Keyserlinck väidab, et kui eestlased aastal 1918 ei eksisteerinudki veel rahvana, oli 1920. aastaks, tänu soodsale rahvusvahelisele konjunktuurile, nende ilmselt mitte kunagi päris tõsiselt mõeldud unelm iseseisvusest realiseerunud. (Baltikum, Looming, 1989/6)
2
Tsitaat pärineb Schotti soovituskirjast Preisi Kuninglikule Akadeemiale, milles ta soovitas Hunfalvy vastuvõtmist akadeemia välisliikmeks.
3
Tuntud ungari õigusteadlane, 1920ndatel Tartu ülikooli professor ja hiljem Szegedi ülikooli rektor professor István Csekey on seda raamatut rohkem kui poolsada aastat hiljem nimetanud eesti rahva kultuuriajalooliseks avastamiseks, seda nii keeleteaduslikus, etnograafilises kui ka geograafilises mõttes. Andres Bereczki: Ungari-Eesti suhete ajaloost kahe maailmasõja vahel. Akadeemia, nr 2, 256–303, 2005.
4
Saksamaa tundis suurriigina ilmselt huvi baltisakslaste olukorra vastu vähemalt alates Tartu ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreni ning vene slavofiilist ajaloolase ja ühiskonnategelase Juri Samarini (1819–1876) poleemikast (1869). Reaalpoliitilises mõttes, vähemalt enne maailmasõda ja rahvusvahelisel tasandil poleks selleks tollal veel mingit otsest vajadust olnud.
5
Sellise võrdluse tegi ka Eestis tuntud tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch (1932), kes oma väitekirjas võrdles omavahel erinevaid, seehulgas iirlaste ja eestlaste rahvuslikke liikumisi Euroopas (Die Vorkämpfer der nationalen Bewegungen bei den kleinen Völkern Europas, Praha, 1968). Kas ja palju seda tollal mujal maailmas tehti, võiks juba olla eraldi uurimise teema.
6
Csaba Csorba, János Estók, Konrád Salamon: Ungari ajalugu sõnas ja pildis. Tartu, Kirjastus Ilmamaa, 2005, lk 152–155.
7
Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 149, 160.
8
Samas, lk 146.
9
Samas, lk 140.
10
Samas, lk 136.
11
Rahvusvahelises võrdluses paistab siiski silma, et Ungari valitsuse assimilatsiooni suunas astutud sammud olid kaugel sellest diskriminatsioonist, mida Venemaal või Saksamaal mittevene või mittesaksa elanikkonna vastu rakendati, mis muidugi ei saa olla õigustuseks Ungari tollasele poliitikale. (Romsics Ignác: Magyarország története a XX. században, lk 86). Seadustes olid mitmed sellised õigused garanteeritud, mis pole paljudes riikides ka tänapäeval iseenesestmõistetavad, olgugi et nendest ei peetud alati kinni, kuid nende süstemaatilisest eiramisest ei saa samuti rääkida. Pealegi võeti need seadused vastu ajal, mil Lääne-Euroopa rahvusvähemustega riikides ei olnud rahvusõiguste seadusega tagamine veel päevakordagi kerkinud. (Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 154) Seda näitab ka see, et kuigi Ungari parlamendi ja valitsuse keeleks oli ungari keel, avaldati seadused ka vähemusrahvaste keeles. Ametiasutuste poole võis igaüks pöörduda oma emakeeles, millele tuli samas keeles vastata. See õigus kehtis ka alama astme kohtuistungite ja – otsuste suhtes. Vallakoosolekutel võis igaüks sõna võtta oma emakeeles ning vallad võisid ise oma asjaajamise ja protokollikeele üle otsustada. (Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 154). Seaduse tekst kõlas nii: Minthogy Magyarország összes honpolgárai az alkotmány alapelvei szerint is politikai tekintetben egy nemzetet képeznek, az oszthatatl
1
Hermann von Keyserlinck väidab, et kui eestlased aastal 1918 ei eksisteerinudki veel rahvana, oli 1920. aastaks, tänu soodsale rahvusvahelisele konjunktuurile, nende ilmselt mitte kunagi päris tõsiselt mõeldud unelm iseseisvusest realiseerunud. (Baltikum, Looming, 1989/6)
2
Tsitaat pärineb Schotti soovituskirjast Preisi Kuninglikule Akadeemiale, milles ta soovitas Hunfalvy vastuvõtmist akadeemia välisliikmeks.
3
Tuntud ungari õigusteadlane, 1920ndatel Tartu ülikooli professor ja hiljem Szegedi ülikooli rektor professor István Csekey on seda raamatut rohkem kui poolsada aastat hiljem nimetanud eesti rahva kultuuriajalooliseks avastamiseks, seda nii keeleteaduslikus, etnograafilises kui ka geograafilises mõttes. Andres Bereczki: Ungari-Eesti suhete ajaloost kahe maailmasõja vahel. Akadeemia, nr 2, 256–303, 2005.
4
Saksamaa tundis suurriigina ilmselt huvi baltisakslaste olukorra vastu vähemalt alates Tartu ülikooli ajalooprofessori Carl Schirreni ning vene slavofiilist ajaloolase ja ühiskonnategelase Juri Samarini (1819–1876) poleemikast (1869). Reaalpoliitilises mõttes, vähemalt enne maailmasõda ja rahvusvahelisel tasandil poleks selleks tollal veel mingit otsest vajadust olnud.
5
Sellise võrdluse tegi ka Eestis tuntud tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch (1932), kes oma väitekirjas võrdles omavahel erinevaid, seehulgas iirlaste ja eestlaste rahvuslikke liikumisi Euroopas (Die Vorkämpfer der nationalen Bewegungen bei den kleinen Völkern Europas, Praha, 1968). Kas ja palju seda tollal mujal maailmas tehti, võiks juba olla eraldi uurimise teema.
6
Csaba Csorba, János Estók, Konrád Salamon: Ungari ajalugu sõnas ja pildis. Tartu, Kirjastus Ilmamaa, 2005, lk 152–155.
7
Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 149, 160.
8
Samas, lk 146.
9
Samas, lk 140.
10
Samas, lk 136.
11
Rahvusvahelises võrdluses paistab siiski silma, et Ungari valitsuse assimilatsiooni suunas astutud sammud olid kaugel sellest diskriminatsioonist, mida Venemaal või Saksamaal mittevene või mittesaksa elanikkonna vastu rakendati, mis muidugi ei saa olla õigustuseks Ungari tollasele poliitikale. (Romsics Ignác: Magyarország története a XX. században, lk 86). Seadustes olid mitmed sellised õigused garanteeritud, mis pole paljudes riikides ka tänapäeval iseenesestmõistetavad, olgugi et nendest ei peetud alati kinni, kuid nende süstemaatilisest eiramisest ei saa samuti rääkida. Pealegi võeti need seadused vastu ajal, mil Lääne-Euroopa rahvusvähemustega riikides ei olnud rahvusõiguste seadusega tagamine veel päevakordagi kerkinud. (Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 154) Seda näitab ka see, et kuigi Ungari parlamendi ja valitsuse keeleks oli ungari keel, avaldati seadused ka vähemusrahvaste keeles. Ametiasutuste poole võis igaüks pöörduda oma emakeeles, millele tuli samas keeles vastata. See õigus kehtis ka alama astme kohtuistungite ja – otsuste suhtes. Vallakoosolekutel võis igaüks sõna võtta oma emakeeles ning vallad võisid ise oma asjaajamise ja protokollikeele üle otsustada. (Ungari ajalugu sõnas ja pildis, lk 154). Seaduse tekst kõlas nii: Minthogy Magyarország összes honpolgárai az alkotmány alapelvei szerint is politikai tekintetben egy nemzetet képeznek, az oszthatatlan egységes magyar nemzetet, melynek a hon minden polgára, bármely nemzetiséghez tartozzék is, egyenjogú tagja. (Kuna Ungari kõik kodakondsed moodustavad ka põhiseaduse printsiipide kohaselt poliitilises mõttes ühe rahva, jagamatu ühtse ungari rahva, mille võrdväärseks liikmeks on kõik isamaa kodanikud, kuulugu nad mis tahes rahvusesse.)
12
László Szarka: A megbékélés gondolata a köztörténetben és a közgondolkozásban. In: Európai Protestáns Magyar Szabadegyetem. Évkönyv, 2013/2014, Basel-Budapest, lk 45–62.
13
Horvaatia staatus, mis kuulus Ungari kuningriigi koosseisu (aastast 1102), kuid omas laialdast autonoomiat, väärib eraldi selgitust. Kuninga isik, nagu aastasadu ka Ungari ja Austria puhul, oli ühine, aga horvaatidel oli oma maapäev (sabor), nad kasutasid oma vappi ja trikoloori. Horvaatia maaväe komandokeeleks oli horvaadi keel. Ungariga ühistes asjades (ühise kuningakoja ülalpidamine, rahaasjad, sõjaasjad, majandusasjad) võttis otsuseid vastu Horvaatia maapäeva saadikutega täiendatud Ungari parlament, kus horvaadid võisid sõna võtta oma emake