hinge, et vastata: „Slava…”, aga viimasel hetkel peatun. Jah, kunagi oli see koht minu ja Slava oma, aga nüüd on aeg ta järgmistele üle anda. Mina ja Slava ei tule siia enam kunagi.
„Ah, tead, nagu ikka huvitavaid kohti leitakse. Juhus,” ühman ja kui Olle on oma mõõtmised ära mõõtnud, sõidame me tagasi linna. Homme on Olle Suur Päev ja sel öösel ei saa magada… hoopis mina.
„Kell on üheksa. Meil pole enam kaua aega.” Istun majakese trepil, togin varbaga kivikesi ja vaatan, kuidas Olle tsinkplekkämbritesse suuri rukkilille- ja karikakrakimpe sätib. Ikka nii, et paigutab teatud hulga valgeid ja siniseid lilli kokku, uurib kimpu ühe ja teise nurga alt, ühmab pahaselt ning alustab kõike otsast peale. Ma saan temast aru. Kõik peab olema täiuslik. Aga mulle tundub ka, et Olle on kogu oma mõtted, energia ja lootused suunanud tänase õhtu peale. Justkui sõltuks terve tema elusaatus just sellest, kuidas täna need tobedad lilled on ämbritesse seatud. Samas, mõnes mõttes ju sõltubki. Kas pole mitte ilus mõelda, et see siin, just praegune, on veel viimane ettevalmistus õhtuks, mis hakkab tulevikus ja lastele räägitud lugudes kandma nime Õhtu, Millega Algas Meie Ülejäänud Elu. Jah, mühatan mõttes pahaselt, mõnel siin algab juba uus elu, kuigi hüppas alles mõni päev tagasi sillalt vette, aga mina kirjutan ikka veel kaustikutesse kirju Slavale…
Raputan end neist mõtetest välja. Pole minu asi Olle ja tema tulevase abikaasa elu pärast muretseda. Kui see tütarlaps Ollet samasuguse vasikavaimustusega vastu armastab, nagu mees seda teeb, siis läheb kõik hästi. Ja miks ei peaks keegi seda õhinas ja erutusest punaselaigulist poisinägu armastama?
See mõte jahmatab mind ja mu kivikesi taguv kinganina vääratab, lüües kogemata vastu üht plekkpange. Olle võpatab kolina peale, pöördub minu poole ja tõstab küsivalt kulmu. Raputan vabandavalt pead: „Sorri, kogemata.” Mees ühmab midagi vastuseks ning asub taas oma kimpe sättima.
Lõpuks on Olle valmis. Me sõidame linna ning ta torkab mulle pihku suure musta sohvrimütsi. Täpselt sellise, nagu filmides nähtud: jäiga läikiva nokaga. Porisen pahaselt: „Mis tsirkust sa…?” Aga Olle juba segab vahele: „Liise, paluuuuun! See ei võta sul ju tükki küljest!”
Surun mütsi nohisedes pähe. Nojah, kui klient tahab, siis… Pärast, kui Olle autost välja kalpsab, viigipükstelt nähtamatut tolmu klopib ja oma südamedaami uksest sisse kaob, heidan pilgu peeglisse ja hämmastun: müts sobib mulle suurepäraselt! Ei tea, kas see on märk, et jään taksojuhiametisse elu lõpuni? Seda mõtet aga ma ei jõuagi lõpuni mõelda, sest juba Olle tulebki, käevangus piitspeenike kohevate lokkidega brünett neiu. Tütarlaps on ehmunud olekuga.
Panen mängima spetsiaalselt selleks puhuks mõeldud CD-plaadi. Salongi täidab hurmurlaulja James Blunti unelev hääl. Olle avab neiule ukse ja silmapilk mattun magusasse parfüümipilve. Piilun tüdrukut peeglist: ta on tõesti ilus. Kõrged põsesarnad, täiuslikud huuled, luigesarnane kael.
„Kallis, kas sa nüüd lõpuks ütled mulle, mis sul plaanis on?” nurrub tütarlaps Olle vastu naaldudes. Olle kihistab naerda ning raputab pead: „Ei, sa pead veel natuke ootama.”
Suurelt maanteelt käänulisele kruusateele pöörates taban, et tüdruk on jäänud peeglist mind vaatama. Ilmselt tundub mu müts kummalisena ja ülepakutuna, eriti arvestades, et me ei sõida ju mingi limusiiniga. Vaatan talle sekundiks otse silma. Ta pilgus on küsimus, kahtlustus ja natuke sõjakas omandihimuline läige. Aga juba me olemegi kohal ning Olle kiirustab tütarlapsele ust lahti tegema.
Jään autosse istuma ja vaatan, kuidas Olle tüdruku õueküünaldega ääristatud rada mööda trepini juhib ning pehmele padjale istuma paneb. Üritan ette kujutada, mida naine sel hetkel tunda võib, kui hingemattev võib olla teadmine, et su armastatu sellise romantilise ürituse on korraldanud… Ja järsku näen ma nende asemel iseennast, mälupilti mitme aasta tagusest ajast, kui me ühel kargel sügisõhtul Slavaga täpselt samamoodi seal trepil istusime, pleedid ümber. Ma mäletan, et Slava lõhnas millegipärast maasikate järele. Ma toetusin tema vastu ning tundus, et maailm ongi lõpuks seisma jäänud, ainult selleks üheks ideaalseks hetkeks… Aga nagu kõikide maailmapeatumistega, lõppes ka see hetk, aeg võttis taas tuurid üles, me pakkisime pleedid kokku ja perfektne moment saigi läbi. See oli üks viimaseid kordi, kui Slava veel jõudis ise autoroolis olla ning ta käis mulle pikka aega peale, et ma temaga sinna trepile istuma läheks. Ma ei olnud alguses nõus, ma kartsin: nii enda kui Slava pärast. Aga lõpuks andsin alla ning täna olen ma väga õnnelik, et seda tegin. Nüüd on mul vähemalt üks helge, täiuslik mälestus meie lõpuaegadest. Ma mäletan senini, kuid ja kuid hiljem, nii selgelt selle õhtu lõhna ja tekstuuri, kui me seal hämaras istusime, õrn tuul meie põski silitamas.
Järsku kargab aga tütarlaps püsti, seletades midagi ärritunult. See raputab mind minevikumälestustest välja. Üritan kuulatada, millest jutt, kuid see ei õnnestu. Juba jooksebki tütarlaps auto poole, viskub sisse ning käratab mulle: „Vii mind tagasi!” Kõhklen hetkeks, kuid Olle viipab löödult käega: mine-mine! Maja juurest eemale sõites vaatan, kuidas kühmus õlgadega Olle kaugeneb. Temast on jälle saanud Kurva Kuju Rüütel.
Viies sõit: Hormoonid
Ta ütles Ollele ära.
Parfüümipilves neiu istub tagaistmel, silmades tühjus. Ma tahaksin küsida, mis juhtus, kuid ei julge. Kui tema maja ette jõuame, jääb ta hetkeks kõhklema ja küsib siis: „Kas… Kas ma pean sulle mingit pappi ka viskama vä?”
„Ei, pole vaja. Olle hoolitses kõige eest.” Tüdruk ronib välja, lüües tagantkätt ükse pauguga kinni. Tema jaoks olen ma vaid suvaline teenindaja, lihtsalt on selline inimtüüp, kes ei näegi teenindaja ametirüüst kaugemale, ja tema on täpselt seda tüüpi inimene. Paistab, et ta ei tea midagi Olle enesetapukatsest ega pole kuulnudki, et ta sel ööl just minuga sõitis. Samuti tundub, et Olle abieluettepanekule eitavalt vastamine ei tähenda tema jaoks pooltki nii paljut, nagu tähendas terve see õhtu Olle jaoks.
Kui ma tagasi talu juurde jõuan, istub Olle trepil ja joob otse pudelist šampust, mis oli mõeldud neile kahele kokku löömiseks. Istun tema kõrvale maha, sohvrimüts vajub mulle silmile. Mõned minutid me lihtsalt vaikime, kuni Olle lõpuks ohkab ja lausub: „Kas sa viiksid mind palun koju?”
„Loomulikult.” Kui ta tahab, siis ta räägib mulle ise, mis juhtus. Pakime kokku piknikulina ja snäkitaldrikud ning kustutame küünlad. Meist jäävad maha vaid plekkpangedes lillekimbud, mis etteheitvalt päid raputades meie lahkumist jälgivad.
Sel ööl mõtlen ma palju Slava peale. Tema muidugi abieluettepanekuni ei jõudnud, aga kas ma oleksin öelnud jah? Kuidas sa üldse vastad eitavalt, kui mees on näinud nii palju vaeva? Võib ju öelda jah ning pulmi edasi lükata? Keegi ei kohusta sind ju kohe altari ette astuma? Kuid äkki on selline jah-sõna võrdväärne valetamisega? Kas oleks parem olla aus ja öelda ei, kui riskida, öeldes jah ja sel viisil teisele inimesele valetada – sest sa ju ei taha tegelikult abielluda? Aga kui sa ütled ei, kas siis see tähendab, et suhe on automaatselt läbi? Kas võib olla koos inimesega, kellega pikemas perspektiivis abielluda ei tahagi, aga siiski tahtes koos olla? Ja miks ikkagi Olle tütarlaps nii vihaseks sai ja minema jooksis?
Olen mõtteisse vajunult linnas tiirutanud, kui järsku näen tänava ääres rasedat naist, kes ühe käega hoiab kinni kõhust ja teisega vehib meeleheitlikult, et ma auto peataksin. Jään seisma.
„Kas teiega on kõik korras?” hõikan naisele läbi avatud akna.
„Ei! Ma vist hakkan sünnitama!” Naine ronib auto tagaistmele ja toetab raskelt ohates kukla peatoele.
„Sünnitusmajja?” Naine ainult ägiseb vastuseks.
Viskan pilgu armatuurlauale. Kell näitab südaööd. Ma ei ole kunagi tuhudes naisega kokku puutunud. Ei tea, kas peaks midagi rääkima?
„Kuidas te siis… Niimoodi öösel tänaval olete?” Naine hingab raskelt ja ma jõuan juba hakata kahtlema, kas olen üle piiri läinud.
„Teate, see on täitsa uskumatu, aga… Ma vist läksin just oma mehest lahku… Või õigemini: tema jättis minu maha…” Naine jälle