat moodust kontrollimaks kokaiini hindu ja levikut: seda tehakse sõltuvalt olukorrast, ajahetkest, tehinguga seotud isikutest, nende omavahelistest liitudest, reetmisest, juhtide ambitsioonidest, majandusvooludest.
El Padrino ise pidi uue korralduse raames säilitama operatsioonide ülevaataja rolli: tema oli endine võmm, tema käes olid kõik tähtsad kontaktid, järelikult pidi tema kogu organisatsiooni peameheks jääma. Kahjuks ei jõudnud ta oma plaanide elluviimist näha. Kui peaaegu neli aastat varem Kiki surnukeha oli leitud, sai kõigile ruttu selgeks, et DEA ei kavatse enne lõpetada, kui on kätte maksnud põrgupiinade eest, mida oli põhjustatud ühele nende mehele, paljude arvates parimale. Kikit tabanud õuduste eest. USA valitsuse ja Mehhiko vahelised suhted muutusid üha pingelisemaks. Üle kolme tuhande kilomeetri pikkust maariba – mis lahutab Mehhikot Ameerika Ühendriikidest ja mida smugeldajad nimetavad keeleks, mis Ameerika perset lakub, ja mida rohkem ta seda lakub, seda rohkem saab ükskõik mida üle piiri vedada – valvati nüüd ööpäevad läbi tõsisemalt ja põhjalikumalt kui kunagi varem. Lõpuks tunnistas üks Rafael Caro Quintero meestest üles, et Kiki surnukeha ei olnud esialgu maetud mitte sinna, kust ta leiti, vaid La Primavera parki Guadalajarast läänes. Sealse pinnase analüüs vastas ohvri kehalt leitud mullale. Kiki rõivad hävitati, kuna need olid mädanenud, aga tegelikult kaotati sellega hoopis süütõendid. Nüüd algatas DEA kõige laiaulatuslikuma mõrvajuurdluse Ameerika ajaloos, millele pandi nimeks „Operatsioon Leyenda32.” Mõrvarite tagaajamisest sai tõeline inimjaht. USA agendid uurisid iga võimalikku juhtnööri. Arreteeriti viis politseinikku, kes tunnistasid üles, et olid osalenud Camarena paljastamises. Kõigi viie väitel olid piinamise tellijaks Rafael Caro Quintero ja Ernesto „don Neto” Fonseca Carrillo, kes peagi vahistati.
Caro Quintero proovis põgeneda. Ta ei suutnud uskuda, et Mehhiko, riik, mis kuulus talle, oli nõus teda DEAle välja andma. Ta oli alati kõigile maksnud ja ka nüüd pakkus ta kuuskümmend miljonit peesot altkäemaksuks ühele Mehhiko politseiülemale. Oma põgenemisteel jõudis ta Costa Ricani. Aga kes põgeneb, see peab oma endise elu maha jätma. Tuleb lihtsalt minna ja kõik. Mingis mõttes on see nagu suremine. Caro Quintero aga võttis oma minevikust kellegi kaasa – nimelt oma kallima Sara Cristina Cosío Vidaurri Martínezi. Kuna Sara polnud narkoboss, siis ei osanud ta tagaotsitava elu elada. Sulle võib tunduda, et kodust kaugel pole raske elada ja omale uus identiteet luua, sest oma sisimas oled veendunud, et selleks piisab vaid rahast. Kuid peidus elada ja pidevalt teeselda on piinarikas. Sellega kaasneb psühholoogiline pinge, millesarnast vaid vähesed taluda suudavad. Pärast mitu kuud kestnud kodust eemalolekut ei pidanud Sara vastu ja helistas emale Mehhikosse. Politsei teadis, et varem või hiljem ta seda teeb, ja kuulas tema telefoni pealt. See viga võimaldas DEAl tagaotsitava bossi isik, tema kodu ja uus elu paljastada. Nad võtsid ta kinni. Nii Caro Quintero kui ka don Neto keeldusid võimudega koostööd tegemast ja veeretasid süü Kiki mõrva eest oma pealiku, El Padrino peale. Nad võtsid omaks ainult Kiki röövimise korraldamise. Arvatavasti olid nad El Padrinoga, kellel oli Mehhiko kõrgete poliitiliste võimukandjate seas toetajaid, niimoodi kokku leppinud. Paraku on narkoklannide ajalugu näidanud, et siin kehtib vaid üks reegel: võidab see, kes rohkem pakub. Kiki surmale järgnenud nelja aasta jooksul oli USA politsei Félix Gallardole sammhaaval lähemale liikunud ja vaikselt bossi ümber ehitatud kaitsevalle lammutanud. El Padrinoni jõudmiseks oli kõigepealt vaja kõrvaldada teda ümbritsev kaitsevõrgustik, mis koosnes poliitikutest, kohtunikest, politseist ja ajakirjanikest. Paljud Guadalajara klanni palgal olevad isikud arreteeriti või kaotasid oma töökoha El Padrinot ja tema käsilasi kaitstes. Süüdistatavate nimekirjas oli ka Mehhiko Interpoli juht Miguel Aldana Ibarra, kellele laekus teave juurdluste käigu ja kokaiini transiidi kohta. Ka tema oli El Padrino palgal, kellele ta edastas saadud info enne oma ülemuste teavitamist. El Padrino vahistati 8. aprillil 1989. aastal. Mõne aasta pärast viidi ta El Altiplano nimelisse kinnisesse vanglasse, kus ta siiani kannab neljakümneaastast kohtulikku karistust.
Nad pandi kõik trellide taha, nii El Padrino, Rafael Caro Quintero kui ka Ernesto Fonseca Carillo. Kuid nende lugudele ei tule kunagi lõppu, nagu tõestab Caro Quintero, kes 9. augusti ööl 2013. aastal taas vabaduse värsket õhku sai hingata. Üks Guadalajara föderaalkohus leidis kohtuprotsessi käigus, milles Caro Quinterot süüdistati Kiki Camarena röövimises, piinamises ja mõrvas, „formaalse” ebatäpsuse: kuna DEA salaagent polnud ei diplomaat ega ka konsulaartöötaja, siis polnud riigikohtul volitust Caro Quinterot süüdi mõista ja protsess oleks pidanud toimuma hoopis linnakohtus. Mehhikos piisab sellisest väikesest veast, et bossid lennuki pardal vabadusse võiksid lennata. Aga Ameerika Ühendriikides süüdistatakse teda siiani mitmes föderaalkuriteos ja sellepärast on Ameerika Riigidepartemang välja pannud viis miljonit dollarit tasuks ükskõik millise informatsiooni eest, mis viiks tema vahistamisele. Ameeriklased tahavad teda taas trellide taha saata. Seekord juba oma trellide taha.
Camarena mõrv ja sellele järgnenud sündmused kujutavad endast pöördepunkti Mehhiko narkovastases võitluses. Need näitavad, kui suurel määral võivad narkokartellid karistamatult tegutseda: röövida DEA agent päise päeva ajal USA konsulaadi eest, teda piinata ja tappa oli varasemast palju suurem julgustükk. Camarena oli arvanud õigesti, ta oli mõistnud, et maffia struktuur oli muutunud, see oli kasvanud millekski palju suuremaks kui gangsterite ja salakaubitsejate grupp. Ta teadis, et tema vastasteks on tõelised narkomänedžerid. Ta mõistis, et esimese sammuna tuleb purustada sidemed riigiasutuste ja uimastikaubitsejate vahel. Ta mõistis, et massilised narkotööliste arreteerimised osutuvad põhimõtteliselt kasutuks, kui ei peatata neid dünaamikasuundi, mille tulemusel narkoraha turgudele voolab ja bosside võim tugevneb. Kiki sai tunnistajaks pidurdamatu kuritegeliku kodanluse sünnile. Teda huvitas pigem narkoraha kui tapjate või smugeldajate peatamine. Ta mõistis ühte asja, millest Ameerika Ühendriigid isegi tänapäeval veel hästi aru ei ole saanud: löök tuleb suunata otse pähe, tabada bossid, suured juhid, ülejäänud kehaliikmed on vaid käsutäitjad. Samuti mõistis ta, et tootjate võim jääb tulevikus turustajate omale alla. See on üldine majandusseadus, järelikult kehtib see ka narkomajanduses, kus valitsevad kaubanduse ja turunduse seadused oma kõige olemuslikumas vormis. Kolumbia tootjad olid kriisis, nagu ka Cali ja Medellíni kartellid ning FARC, Kolumbia revolutsioonilised relvajõud.
Kiki surm juhtis USA avaliku arvamuse tähelepanu uimastiprobleemile võimsamalt kui kunagi varem. Kui tema surnukeha üles leiti, hakkasid paljud ameeriklased eesotsas Californias asuva Kiki sünnilinna Calexico elanikega kandma punaseid linte, mis sümboliseerisid valu ja kehalist rüvetamist. Nad kutsusid rahvast üles uimastite tarvitamist lõpetama Camarena nimel, kes oli langenud võitluses narkootikumidega. Esmalt Californias ja seejärel ka ülejäänud osariikides korraldati Red Ribbon Week, Punase Lindi nädal, millega siiani igal aastal oktoobrikuus tähistatakse narkovastase ennetustöö kampaaniat. Kiki lugu vallutas telekanalid ja jõudis isegi kinolinale.
Enne arreteerimist jõudis El Padrino veenda bosse loobuma oopiumist ja keskenduma Lõuna-Ameerikast Ühendriikidesse veetavale kokaiinile. Ometi ei kadunud Mehhikost marihuaana ja oopiumimooni kasvandused kuhugi. Need on siiani säilinud, nagu ka marihuaana ja oopiumiga kaubitsemine ja selle eksportimine.