NullNullNull. Roberto Saviano

võitles vapralt Hispaania konkistadoori Gonzalo de Alvarado vägede vastu 16. sajandil. Nüüd aga sai just nendest sõduritest, kes kandsid uhkusega nime, mis sümboliseeris maiade sõjalist vastupanu konkistadooridele, omaenda rahva massiline hävitaja. Tänapäeval on legend oma olemuse minetanud ja sõna kaibil on omandanud terrori tähenduse.

      „Kaheksanda nädala lõpus toimub õhtusöök. Tohutud suitsevad grillid, kus öö läbi tuld üleval hoitakse ja kuhu visatakse järjest uusi alligaatori-, iguaani- ja metskitseliha tükke. Kombekohaselt võetakse sel ööl Guatemala kaitseminister jõuga kinni ja visatakse krokodillitiiki (kust krokodillid elavad kilomeetrite kaugusel), sest valitsuse mehed on kõik püksisittujad. Pärast seda õhtusööki võid hakata kaibili märki kandma. Pistoda, mis helgib helesinisel ja mustal taustal. Helesinine sümboliseerib päeva, kui kaibil tegutseb merel või taevas. Must on öiste operatsioonide vaikus. Märgil on veel diagonaalne köis: maapealsed missioonid. Ning pistoda käepidemel on igavene tuli. Vabadus.”

      Ángel Migueli liikumatust katkestab välgusähvatusena üks liigutus. Ta on harali sõrmedega käe üles tõstnud.

      „Haistmine. Kuulmine. Kompimine. Nägemine. Maitsmine.”

      Viis meelt, mida täiuslik kaibil peab endas arendama ja ellujäämise eesmärgil alati ärksana hoidma. Aga ka selleks, et tappa.

      „Ühtsus ja jõud.”

      Vaatan Ángel Migueli. Ta pole enam kaibil, aga tühjus tema pilgus on säilinud. Kaibiliga kohtumine pole ainult sõjamasinaga kohtumine, vaid ka kohtumine tühjusega. Just see hirmutab mind kõige enam. Hoolimata sellest, et ta on vaevalt saja kuuekümne viie sentimeetri pikkune, vaatab Ángel Miguel minu peale ülevalt alla. Väljaõppest ja vendlusest rääkimine on tema eneseuhkust upitanud ja nüüd kerkib see taevani, domineerides minu ja oma tüdruku üle. Mul on üks küsimus ja võib-olla on just nüüd õige hetk seda esitada, nüüd, kui mu vestluskaaslane tunneb end võitmatuna.

      „Mida sa kaibilite seosest narkootikumidega tead rääkida?”

      Amnesty International hakkas seda nähtust kirjeldama 2003. aastal ühes raportis, milles märgiti ära mitukümmend juhtumit, kus sõjaväelased ja politseinikud on osalenud narkovõrgustikus või muudes ebaseaduslikes tegevustes, nagu autovargused, laste müümine adopteerimiseks ja „sotsiaalne puhastus”. Samuti lülitas 2003. aastal Washington Guatemala „usalduse kaotanud” riikide nimekirja, kuna aastatel 2000– 2002 oli Guatemala valitsus konfiskeerinud vaid viiendiku kokaiinikogusest, võrreldes kolm aastat varem konfiskeeritud kogusega.

      Isegi kui minu küsimus Ángel Miguelile mõju avaldab, siis ei lase ta seda välja paista. Seejärel uurin, kas tema tüdruk reageerib kuidagi, aga temagi seisab liikumatult edasi, kui välja arvata kerge keharaskuse kandumine ühelt kingakontsalt teisele. Veendun, et küllap on ka tema enne kaibili tüdrukuks saamist väljaõppe läbi teinud. Lõpuks avab Ángel Miguel suu: „Ühtsus ja jõud,” kordab ta ja vaikib. Kaibilite mantrast talle piisab ja ma küsin endalt, kas nende kahe sõna kordamine ei tähenda mitte seda, et minu küsimus on mingil moel tema kaitsemüüritisse väikese mõra löönud. Üritan seda tõestada.

      „Kas on tõsi, et mõned endised kaibilid on hiljem Mehhiko narkokartellides karjääri teinud?”

      Juba mõni aasta väidavad Mehhiko võimud, et Guatemala ekskaibilite ja endiste sõdurite arv kohalikes kuritegelikes organisatsioonides on kasvamas. Organisatsioonile on endiste sõdurite kaasamine väga soodne, sest nad on juba treenitud ja kogemustega noored mehed ning kartell säästab tänu neile uute liikmete väljaõpetamisele kuluvat aega ja raha. Ekskaibil osutub kartellile kasulikuks relvade tundmisega ja harjumusega tegutseda mägisel maastikul ja metsades. Ekskaibil suudab väga rasketes tingimustes ellu jääda ja liigub osavalt nii Peténis Põhja-Guatemalas kui ka Lõuna-Mehhikos, kus on ühesugused klimaatilised tingimused. Olukorra muudab veelgi halvemaks viimastel aastatel toimunud Guatemala sõjaväelaste massiline demobilisatsioon, mille tagajärjel on sõdurite arv langenud kolmekümnelt tuhandelt viieteistkümnele tuhandele. Paljud saavad sõjaväest lahkumise eest hüvitist, aga ei leia hiljem tööd. Osa neist on astunud eraturvafirmade teenistusse ja saadetud palgasõduritena välismaale, võib-olla ka Iraaki. Teised aga lõpetavad kuritegelike organisatsioonide käsilastena.

      Miski liigub. Ángel Miguel hõõrub oma pöialt vastu nimetissõrme, nagu nähtamatut sigaretti rullides, ja tema silmanurkadesse on tekkinud peenikesed kortsud, mida ma varem seal ei märganud. Tema tüdruk ei sarnane ka enam täielikult kivisambaga. Ta vaatab ringi ja liigutab närviliselt huuli.

      Minu küsimused on uppi löönud võimusuhte, mis kaibilitel kehtib oma alluvate suhtes. Sest Ángel Migueli jaoks olen mina alluv, kes peab härdalt kuulama pealiku sõnu. Kui me varem telefonis kohtumise kokku olime leppinud ja hüvasti jätsime, oli Ángel Miguel mulle üles lugenud terve rea põhimõtteid, mis tol hetkel tundusid mulle puhta propagandana, aga nüüd, kui seisan tema uhkelt vaikiva meelerahu ees, mõistan, et ma ei ole neid austanud. Kaibili ülesanne on „võita oma alluvate usaldus, nende jõupingutusi suunata, neile eesmärgid selgeks teha, neile kindlustunnet sisendada, luua võistkondade vahel ühtsustunne, olla neile eeskujuks oma mõõdukusega, hoida lootust elavana, ohverdada end võidu nimel”. Kahe lihtsa küsimusega kaibilite mineviku ja oleviku kohta tegin võimatuks enda koolitamise.