oli Ameerikast pärit asja omamine, mis pealegi polnud komisjonikaup, jõukuse märk.
„Ma pean ta üles leidma, agaa.”
„Kes ta sulle on?” küsis mees. Ma ei näinud ta küsimises mingit mõtet, kuid tuletasin endale meelde, et minu kärsitus ei pane teda mulle midagi kiiremini rääkima.
„Ta on meie teenri poeg,” vastasin.
Vana mees kergitas tuhkhalle kulme. „Jah? Vedanud on sellel hazaral, kellel on nii muretsev peremees. Ta isa peaks põlvili laskuma ja ripsmetega su saabastelt tolmu pühkima.”
„Kas sa kavatsed mulle seda öelda või mitte?”
Ta pani käe muula seljale, osutas lõunasse. „Arvan, et see poiss, keda sa kirjeldasid, jooksis seda teed. Tal oli lohe käes. Sinine.”
„Jooksis?” küsisin. Sinu jaoks, kas või tuhat korda, oli ta lubanud. Vana hea Hassan. Vana hea Hassan, kelle peale võis kindel olla. Ta oli pidanud lubadust ja jooksnud viimast lohet mulle tooma.
„Muidugi, vahest on need teised ta praeguseks kätte saanud,” sõnas vana kaupmees, tõstes ümahtades järgmist kasti muulale selga.
„Kes?”
„Teised poisid,” ütles mees. „Need, kes teda taga ajasid. Nad olid riides nagu sina.” Ta heitis pilgu taevale ja ohkas. „Oh, jookse nüüd edasi, muidu jään ma namaz’ile hiljaks.”
Kuid juba ma trügisingi edasi piki kauplusterida.
Järgmise mõne minuti jooksul kammisin basaari tulutult pilguga. Vahest olid vana kaupmehe silmad teda petnud. Välja arvatud see, et ta oli näinud sinist lohet… Torkasin pea igasse ritta, igasse kauplusse. Ei mingit märki Hassanist.
Hakkasin juba muretsema, et enne kui ma Hassani leian, läheb pimedaks, kui kuulsin äkitselt ülaltpoolt hääli. Olin jõudnud üksildasele mudasele teele. See ristus basaari kaheks jagava pealäbikäigu lõpuga. Pöörasin rööplikule teele ja orienteerusin häälte järgi. Mu saapad lirtsusid poris igal sammul ja hingeõhk puhvis valgete pilvedena mu ees. Ühel pool kitsast rada kulges teega paralleelselt lund täis org, kus kevaditi võis ojake alla rutata. Teisel pool olid lumme mattunud küpresside read lamedakatuseliste majakeste vahel – need olid enamikus vaid savist hütid, mida lahutasid kitsad kõrvaltänavad.
Kuulsin taas hääli, seekord valjemalt, mis kostsid ühelt kõrvaltänavalt. Hiilisin tänava otsa juurde. Hoidsin hinge kinni. Piilusin ümber nurga.
Hassan seisis umbtänavas kaitseasendis: käed rusikas, jalad kergelt harkis. Tema taga, prahi ja kivipuru hunnikul, oli sinine lohe. Minu võti Baba südame juurde.
Hassani teed tänavalt välja tõkestasid kolm poissi, needsamad kolm, kes tol päeval mäelgi, päev pärast Daud-khaani riigipööret, kui Hassan oli meid oma kadaga päästnud. Wali seisis ühel küljel, Kamal teisel ja keskel oli Assef. Tundsin, kuidas mu keha tõmbus krampi ja midagi külma säberdas mööda selga üles. Assef paistis lõtvunud, enesekindel. Ta keerutas oma messingnukke. Teised poisid tammusid närviliselt jalalt jalale, vaadates kord Assefi, kord Hassani poole, nagu oleksid nad ajanud nurka metsiku looma, keda ainult Assef suudab taltsutada.
„Kus on sinu kada, hazara?” küsis Assef, keerutades käes nukke. „Kuidas sa ütlesidki? „Sind hakatakse kutsuma Assef-Ükssilmaks.” Õigus. Assef-Ükssilm. See oli tark. Tõeliselt tark. Oh vaata, on kerge olla tark, kui hoiad käes laetud relva.”
Sain aru, et hoidsin ikka veel hinge kinni. Hingasin välja, aeglaselt, rahulikult. Tundsin end nagu halvatud. Jälgisin, kuidas nad lähenesid poisile, kellega koos olin üles kasvanud, poisile, kelle jänesemokaline nägu oli olnud mu esimene mälestus.
„Aga tänase päevaga on sul vedanud, hazara,” teatas Assef. Ta seisis seljaga minu poole, aga oleksin võinud kihla vedada, et ta irvitas. „Olen täna andestamise tujus. Mida te selle kohta ütlete, poisid?”
„See on õilis,” pahvatas Kamal. „Eriti pärast jõhkrust, mida ta meie vastu viimane kord üles näitas.” Ta püüdis kõlada nagu Assef, välja arvatud see, et ta hääl värises. Siis ma taipasin. Ta ei kartnud Hassanit, sugugi mitte. Ta kartis, sest tal polnud aimugi, mis Assefil meeles mõlkus.
Assef tegi käega vabastava liigutuse. „Bakhšida. Andestatud. See on tehtud.” Ta hääl muutus madalamaks. „Loomulikult ei saa siin ilmas mitte midagi muidu ja minu andeksandmisel on ka väike hind.”
„See on õiglane,” sõnas Kamal.
„Mitte midagi ei saa muidu,” lisas Wali.
„Sul veab, hazara,” sõnas Assef, astudes sammukese Hassani poole. „Sest täna maksab see sulle ainult selle sinise lohe. Aus kaup, poisid, eks ole?”
„Rohkemgi kui aus,” märkis Kamal.
Isegi kohast, kus ma seisin, võisin näha, kuidas hirm hiilis Hassani silmadesse, kuid ta raputas pead. „Amir-agaa võitis turniiri ja jooksin selle lohe järele tema jaoks. Jooksin ausalt. See on tema lohe.”
„Ustav hazara. Ustav nagu koer,” sõnas Assef.
Kamali naer kõlas kimedalt, närviliselt.
„Aga enne kui sa end tema eest ohvriks tood, mõtle sellest, kas tema teeks sama sinu eest. Kas sa oled kunagi mõelnud, miks ta ei võta sind mängu, kui tal on külalisi? Miks ta mängib sinuga vaid siis, kui ta on üksi? Ma ütlen sulle, miks. Sest tema jaoks pole sa midagi muud kui inetu lemmikloom. Midagi, millega ta saab mängida siis, kui tal on igav, midagi, mida ta võib taguda siis, kui ta on vihane. Ära kunagi tee endast narri ega arva, et sa oled midagi enamat.”
„Amir-agaa ja mina oleme sõbrad,” väitis Hassan. Ta näis punastavat.
„Sõbrad?” küsis Assef naerdes. „Sa haletsusväärne narr! Ühel päeval sa veel ärkad oma väikesest fantaasiamaailmast üles ja saad teada, kui hea sõber ta täpselt on. Nüüd, bas! Aitab sellest. Anna meile lohe.”
Hassan kummardus ja võttis maast kivi.
Assef võpatas. Ta hakkas sammukest tagasi tegema, siis peatus. „Viimane võimalus, hazara.”
Hassan kõverdas vastuseks kivi hoidva käe.
„Nagu soovid.” Assef nööpis talvemantli lahti, võttis selle seljast, pani aeglaselt ja sihilikult kaalutletult kokku. Ta asetas selle müüri vastu.
Avasin suu, peaaegu ütlesin midagi. Peaaegu. Kogu mu ülejäänud elu oleks vahest teistmoodi läinud, kui ma oleksin öelnud. Aga ma ei öelnud. Ma lihtsalt vaatasin. Kangestunult.
Assef liigutas kätt ja teised kaks poissi läksid laiali, moodustades poolkaare, püüdes Hassani tänavale lõksu.
„Ma olen meelt muutnud,” teatas Assef. „Ma jätan selle lohe sulle, hazara. Ma jätan selle sulle, et see tuletaks sulle alati meelde, mida ma nüüd teha kavatsen.”
Siis ta ründas. Hassan saatis kivi teele. See tabas Assefit laubale. Assef röögatas, kui ta Hassani kallale viskus ja ta pikali lõi. Wali ja Kamal järgnesid tema eeskujule.
Ma närisin rusikat. Sulgesin silmad.
MÄLESTUS:
Kas sa teadsid, et Hassan ja sina imesite sama rinda? Kas sa teadsid seda, Amir-agaa? Sakina, nii oli ta nimi. Ta oli korralik siniste silmadega hazara naine Bāmīānist ja ta laulis vanu pulmalaule. Räägitakse, et sama rinda imenud inimeste vahel on vendlus. Kas sa teadsid seda?
Mälestus:
„Igaühelt ruupia, lapsed. Täpselt ruupia igaühelt ja ma tõstan eesriide tõe eest.” Vana mees istub savist seina vastas. Tema pimedad silmad on nagu sulahõbe sügavas kaksikkraatris. Kepile toetudes libistab ennustaja pahkliku käe üle aukus põskede. Paneb pihu kausjalt meie ees kokku. „Pole ju palju küsida igaühelt ruupia, tõe eest?” Hassan poetab mündi nahkjasse pihku. Ka mina poetan oma. „Kõige suurema heategija, kõige heldema Allahi nimel,” sosistab vana ennustaja. Ta võtab kõigepealt Hassani käe, silitab peopesa ühe sarvekujulise sõrmeküünega, ringi