Anders de la Motte

[bubble]


Скачать книгу

exit-strateegia, mis vabastab ta sellest saatanlikust rebaselõksust, kuhu ta on sattunud.

      Vale – kuhu nemad on sattunud… Sest kuidas ta ka seda asja ei keeranud, ei pääsenud ta mööda järeldusest, et iga kord, kui nad on teineteise lähedusse sattunud, on Becca aina tihedamini samasse võrku kinni jäänud. Ja pärast kohtumist metsas, kus Becca oli ta MänguJuhiga kokku viinud, oli üks uuenenud ja pehmelt öeldes ebameeldiv tunne hakanud end meelde tuletama.

      Onu Tage, oli Becca tema kohta öelnud. Kinnitanud, et taat on üks papsi vanadest reservohvitserikamraadidest. Et nad on koos papsiga koguni vana suvilas külas käinud, kui nad väikesed olid.

      Loomulikult oli ta püüdnud Beccale tõtt rääkida, aga ilma igasuguste tulemusteta.

      Becca ei jäänud lugu Mängust kunagi uskuma, hoolimata tema varasematest katsetest seda seletada. Onu Taget suutis ta aga nähtavasti ilma igasuguste tingimusteta uskuda.

      Kurat, Becca häälde sigines temast rääkides koguni midagi pehmet, umbes nagu papsist rääkideski. Vanamehe osas oli aeg Becca mälu tõesti kõvasti pleegitanud. Mõne aasta pärast ta kindlasti ei mäletagi enam kõiki neid keretäisi, mis Henke vanamehe käest on saanud.

      Või siis kõiki neid kordi, kui vana saatananahk valetas arstidele ja sotsiaali-tädidele, pannes Beccat ja mampsi kõiki oma väljamõeldud lugusid toetama.

      Ei, kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta taltsutada viha, mis vanamehest rääkides temast iga kord pulbitsema lõi. Ja sama käis ka „onu Tage” kohta.

      Viha ja – let’s face it – armukadedus…

      Kõigest mõni aasta tagasi poleks ta iialgi tunnistanud, et just seda ta tundis, niihästi papsi kui ka Dagi vastu. Justkui võtaksid nad temalt tema Becca ära, muudaksid ta hoopis kellekski teiseks.

      Kellekski, keda ta õieti ei tunnegi. Võõraks.

      Armukadedus ja viha niisiis – suurepärane vana kombinatsioon, kui sellele liita tema enda niigi madal usaldusväärsuse tase, purustas see efektiivselt kõik võimalused veenda õde Tage Sammeri tegelikus identiteedis.

      Aga ta ei saa õde selles kuidagi süüdistada. Oli tõsi, et kogu tema oma story kõlas nii kuradi uskumatult, et mõnikord oli tal endalgi seda peaaegu raske uskuda. Õnneks oli tal alles natuke memorabiliat, mille ta oli turvalisse kohta peitnud.

      Kõigepealt telefon, mille ta oli kaks aastat tagasi E4 maantee peal Kent Hasselqvistilt, „58. – lt” ära võtnud. Kui tagaküljel olevad numbrid kõrvale jätta, oli telefon täpselt samasugune nagu see, mille ta oli elektrirongist leidnud ja mis oli ta kogu sellesse haigesse loosse tirinud.

      Lisaks oli veel ka läbipääsukaart, väike valge küülik, kes NK-s raamatust välja kukkus ja aitas teda kella tavalise elu peatamisel ning tagas talle sissepääsu isiklikule Imedemaale.

      Kolmas asi tema kogus oli kõvaketas ArgosEye kõikide failidega, too firma oli hoolitsenud selle eest, et Mäng suudaks varjata end sügaval interneti ookeanisügavustes.

      Mange konstrueeritud troojalane, mis tal endal teatud vaevaga oli õnnestunud firma arvutivõrku paigutada, oli oma töö hästi ära teinud. Palju asju lendas otse päevavalgusesse: feik-trollid, tellimise peale arvamust avaldavad blogijad, Stasi-register teisitimõtlejate kohta ja veel palju muudki kahtlast, millega Philip Argos ja tema kamp Hötorgeti pilvelõhkujas oli tegelenud.

      Kuid hoolimata sellest, et ta kahtlustas, vale – hoolimata sellest, et ta teadis – et ArgosEye kaitses Mängu, aitas seda varjus hoida ja registreeris samal ajal kõik, kes nuhkisid või rikkusid Esimest Reeglit, polnud lekitatud failidest ilmunud ühtegi armetut tõendit, et tema teooria on õige. Võib-olla olid nad sedasorti andmed topeltluku taha pannud, või siis oli Mange spiooniprogramm lihtsalt valedest kohtadest otsinud?

      Mäng polnud välja tulnud, nagu ta oli lootnud. See luuras endiselt sügavuses, endiselt nähtamatuna. Teiste sõnadega: asjad, mida ta säilitas, ei tõendanud kellelegi, kes tervikut ära ei jaganud, tegelikult mitte midagi. Isegi kollektsiooni viimasel lisal polnud õigupoolest mingit tõenduslikku väärtust: tavaline A4 lehekülg masinakirjas tekstiga, mille võis kirjutada kes tahes. Sinu viimane ülesanne, HP, oli Tage Sammer a. k.a. MänguJuht tookord hauakivide vahel öelnud, kus nad koos kohvi jõid.

      Pärast kõike seda, mida ta ise oli teinud, et Mängu paljastada, tehtud plaane ja raha, mis ta oli pihta pannud, tundus vana ometigi täiesti rahulikuna. Nagu no hard feelings

      Teisalt polnud see ka tavaline ülesanne.

      On tal alles kuradi valik.

      Kui ta ülesande täidab, on ta põhimõtteliselt omadega läbi. Fucked for life, sõna kõige otsesemas tähenduses. Kui ta seda ei tee, pole mängus mitte üksnes tema elu…

      KURAT!

      46 faili 78-st kontrollitud, ühtegi võõrast objekti ei leitud, teatas programm.

      Ta heitis pilgu kellale. Möödunud oli üle minuti, kõigest üheksa veel alles, enne kui ta peab jalga laskma.

      Tegutse, tegutse, tegutse… Kuradi uimased raamatukoguarvutid!

      Skännin…

      70 faili 78-st kontrollitud, ühtegi võõrast objekti ei leitud.

      Ta kummardus klaviatuuri kohale, liigutas kursori internetiikooni peale ja valmistus pihta hakkama. Ei mingeid otsingumootoreid, otse õigetele aadressidele, seejärel tuleb enne välja logimist kustutada kõik järjehoidjad ja cookie’d. Nii vähe jälgi, kui vähegi võimalik…

      Ukse poolt kostnud ootamatu heli pani ta võpatama. Ta tõstis pead ja piilus ettevaatlikult üle ekraani ääre.

      Arvutisaali oli sisenenud lühike mees, seljas nahkjope ja ees tumedad päikeseprillid, pesapallimüts sügavalt silmile tõmmatud.

      Mees jäi ukse juures seisma, libistas pilgu üle arvutite ja miski tema välimuses pani HP kõik häirekellad hullupööra helisema.

      Kurat küll!

      Ta valis numbri ja vajutas rohelisele ikoonile.

      Ühendab… kinnitas displei, kuid pärast vähemalt pooleminutilist ekraani vahtimist taipas ta, et aparaat eksib. Ärritunult vajutas ta kõne kinni ja alustas otsast peale. Kõige viimase mudeli smartphone, ja sellega ei saa õieti helistadagi…

      „Politseimaja telefonikeskus,” ütles ootamatult hääl torus, ilma et sellele oleks eelnenud mingid kutsungisignaalid.

      Ta kõhkles paar sekundit.

      „Palun ühendage mind loakomisjoniga,” ütles ta siis.

      „Üks silmapilk.”

      Tere tulemast loakomisjoni, ooteaeg on arvestuslikult… kuus… minutit…

      Ta ohkas ja vaatas siis käekella. Silmapilguks kaalus ta, kas jätta kõne ootele ja helistada selle asemel Runebergile, et püüda toimuva kohta rohkem informatsiooni saada…

      Stigsson oli tal keelanud Henkega ühendust võtta. Aga tegelikult polnud see mingi suur probleem. Ta oli Henket mitu nädalat asjatult taga ajanud, kui mõtlema hakata, siis koguni mitu kuud. Kuid ehkki ta teadis, et vend on kodus, polnud ta ei ust avanud ega isegi talle tagasi helistanud.

      Paar kohusetundlikku sms-i oli põhimõtteliselt kõik, ja tal polnud mingeid illusioone, et venda oleks nüüd lihtsam kätte saada.

      Pangaseif tegi talle muret.

      Nähtavasti oli Henkel nii hinnalisi saladusi, et ta oli sunnitud need sügavale turvaseifi matma. Stigssoni kamp oli Henke korteri juba tühjaks teinud, nüüd puudus vaid, et keegi leiaks konfiskeeritud asjade hulgast pangaseifi rentimise lepingu või samasuguse meeldetuletuse, nagu talle endale oli saadetud. Läbiotsimisorder, seejärel võetakse puur välja ja Henke saladused tuuakse päevavalgele.

      Mis iganes seal pangaseifis ka ei ole, ei tee see Henke olukorda lihtsamaks.

      „Loakomisjon, Persson kuuleb…” Hääl