helikopter mereväe angaari ees, kuhu on kogunenud ajakirjanikud. Pressikonverentsil kinnitavad ametivõimud seda, mida kõik juba teavad: El Chapo on vahistatud. Selgitatakse, kus ja kuidas see toimus. Riigi peaprokurör loeb ette arreteeritud isikud ja konfiskeeritud varad: 13 meest, 97 pikka tulirelva39, 36 lühikest tulirelva, 2 granaadiheitjat, 43 sõidukit, 16 elumaja ja 4 farmi. Puudub ainult üks detail: peategelane ise. Kell 14:11 ilmub temagi sündmuskohale: fotograafid pildistavad teda, kui ta sammub üle väljaku ja siseneb föderaalpolitsei helikopterisse. Mustad teksad, valge särk, kenasti hooldatud juuksed ja vuntsid. Ta näeb välja pisut väsinud ja üldse mitte ülbe, kui laigulises vormis mereväelased teda käsivartest kinni hoiavad ja tal pea maha suruvad. Teda ei esitleta meediale, tema arreteerimist jäävad kinnitama vaid vähesed fotod. Kell 15:00 edastatakse uudis, et El Chapo viibib nüüdsest Penal del Altiplano vanglas, mis asub Almoloya de Juárezis, México osariigis.
Paari aasta eest toimus muutus El Chapo suhetes USAga. Nimelt tõi 2011. aasta augustis tema noor abikaasa Emma, Ameerika kodanik, ilmale kaksikud, sünnitus leidis takistamatult aset ühes kliinikus Lancasteris (Los Angelese lähistel), kusjuures narkopolitsei, kes seda teadis, ei saanud midagi teha, kuna tollal kahekümne kahe aastase tüdruku toimik oli puhas. Ta oli saabunud haiglasse Chapo meeste saatel. Ainsa ettevaatusabinõuna jättis naine tüdrukute sünnitunnistusel isa nime märkimata. Kuigi kõik teavad, kelle tütred nad on.
Peale Chapo arreteerimise ametlikku kinnitust ilmus Mehhiko ja USA võimude juubeldavate sõnumite kõrval sotsiaalvõrgustikes ka tavakodanike sõnumeid, kes nägid Chapos kangelast, heategijat, Mehhiko jumalust. Kõige levinum reaktsioon oli uskumatus. „El Chapo on selleks liiga kaval, et lasta end kinni võtta”, „El Chapo on selleks liiga tark, et lõksu langeda.”, „Võimatu, et ta võeti kinni kahe sammu kaugusel oma kindlusest.”. Nagu oleks ta ise seda otsustanud, nagu oleks ta ise otsustanud, et on saabunud aeg lasta end kinni võtta. Oletusi on palju: võib-olla oli El Chapo, kes sel ajal oli muutunud „poliitilises plaanis liiga esileküündivaks”, mõistnud, et lasta end kinni võtta on arvatavasti ainus moodus, kuidas tema kartell saaks rahus äri edasi ajada. Või oli ta taibanud, et kartellis on puhkemas sisetüli ja kõrvale astumisega väldiks ta enda tapmist Sinaloa uue põlvkonna poolt, kes oli juba valmis tema kohta endale võtma. On ka neid, kes sosistavad, et tema usaldusisik El Mayo, samuti tagaotsitav, oli suure bossi maha müünud, kartusest saada tapetud või arreteeritud. Nimelt juba mitu päeva olid ajakirjanikud kindlad Mayo oodatavas vahistamises, kuid üllatusena võeti kinni hoopis Chapo. Juhtunu puhul on kindel vaid selle mitmetähenduslikkus. Kindlasti on raske uskuda, et arreteerimine toimus eranditult tänu politsei tegevusele, sest teadaolevalt ei juhtu Sinaloas midagi ilma Chapo tahteta. Kuningas on surnud, elagu kuningas.
4. Sõbratapja
Kirde-Mehhikos, Tamaulipase osariigis Rio Bravo lõunakaldal asub Matamoros, linn, mida Brownsville’iga Texases ühendab neli silda. Need sillad on nagu naftajuhtmed, mida mööda pumbatakse valget naftat USAsse. Siin valitseb Golfo kartell, üks jõhkramaid narkokartelle. 1999. aastal küündis Golfo kartelli poolt Ühendriikidesse veetava kokaiini kogus viiekümne tonnini kuus ning kartell oli vägivalla, korruptsiooni ja teiste narkoorganisatsioonide abil enda kätte haaranud territooriumi, mis ulatus Mehhiko lahe kallastelt kuni Vaikse ookeani rannikuni. Kartell oli siin võim number üks ja nende mees number üks oli Osiel Cárdenas Guillén.
Lugu El Padrinost, kes kõige viimasena kohtumisele saabub, oma kohale istub ja terve rea toostidega uued pealikud sisse õnnistab, on Osiel miljon korda kuulnud. Muidugi varieeruvad loo üksikasjad sõltuvalt jutustajast nagu muutlik kevadine ilm, kuid selle lõpp on alati sama: uus maailmakord on kehtestatud. Osiel oli juba sündides vihane. Väikesena oli ta tülinorija, teismelisena vägivallatseja, noorukina kurjategija. Poisi hinge pures pime ja põhjuseta raev, millele lisandus särav mõistus. Tulemuseks oli sadistlik ja deemonlik isiksus.
„Kui mulle võiks kuuluda kogu maailm, miks ma peaksin siis leppima vaid ühe tükiga sellest?” kõlab vastuseks ettevaatamatule vestluskaaslasele, kes järjekordselt julgeb teda tüüdata looga El Padrinost ja maadejagamisest. Kes ei vastaks samamoodi, kui ta oleks sündinud peres, kus vaatamata vaesusele mõtlematult üha uusi lapsi sigitatakse ja kes hoolimatult näljaste kanade keskele porisse roomama jäetakse? Osiel lõi endale oma maailma, mis jäi teda ümbritsevast kaosest eemale. Juba neljateistaastaselt töötas ta hommikuti automehaaniku abilisena ja õhtuti maquiladora’s, kus ta koos ülejäänud kahesaja töölisega valmistas tolmuimejaid paar kilomeetrit põhja pool elavatele jänki koduperenaistele.
Kui raev ja kättemaksuiha kokku saavad, on sellele kaks võimalikku väljundit: masendus või tohutu auahnus. Osiel kaldus viimase poole. Maquiladora’s oli ta tutvunud ühe elavaloomulise tütarlapsega, kelle silmad särasid nagu kaks pärli, aga Osiel tundis iga kord häbi, kui ta tüdrukut välja kutsus, sest tal polnud autot, millega talle järele minna, ega raha, et teda baari viia. Ta hakkas narkootikume müüma. See oli kiirelt tulu toov ja riskantne tegevus, mis andis talle piisava koguse adrenaliini, mida ta vajas. Algajate diilerite seas jõuab edasi see, kellel on kõige vähem eelarvamusi. Jõhkrus on võimu kaitsmisel vältimatu. Kui sa ei ole jõhker, siis hakkavad sinu vaenlased sind nõrgaks pidama ja kasutavad seda kohe enda huvides ära. Täpselt samamoodi toimub koertekarjas: karja juhiks saab see, kes kõige valjemini uriseb.
Sel ajal hakkavad Osieli suhted korrakaitsjatega halvenema. 1989. aastal, kahekümne ühe aastasena võetakse ta esimest korda mõrvasüüdistusega kinni, aga juba järgmisel päeval lastakse ta kautsjoni eest vabadusse. Järgmisel aastal istub ta jälle vangis, sest teda süüdistatakse peksmises ja ähvardamises, kuid jälle pääseb ta peagi vabadusse. Kahekümne viie aastasena arreteeritakse ta Texase osariigis Brownsville’is, kus teda süüdistatakse narkootikumidega kaubitsemises: kinnipidamise hetkel leitakse tema juurest kaks kilo kokaiini, mis on piisav kogus süüdistuse esitamiseks. Talle määratakse viieaastane vanglakaristus, aga jälle õnnestub tal tänu Mehhiko ja USA vahelisele vastastikusele vangide väljaandmise seadusele pääseda. Küll kodumaal on kõike kergem korraldada, loodab Osiel, ja nii ka läheb. Juba järgmisel, 1995. aastal pääseb Osiel vabadusse.
Kõigil suurtel allilma liidritel on üks ühine omadus – vajadus olla karismaatiline. Soov võluda, võrgutada. Vahet pole, kas objektiks on mõni naine, keda voodisse meelitada, või mõni vaenuliku leeri narkoärikas, kes tuleb kõrvaldada, veendes oma liitlasi, et too värdjas on selle ära teeninud. Kui leiad üles selle kitsa pilu, kust pääsed enda vastas seisva inimese tahtejõu juurde, oledki mängu võitnud. Osiel teab, et kuigi ta võib ka käsi maha lõigata, ohvrite pereliikmeid ähvardada ja terveid laohooneid maha põletada, on õigetel pillikeeltel mängimine palju kiirem viis oma soove ellu viia. Kes teda ei karda, see jumaldab teda, ja kes teda ei jumalda, põgeneb ainuüksi tema nime kuuldes kandade välkudes. Osiel suudab saladuskatte all saada riikliku kohtupolitsei agendiks madrina40 ehk informaatori rollis, ja sellega kaasneb politsei kaitse, mille all ta vabalt tegutsema hakkab. Nüüd on lahinguväljal mõlemad rindejooned tema kontrolli all ja samas on ta ise vaba sõlmima suhteid Golfo kartelli liikmetega. Ta tutvub Salvador Gómez Herreraga, kelle hüüdnimi on El Chava ja kes saab pärast Juan García Ábrego arreteerimist Golfo kartelli bossiks. Ka tema jutustab Osielile loo El Padrinost, kes tõstab peekri ja ütleb toosti Matamorose kanali uute omanike terviseks.
Üheksakümnendate aastate teisel poolel käib Golfo kartellis sõda liidripositsiooni pärast. Paljud pidasid organisatsiooni hääbunuks, kuigi alles mõne aasta eest – pärast El Padrino arreteerimist ja kartelli kuldajastut, kui selle juht oli García Ábrego – oli see olnud üks mõjuvõimsamaid narkokartelle. Nüüd aga jahivad seda teised vaenulikud kartellid, politsei ja FBI. Paistab, et Juan Nepomuceno Guerra – kõlava nimega mehe, kes keeluajal USAs salaalkoholiga oli kaubitsenud – seitsmekümnendatel aastatel loodud kartelli tund on tulnud. Kukub García Ábrego, ta võetakse Mehhiko võimude poolt kinni ja antakse USAle välja, kus ta praeguseni vangis istub: talle on määratud üksteist eluaegset vanglakaristust. García Ábrego vend Humberto on liiga nõrk, et edu saavutada. Sergio El Checo Gómez langeb oma ihukaitsjate ja partnerite organiseeritud vandenõu ohvriks. Óscar Malherbe de León võetakse kohe kinni. Kukub ka Hugo Baldomero Medina Garza, Rekakuningas,