Lui Vutoon. Armin Kõomägi

ta, ametliku statistika järgi vaevalt viiskümmend miljonit, või noh, hetkel ei tasu statistikat muidugi uskuda, aga siiski. Tal oli tekkinud põhjendatud lootus, et kui kellelgi või millelgi õnnestubki need viiskümmend miljonit ühe hetkega kuhugi ära toimetada, siis Hiina, kus rahvast kaugelt üle miljardi, peaks sellisele jõule ometi suutma kuidagi vastu seista, kasvõi massiga. Ühesõnaga, ta oli pakkinud ühte maasturisse hulga kanistreid, varustanud end nädalase söögimoonaga ja asunud teele otse läbi vaenuliku Põhja-Korea, mida ta oli esialgu hirmsasti peljanud, sest kartis, et suure hävingu taga võib olla just hõimuvellede veerandaruline režiim, aga õige pea rahunenud, kui jõudis põhjanaabrite absoluutselt tühjadele, kuid see-eest arusaamatult laiadele maanteedele. Ta läbis väiksemaid linnu ja külasid, kus ainsateks hüljatud transpordivahenditeks osutusid kraavi vajunud vankrid, mille vedajateks, nagu ta jälgede järgi oli tuvastanud, polnud loomad, vaid paljasjalgsed inimesed. Kui ta vajutas oma DC logoga tossujälje mõne sellise jälje kõrvale, mõistis ta, milline kääbuste riik nende sõjakas naaber tegelikult oli. Jõudnud Pyongyangi, möödus ta kõigi kolme põlve diktaatorite gigantsetest plakatitest ilma ühegi emotsioonita. Ta ei kartnud neid enam, nad olid kadunud nagu kõik teisedki, jättes endast maha tuhmi linna kuldsete ausammaste ja infarkti lõpnud roostes trollibussidega. Lähenedes Hiina piirile, hakkas ta süda uuesti taguma. Ta sisenes ärevalt piirilinna Dandongi. See oli tühi. Ta sõi ja nuttis natuke, kuid otsustas edasi sõita lootuses, et Pekingi iidsed müürid olid suutnud kedagigi nähtamatu vaenlase eest päästa. Üheksasada kilomeetrit, magamata, peatudes vaid tankimiseks ja ihuhädade leevendamiseks. Linn võttis kauge külalise vastu sudusse mähkunud halvaendelises vaikuses. Aeglaselt sõitis ta laiadel avenüüdel, manööverdades mööda tuhandetest hüljatud sõidukitest ja külilivajunud mopeedidest. Ta lasi ühtelugu signaali, uurides samal ajal küljeakendest ümbrust. Keelatud linnas, mis oli mitmeid vägivaldseid sajandeid kaitsnud Mingi ja Qingi dünastiaid, jooksis ta jalad rakku, karjus ära oma peenikese hääle ja kaotas lõplikult lootuse. Veel samal päeval, millele lisandus kummituslik, tontlikult hääletu öö, kihutas ta tagasi koju Hyundai kaubamajja ja nuttis silmad peast.

      Peale mitu minutit kestnud nuuksumist lausus ta vaikse kindla häälega: „I’m coming to Estonia.” Ma olin endiselt sõnatu. Või noh, vist ütlesin „okei”. Hetk hiljem lisasin, et elan Tallinnas, Ülemiste kaubanduskeskuses, et kui ta Tartu poolt tuleb, siis see jääb kohe peale lennujaama paremat kätt, selline suur, et kui ta mind hoobilt üles ei leia, ärgu ta siis mitte mingil juhul kohe jälle tagasi oma Koreasse põrutagu, vaid oodaku mind ikka ära, et võibolla olen kusagile natukeseks välja läinud, et puhaku jalga ja võtku hüpermarketist kehakinnitust. Ta kuulas mind ja nuttis. „What’s your name?” küsis ta lõpuks justkui ärgates. Ütlesin talle oma nime. „Louis Vuitton? Really?” Tundus, nagu ahmiks ta õhku. „I love Louis Vuitton. That’s the best thing in the whole world! I’m coming, I’m coming!” Ta muutus nii pööraseks, et ma ei tihanud midagi seletama hakata. I’m coming – nii ehedat kiljatust kuulsin viimati mingis ameerika pornofilmis. „Are you handsome?” küsis ta veidi aja pärast hääle värinal. Veidi ootamatu küsimus antud olukorras… või mine tea. Kui ma end viimati Bentley tahavaatepeeglist vaatasin, siis olin küll. Andsin talle selle info edasi. „I’m coming!” kiljatas ta veel kord. „Stay there, don’t go anywhere, I’m coming!” Lubadus ja korraldus, two in one. Küsisin lõpetuseks tema nime. „My name is Kim,” vastas ta.