kätel olevale beebile, näinud jänesemokka ja purskunud kibestunult naerma.
„Näed nüüd,” oli ta öelnud. „Nüüd on sul omaenda idioodist laps, kes sinu eest kogu naermise ära teeb!” Ta oli keeldunud Hassanit isegi sülle võtmast ja vaid viis päeva hiljem oli ta läinud.
Baba palkas Hassanit imetama sama amme, kes oli mindki imetanud. Ali rääkis meile, et see oli siniste silmadega hazara naine Bāmīānist, hiiglasuurte Buddha kujudega linnast. „Kui ilus lauluhääl tal küll oli!” tavatses Ali korrata.
Mida ta laulis, küsisime Hassaniga alati, ehkki juba teadsime – Ali oli meile seda loendamatuid kordi rääkinud. Me tahtsime lihtsalt kuulda Alid laulmas.
Ali köhatas kurgu puhtaks ja alustas:
Kord seisin ma kõrgel mäel ja hüüdsin Jumala lõvi Ali nime, oo, Jumala lõvi Ali, Inimeste kuningas too rõõmu meie kurbust täis südametesse.
Siis tuletas ta meile meelde, et nende inimeste vahel, keda on toitnud sama rind, valitseb vendlus, sugulus, mida isegi aeg ei suuda purustada.
Hassan ja mina sõime samast rinnast. Me tegime esimesed sammud samal murul samas hoovis. Ja me ütlesime esimesed sõnad sama katuse all.
Minu esimene sõna oli Baba.
Hassanil oli Amir. Minu nimi.
Vaadates praegu tagasi, arvan, et 1975. aasta talvel toimunud sündmustele – ja kõigile järgnevatele – oli pandud alus juba nende esimeste sõnadega.
KOLM
On olemas legend, et mu isa olevat kord paljaste kätega musta karuga võidelnud Belutšistanis. Kui seda oleks räägitud kellestki teisest, oleks see tähelepanuta jäetud kui laaf – afgaanide kalduvus liialdada, kahjuks peaaegu nagu rahvuslik häda; kui keegi suurustas, et ta poeg on arst, oli poiss sooritanud vahest keskkooli bioloogiaeksami. Kuid keegi ei kahelnud kunagi Babat puudutavate juttude tõepärasuses. Ja kui mingi kahtlus tekkiski – noh, Babal oli kolm paralleelset armi, mis kulgesid sakiliselt piki selga alla. Olen kujutlenud Baba maadlusmatši loendamatuid kordi, olen sellest isegi und näinud. Ja neis unenägudes ei suuda ma kuidagi Baba ning karu vahel vahet teha.
See oli Rahim-khaan, kes esimesena ütles Baba kohta sõnad, mis lõpuks muutusid ta hüüdnimeks – Tuuphan-agaa ehk Härra Orkaan. See oli üsnagi sobiv hüüdnimi. Mu isa oli omamoodi loodusjõud, teistest peajagu suurem puštu rahva esindaja, jonnakate käharate pruunide juustega, mis olid niisama taltsutamatud kui mees isegi; kätega, mis näisid olevat võimelised juurtega välja kiskuma pajupuu; ja raske pilguga, mis „sunnib vanatühja enda põlvili laskuma ja armu paluma”, nagu Rahim-khaanil oli kombeks öelda. Koosviibimistel, kui tema sada üheksakümmend kolm sentimeetrit ruumi tormitses, nihkus kõigi tähelepanu otsekohe temale, nagu päevalilled pöörduvad päikese poole.
Babat oli võimatu ignoreerida, isegi kui ta magas. Mul oli kombeks toppida puuvillatuuste kõrvadesse ja tõmmata tekk üle pea, kuid ikkagi tungis Baba norskamine – nii väga sarnane veoauto möirgava mootoriga – seintest läbi. Ja ometi oli minu toa ning Baba magamistoa vahel veel koridor. Kuidas mu ema üldse suutis magada temaga ühes toas, on mulle saladuseks jäänud. See on üks asjadest pikas nimekirjas, mida oleksin emalt küsinud, kui oleksin teda kunagi kohanud.
1960. aastate lõpus, kui olin viie- või kuue-aastane, otsustas Baba ehitada orbudekodu. Kuulsin seda lugu Rahim-khaanilt. Onu rääkis mulle, et Baba oli projekti ise teinud, vaatamata faktile, et tal polnud mitte mingeid arhitektikogemusi. Skeptikud olid kehutanud teda oma narrusest loobuma ja palkama mõne arhitekti. Baba muidugi keeldus ja kõik raputasid pead tema põikpäise loomuse pärast. Babal oli aga edu ja nüüd raputasid kõik pead, täidetud aukartusest tema triumfeeriva käitumise ees. Baba maksis kahekorruselise orbudekodu ehitamise oma taskust kinni. Maja asus Jadeh Maywandi, Kabuli jõest lõunasse jääva lisajõe ääres. Rahimkhaan rääkis mulle, et Baba oli isiklikult rahastanud kogu projekti, makstes nii inseneridele, elektrikutele kui ka töölistele, rääkimata juba linnaametnikest, kelle „vuntsid nõudsid õlitamist”.
Orbudekodu ehitamiseks kulus kolm aastat. Olin selleks ajaks saanud kaheksa-aastaseks. Mäletan orbudekodu avamise eelset päeva. Baba viis mu Ghargha järve äärde, mõni miil Kabulist põhja pool. Ta käskis mul ka Hassani kaasa võtta, kuid ma valetasin, et Hassanil on kõht lahti. Tahtsin Babat vaid endale hoida. Ja pealegi olime kord Hassaniga Ghargha järvel lutsu visanud ja
Hassani kivi tegi kaheksa lutsu. Minu kõige suurem saavutus oli viis. Baba oli seal, vaatas pealt ja patsutas Hassanit seljale. Võttis tal isegi õlgade ümbert kinni.
Istusime järve ääres kaljudel piknikulaua taga – ainult mina ja Baba – ning sõime keedetud mune kofta-võileibadega – naani keeratud lihapallide ja marineeritud kurkidega. Vesi oli sügavsinine ja päikesevalgus sätendas selle peegelsiledal pinnal. Reedeti kihises järve ümbrus perekondadest, kes olid tulnud päeva päikese käes veetma. Aga praegu oli nädala keskpaik ja olime ainult meie Babaga ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti – hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõlkumas vees, õngeridvad käes. Küsisin Babalt, miks nad oma juuksed pikaks kasvatavad, kuid Baba vaid urahtas ega vastanud. Ta valmistas ette järgmise päeva kõnet, lehitses käsitsi täis täis kirjutatud paberilehtede pakki, tegi siia-sinna pliiatsiga märkusi. Hammustasin muna ja küsisin Babalt, kas on tõsi, mida üks poiss koolis oli mulle rääkinud, et kui sööd ära tükikese muna koort, pead sa selle välja pissima. Baba urahtas jälle.
Hammustasin võileiba. Üks kollaste juustega turist naeris ja laksas teist selja pihta. Kauguses, teisel pool järve, logistas üks veoauto mäel kurvi tagant nähtavale. Päike heitis helke selle küljepeeglist.
„Ma arvan, et mul on saratan,” ütlesin. Vähk. Baba tõstis pea tuules laperdavate lehtede kohalt. Ütles mulle, et võiksin endale ise limonaadi tuua, mul on vaja vaid autosse vaadata.
Järgmisel päeval oli orbudekodu ees puudus toolidest. Paljud pidid avamistseremooniat jälgima seistes. Päev oli tuuline ja mina istusin Baba taga väikesel poodiumil otse uue hoone peasissekäigu kõrval. Babal oli seljas roheline ülikond ja peas karakullmüts. Keset kõnet viis tuul tal mütsi peast ja kõik naersid. Ta andis mulle käega märku, et hoiaksin tema mütsi, ja tegin seda rõõmuga, sest niiviisi nägi igaüks, et ta on minu isa, minu Baba. Ta pöördus uuesti mikrofoni poole ja ütles, et loodab maja olevat püsivam kui ta müts, ja kõik naersid jälle. Kui Baba lõpetas kõne, tõusid kõik püsti ja tervitasid teda kiiduhüüetega. Nad plaksutasid kaua. Hiljem surusid inimesed tema kätt. Mõned neist sasisid mu juukseid ja surusid minu kätt ka. Olin väga uhke Baba üle, meie mõlema üle.
Kuid vaatamata Baba edukusele, kahtlesid inimesed temas alati. Nad rääkisid Babale, et äriajamine pole tal veres ja et ta oleks pidanud õppima juurat nagu ta isa. Kuid Baba tõestas kõigile, et nad eksivad: tema äriasjad edenesid, vähe sellest – temast sai üks Kabuli rikkamaid kaupmehi. Baba ja Rahim-khaan rajasid pööraselt eduka vaipade ekspordi ettevõtte, kaks apteeki ja restorani.
Kui inimesed rääkisid halvustavalt, et Baba ei tee abielludes kunagi head partiid – polnud temas ju lõpuks kuninglikku verd –, kihlus ta mu emaga, Sofia Akramiga, väga haritud naisega, keda peeti üheks Kabuli kõige austatumaks, kaunimaks ja vooruslikumaks daamiks. Vähe sellest, et ta õpetas ülikoolis klassikalist farsi kirjandust, oli ta pärit kuninglikust perekonnast, fakt, mida mu isa skeptikutele naljatamisi nina alla hõõrus, viidates naisele kui „oma printsessile”.
Peale minu kui valusalt silma torkava erandi vormis isa kogu ümbritseva maailma oma tahtmist mööda. Probleem oli muidugi selles, et Baba nägi maailma vaid mustades ja valgetes toonides. Ja ta pidi otsustama, mis on must ja mis on valge. Ei saa armastada niimoodi elavat inimest, samal ajal teda pelgamata. Võib-olla teda isegi natuke vihates.
Kui ma olin viiendas klassis, oli meil mulla, kes õpetas islamit. Tema nimi oli mulla Fatiullah-khaan, lühike jässakas mees, aknearmilise näoga ja rämeda häälega. Ta pidas meile loenguid zakat’i voorustest ja hadži kohustusest;