on samadhi. Satori’st samadhi’ni kulgev protsess tähendab meele sügavuti vaatlemist, ei muud.
Meelt kui entiteeti pole olemas – see on esimene asi. Ainult mõtted on olemas.
Teine asi: mõtted on olemas teist sõltumatult, need pole teie loomus; need tulevad ja lähevad. Teie jääte, kestate. Te olete nagu taevas: see ei tule ega lähe kunagi, vaid on alati olemas. Pilved tulevad ja lähevad, need on hetkeline ilming; need pole igavesed. Isegi kui püüate mõtte külge klammerduda, ei saa te seda kaua teha; see peab minema, sel on oma sünd ja surm. Mõtted pole teie omad, need ei kuulu teile. Need tulevad nagu külalised, need pole peremehed.
Vaadelge sügavuti, siis saate peremeheks ja mõtted on külalised. Külalistena on need kaunid, aga kui unustate täiesti, et olete peremees, siis saavad nemad peremeheks, siis olete suures segaduses. See ongi põrgu. Sina oled peremees, maja kuulub sulle, aga külalistest on saanud isandad. Võta nad vastu, hoolitse nende eest, aga ära end nendega samasta; muidu saavad nendest isandad.
Meelest saab probleem, sest oled mõtted nii sügavale endasse võtnud, et täiesti unustasid distantsi, selle, et need on külalised, need tulevad ja lähevad. Pidage alati meeles seda, mis püsib: see on teie loomus, teie tao. Olge alati tähelepanelikud selle suhtes, mis kunagi ei tule ega lähe, otsekui taevas. Muutke olukorda, ärge keskenduge külalistele, juurduge kui peremehed; külalised tulevad ja lähevad.
Muidugi, on olemas häid ja halbu külalisi, aga te ei pea nende pärast muretsema. Hea peremees kohtleb kõiki külalisi ühtmoodi, tegemata vahet. Hea peremees on lihtsalt hea peremees: halb mõte tuleb ja ta kohtleb seda samuti kui head mõtet. Pole tema asi, kas mõte on hea või halb, sest kui hakkate neid juba kord eristama, et see on hea ja see on paha mõte, siis mida te teete? Te toote hea mõtte endale lähemale ja lükkate halva mõtte kaugemale. Varem või hiljem samastute te hea mõttega; heast mõttest saab peremees. Ja iga mõte toob õnnetust, kui sellest saab peremees, sest see pole tõde. Mõte on teeskleja ja te samastate end sellega. Samastamine on haigus.
Gurdžijev ütles, et on vaja ainult üht: et ei samastataks end sellega, mis tuleb ja läheb. Hommik tuleb, keskpäev tuleb, õhtu tuleb, ja need lähevad; öö tuleb, ja jälle hommik. Teie püsite: mitte endana, sest ka see on mõte – vaid puhta teadvusena; mitte oma nimena, sest see on mõte; mitte oma kujuna, sest ka see on mõte; mitte omas kehas, sest ühel päeval te saate aru, et ka see on mõte. Lihtsalt puhas teadvus, nimetu, vormitu, lihtsalt puhtus, nimetus, vormitus, lihtsalt teadlik olemine – ainult see püsib.
Kui samastute, siis saab teist meel. Kui samastute, siis saab teist keha. Kui samastute, siis saab teist nimi ja vorm – hindud nimetavad seda nāmarūpa’ks, nimeks ja vormiks –, siis on peremees kadunud. Siis unustate igaviku ja tähtsaks saab hetk. Hetkeline on maailm; igavikuline on jumalik.
Teiseks tuleb saavutada see, et olete peremehed ja mõtted on külalised.
Kui jätkate jälgimist, saab varsti selgeks kolmas asi. Kolmas on see, et mõtted on võõrad, sissetungijad, kõrvalised. Ükski mõte ei kuulu teile.
Nad tulevad alati väljastpoolt, teie olete vahepeatus. Lind lendab majja ühest uksest ja välja teisest uksest; samuti tulevad teisse mõtted ja lähevad teist välja.
Te mõtlete pidevalt, et mõtted kuuluvad teile. Ja mitte ainult seda, te võitlete oma mõtete eest, ütlete: „See on minu mõte, see on õige.” Te arutlete, vaidlete; te peate selle üle debatte, püüate tõestada: „See on minu mõte.” Mitte ükski mõte pole teie oma, mitte ükski mõte pole originaalne – kõik mõtted on laenatud ja mitte isegi teistkordses kasutuses, sest miljonid inimesed enne teid on need mõtted omaks tunnistanud. Mõte on sama eraldiseisev kui mõni asi.
Kuulus füüsik Eddington on kusagil öelnud, et mida sügavamalt teadus ainega tegeleb, seda rohkem saadakse aru, et asjad on mõtted. See võib nii olla. Mina pole füüsik, aga teisest küljest, ma tahaksin teile öelda, et Eddingtonil võib olla õigus: et asjad paistavad üha rohkem mõtetena, kui lähete sügavuti; kui lähete sügavuti endasse, tunduvad mõtted üha rohkem asjadena. Tegelikult on need ühe ilmingu kaks külge; asi on mõte; mõte on asi.
Kui ma ütlen, et mõte on asi, mida ma siis silmas pean? Ma pean silmas seda, et võite oma mõtet visata just nagu asja. Võite tabada kellegi pead mõtte nagu asjaga. Võite inimese tappa mõttega just nagu pistodaga. Te võite anda oma mõtte nagu kingituse või ka nakkuse. Mõtted on asjad, neil on jõud, aga need ei kuulu teile. Need tulevad teie juurde, püsivad mõnda aega teis ja siis lahkuvad. Kogu universum on täidetud mõtete ja asjadega. Asjad on lihtsalt mõtete füüsiline osa ja mõtted on asjade mentaalne osa.
Seepärast juhtuvadki imed, et mõtted on asjad. Kui inimene mõtleb pidevalt sinule ja su heaolule, siis see saabubki, sest ta annab sulle pidevalt jõudu. Sellepärast on õnnistused kasulikud, need aitavad. Kui saad õnnistuse kelleltki, kes on saavutanud mittemeele, siis see õnnistus saab tõeks – sest inimene, kes mõtteid kunagi ei kasuta, kogub mõtete energiat, ja mida tahes ta ütleb, saab tõeks.
Kõigis Ida traditsioonides on olemas teatud tehnikad, enne kui hakatakse mittemeelt õppima, ja suurt rõhku pannakse sellele, et inimene lakkaks olemast negatiivne, sest kui sa kord mittemeele saavutad ja kaldud negatiivsusesse, võib see muutuda ohtlikuks jõuks. Enne kui saavutatakse mittemeel, peab muutuma täiesti positiivseks. See ongi kogu erinevus valge ja musta maagia vahel.
Must maagia pole midagi muud kui see, et inimene on kogunud mõtteenergiat, ilma et oleks enne oma negatiivsuse kõrvale heitnud. Ja valge maagia pole midagi muud kui see, et inimene on kogunud liiga palju mõtteenergiat ja rajanud kogu oma olemuse positiivsele hoiakule. Sama energia koos negatiivsusega muutub mustaks; sama energia koos positiivsusega muutub valgeks. Mõttel on suur jõud; see on asi.
See oli kolmas tähtis aspekt. Sellest tuleb aru saada ja seda endas jälgida.
Vahel juhtub, et näete, kuidas mõte toimib asjana, aga te olete nii sõltuvad materialismist, te mõtlete, et see võib olla lihtsalt kokkusattumus. Te eitate seda tõsiasja, lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu, te jääte ükskõikseks, unustate selle. Ent paljudel kordadel te teate, et kui olete mõelnud kellegi surmast – siis ta sureb. Te mõtlete, et see on lihtsalt kokkusattumus. Vahel olete mõelnud sõbrale ja soovinud, et oleks tore, kui ta tuleks – ja ta koputab uksele. Te mõtlete, et see on kokkusattumus. Tegelikult pole olemas kokkusattumusi, kõigel on oma põhjus. Teie mõtted kujundavad maailma.
Teie mõtted on asjad, seepärast olge nendega ettevaatlikud. Käsitlege neid ettevaatlikult! Kui te pole teadlikud, võite endale ja teistele suurt häda tekitada – ja te olete seda teinud. Pidage meeles, kui tekitate kellelegi häda, siis samal ajal te ebateadlikult loote seda ka endale, sest mõte on kahe otsaga mõõk. See haavab teid niipea, kui on kedagi teist haavanud.
Kaks-kolm aastat tagasi näitas juudi soost Uri Geller, kes töötas mõtteenergiaga, oma eksperimenti Inglismaal BBC televisioonis. Ta võib painutada kõike vaid mõtlemise abil: keegi hoiab kolme meetri kaugusel lusikat käes, ja ta lihtsalt mõtleb sellele – ning lusikas paindub otsekohe. Te ei saa seda käega painutada, ta painutab seda mõttega. Ent BBC telesaates toimus midagi sellist, mida juhtub väga harva – isegi Uri Geller ei teadnud, et see on võimalik.
Tuhanded inimesed vaatasid kodus seda eksperimenti. Ja kui ta seda tegi – painutas asju –, siis paljudes kodudes asjad kukkusid ja paindusid – tuhanded asjad üle kogu Inglismaa. Justkui oleks energiat üle kantud. Ja kui ta tegi oma eksperimenti – mis kandus inimesteni teleekraanidelt nende kodudes –, siis juhtus nii mõndagi: umbes kolme meetri kaugusel teleekraanidest asjad paindusid, kukkusid maha. See oli kummaline!
Mõtted on asjad, ja väga võimsad asjad. Venemaal elab üks naine, Mihhailovna. Ta võib teha paljusid asju distantsilt; ta võib neid enda poole tõmmata, lihtsalt mõtte abil. Venemaal ei usuta okultismi – see on kommunistlik ja ateistlik maa –, niisiis nägid teadlased Mihhailovnaga vaeva, et mis toimub. Kuid seda tehes kaotas ta kaalust peaaegu kilogrammi – pooletunnise eksperimendi käigus kaotas ta kilogrammi. Mida see tähendab?
See tähendab, et mõtete kaudu kaotate energiat – ja teete seda pidevalt. Teie meel on latatara. Te kannate üle ebavajalikke asju.