ta üksipäini minema põgenenud ja teda maha jätnud. Peetri kadumise läbi rahutuks saanud, jättis koolmeister ka pea sõbrad jumalaga ja hakkas kodu poole sammuma. Aeg oli juba kaunis hilja peale jäänud, aga öö oli ilus ja kuuvalge. – Hoopis keskteel märkas koolmeister metsasalgas, kust tee läbi viis, üht musta kogu kännu otsas istuvat ja mõte lendas kui välk läbi ta pea, et see muu ei või olla kui Peeter, kes teda järele ootas. Õige. Peeter istus käsipõsakil kännu otsas ja oli sügavatesse mõtetesse suikunud. Ligi jõudnud, päris koolmeister temalt, mis viga tal olnud ja mis teda pahandanud, mispärast ta vargsi võõruselt ära tulnud ja teda maha jätnud. Peetri suust aga ei tulnud ühtegi selget vastust. Lühidate sõnadega ja arusaamatult sonis ta enese ette, nõnda et koolmeister ühtegi otsust ei saanud ja asi temale sootuks veider näis. Vagusi, peaaegu sõna lausumata astusid mõlemad jõudsal sammul kodu poole edasi ning jõudsid L. mõisa. L. mõisa kärner oli mõlemale tuttav. Tema juurde soovis koolmeister jalgu puhkama sisse minna. Peeter aga seisis kangesti selle vastu, kuna ta ometi enne igakord hea meelega kärneri lävest sisse astunud oli. Ta põikles ja vabandas ennast kümmet moodi, ei tahtnud ega tahtnud sisse pöörata. Koolmeister aga, et just Peetri tuska sugu sõbra seltsis lahutada, ei jätnud järele, vaid kiusas teda palvete ja soovitustega nii kaua, kuni Peeter viimaks järele andis. Kärner põrutati maast üles ja ta võttis neid armuga kui oma ammu oodatud sõpru vastu, tõi neile kuhjaga matitäie õunu ette süüa ja puistas oma sõbralikud sõnad välja. Aga Peetrile ei mõjunud midagi, tema jäi ikka tuimaks. Kärner pidas enesele ka läti ajalehte ja uudishimulik koolmeister oli varsti selle otsas kinni ning luges valju häälega sealt seest mõne salmikese ette. Peeter aga, nagu nimetatud, ei olnud läti keeles mitte nii osav, et lugemisest aru saada. Lõbusasti viidetud tunnikese järel toppis kärner sõprade taskud õunu täis ja saatis nad minema. Teel pigistas koolmeister armuga oma kasvandiku kätt ja mehed lahkusid igaüks omale poole.
Minnes arutas koolmeister oma mõtteid küll kümnele küljele ja katsus enesele Peetri tänaõhtust veidrat olekut ära seletada, aga ta ei leidnud ühtegi põhjust, mispeale Peeter ennast oleks pahandada võinud või kurvastada oleks saanud, ning heitis rahutult voodisse puhkama.
Ei võinud imeks panna, kui koolmeister eilsest jalareisi väsimusest natukene hiljemini sängi välja sirutama jäi kui muidu argipäeva hommikutel. Vaevalt oli ta aga koikust välja ja aknale kuldset hommikupäikest teretama saanud – vaata, vana Koti Ott kõnnib pika meelega teed mööda koolimaja poole. «Mis tema ometi täna siia peaks tulema?» mõtles koolmeister. «Pühabane päev, vana Ott peaks ometi kirikus ametis olema, – see peab mõni tähtis asi olema, mispärast ta täna tuleb.»
Ott astus sisse, teretas tuimalt ja toetas pakutud pingi peale maha. Tema näost oli midagi iseäralikku rahutut ja kärsitut olekut näha. Ta ei teinud pikka juttu, rääkis ümberkaudu mõne sõna ja varsti oli tunda, et tal midagi südame peal pakitses.
«Mis te ometigi mede Peetrele eilä õhtu olete tennü?» küsis ta, ennast koolmeistri poole pöörates.
Koolmeistril löödi nende sõnadega otsekui nuiaga pähe.
«Peetrile teinud? Mis me siis temale oleme teinud? Mina ei tea temale kõige vähemat paha sündinud olevat.»
«Peeter om kodun otsegu meelest ära, ikeb ja kisendab nagu hull laits. Mina ei mõista, mis lugu see om.»
«Jumalapärast! Kuidas võib see võimalik olla? Mis ta siis ütleb enesele tehtud olevat?»
«Temä ütleb, et te olevat temät eilä just kiusate tahten, olevet temä võõra inimeste sekkä viinu, ken temät pilganu ja laimu laule temä pihta ette laulan.»
«Püha ristike olgu minu juures, siis on ta ju hoopis hull, kui ta niisugust juttu ajab. Mina olen kõik see eilse õhtu Peetriga koos olnud, ei ole ma üht pilkamise- ega laimusõna kellegi suust kuulnud, vaid seda rohkem sai Peeter, nagu kõik teised võõrad, auga ja lahkusega vastu võetud.»
«Sõs olevet te temä vägisi L. mõisa kärneri manu sisse vedänu, olede sääl läti keeli seitunist ütte tüki ette lugenu, mis just Peetri laimamises kirjutet ollu, ja olevet sedämoodu egätpidi temät narrin ja äriten.»
«Ei mõista mina sinna kohta hulluks ega targaks, vaid kui Peeter minust nõnda räägib, siis peab ta hull olema. Kuidas võib inimene niisuguseid kõnesid tõsta, kus asja olemaski ei ole. Oleks mina mõtelnudki Peetrist paha, veel vähem seitungis temast sõna seisab.»
«Kui te ei usu, sõs tulge esi vaateme, küll te sõs kuulede, mis ta ütleb.»
«Ja muidugi tahan ma tulla ja Peetri suust ise neid sõnu kuulda, mis teie mulle siin ette toonud olete – enne ma aga millalgi Peetrist nii pahu mõtteid minu kohta ei usu.»
Kohe astus koolmeister vana Oti seltsis Koti poole minema ja oli üsna tulivihane niisuguse häbemata teotuse üle, kus ta enesel kõige vähemat süüdi ei tundnud olevat, vaid seda rohkem pidas ta vana Oti juttu narriks ja naljaks, sest Peeter oli ometi tema sõber, kes niisugust juttu tema kohta ilmaski tõsta ei võinud.
Aga mis tõsi oli, pidi tõeks jääma. Ott oli mees, kelle suust mitte tühja juttu taga ajada ei võinud. Koolmeister, kes Peetrit tõesti nutunäolise nägi olevat, kutsus teda eraldi kambri, kus nad kahekesi olid, ja päris nüüd kärsitul sõnal ja meelerahutusel eilset asja põhjani järele, kuidas see võimalik olla, et Peeter pilgatud, haugutatud või kuidagi kombel narritud oleks saanud, kuna ometi eilne õhtu väga lõbus, rõõmus ja sõbralik olnud.
Peeter aga seletas nüüd eilset lugu koguni vastupidi. Koolmeister olla teda vägisi enesega ligi minema meelitanud, olla teda võõraste inimeste seltsi viinud, kes kõik võõriti tema otsa vahtinud, teda narrilaseks pidanud ning läilasid laulusid laulnud, mis just tema ja ta armastuse kohta pilkamiseks välja valitud olnud. Peale selle olla üks jõle inimene tema armastuselugu läti keele seitungis ära trükkida lasknud, mis koolmeister õhtul mõisa kärneri juures ette lugenud ja sellega teda meelega osatada ja kurvastada tahtnud. Sest olla tema nüüd kõige maailma ees niikaugele teotatud ja häbistatud, et ennast kellelegi inimesele ei julgeda näidata.
Vana taluisa oli ka sekka astunud ja kuulas oma poja pahandnust pahuralt pealt.
Vaene koolmeister oli püsti hädas. Ta seletas, veeretas ja arutas asja küll igapidi hea poole, aga ei aidanud mingi nõu. Peeter jäi kindlaks oma tundmises ning vana Ott uskus oma poega. Koolmeister nägi viimaks ära, et ükski kõne ega kostus ei kestnud, jättis asja koguni järele. Nüüd oli tal aru käes, et Peeter tõesti meelest segaseks ja hulluks oli jäänud. Ta ei lausunud sest esiotsa kellelegi midagi. Peetrist ei võinud ka pealtnäha ühtegi hullu märki tunda, tema meelenõtrus kasvas pikkamisi – väga aegapidi. Rahva seas lagunes küll jutt laiali, et Koti Peeter enam täies arus ei olla, aga ükski ei tahtnud seda uskuda. Pärast seda oli kuulda, et Koti Ott mitmelt poolt salaja järele kuulanud, mis tema pojaga tuttaval korral juhtunud ja kas temast midagi läti ajalehes kirjutatud olnud; muidugi ei võinud ta kuskilt niisuguseid teatusi leida.
Mõni aeg läks mööda. Peetrist ei olnud riksu ega raksu kuulda. Tema elas koduses üksinduses ja haudus vana viisi oma mõtetes edasi; sellega ühes kasvas ahne uss, kes väsimata isuga tema meelte kallal näris ja neid kobedaks mäda puu sarnaseks õõnestas. Peeter hoidis ennast kangesti teiste inimeste eest eemale ja püüdis ikka üksipäinis olla, sest tuli ka pea, et ta inimesi koguni kartma hakkas, nagu oleksid kõik tema vastalised, vaenlased, pilkajad, piinajad ja murdjad. Ei sündinud tema enam perelauas kodakondsete hulgas sööma, hoidis ennast nendest kaugele, sõi pärast ükspäinis või laskis söögi oma vaiksesse kambrisse kanda, kus keegi tema ligi ei pääsenud. Töötegijat ei saanud temast muidugi enam, vaid päeva otsa istus tema oma kambris või ahjukapis, pea õlasse kasuka sisse tõmmatud. Ei kestnud kaua, seal ei tahtnud temale enam teistest valmistatud toidud maitseda, kõik oli temale läila. Peetri meelest olid kõik inimesed roojased, ropud, õelad ja jõledad patused, – tema, see vaga vaim, eksimata, karske, kasin, inglisarnane hing, puhas, rikkumata selge, püha armastuse õliga salvitud süda ei võinud kurjadest inimestest valmistatud läila toitu oma suhu võtta. Sest ei võinud tal paremat nõu üle jääda, kui ise enesele toitu valmistada.
Niisuguseid tempe nähes ja kuuldes ei kahelnud