Im’i. „Ma tean,” lausus ta vabanenult. „Mis kell on? Ma ei taha „Elu Marsil” maha magada, aga kooki võtaksin küll. Kas vanillikastet ka on?”
Im’il oli õigus: midagi ikka leidub.
Imogen ladus nõud nõudepesumasinasse ja keetis kohvi. Elutoas oli Julian kaminasse tule teinud ja seisis nüüd, pult käes, ning plõksis kanaleid.
„Kas sa ei tule vaatama?” küsis ta, kui Im asetas oma kohvitassi väikesele lauale pika mugava diivani otsa juures.
„Lähen heidan korraks Rosiele pilgu peale.”
Im ruttas trepist üles ja peatus kõige väiksema magamistoa ukse taga. Trepimademel põleva tule valgel nägi ta, et Rosie magab rahulikult, keha täiesti lõtvunud. Imogen seisis vaikselt, teda valdas tuttav segu armastusest ja hirmust, mida tütre nägemine alati tekitas. Ta teadis, et selle tillukese olendi habras kaitsetus võib muutuda raudseks otsustavuseks, kui Rosie on nõuks võtnud oma tahtmist saada. See käis vanematele närvidele ja väsitas nad surmani ära, aga üldiselt oli Rosie rahulik laps. Imogen lootis, et tüdruk ei päri rahutust, mis tema onule Mattile luupainajaid tekitab, ega Julesi kalduvust muretseda, vaid on koos heledate juuste ja siniste silmadega kaasa saanud ka oma ema rõõmsa loomuse.
Sellest saadik, kui Imogen abiellus ja lapse sai, soovis ta nii väga, et Mattilegi saaks osaks selline rikkus: rõõm olla koos kellegagi, keda ta võiks usaldada, jagada elu erilise inimesega. Ta oli seda ka Lottiele rääkinud.
„Aga kas Matt ise ka seda tahab?” oli Lottie temalt küsinud. „Tema ettekujutus täiuslikkusest ei pruugi olla samasugune kui sinul.”
Imogen oli järele mõelnud. „Aga isegi see tema vaimustav edu ei ole talle ju sisemist rahu andnud,” vaidles ta. „Nii et mida ta siis õieti tahab?”
Lottie oli pead vangutanud. „Sa ju tead, kui komplitseeritud ta on, tead tema luupainajaid. Ta otsib midagi, kuid ma ei tea, mis see on. Aga mul on tunne, et varsti me saame teada…”
Lottie oli seda öelnud, silmad pärani ja pilk hajevil, ta vaatas midagi, mis oli nähtav ainult talle. Tundus, nagu oleks ta sisenenud mingisse teise dimensiooni, teise maailma. Lottiega juhtus niimoodi alatasa, aga isegi kõigi nende aastate järel tekitas see Imogenis pisut ebamugava tunde.
„Mis on?” oli ta peaaegu kartlikult küsinud, aga Lottie oli julgustavalt naeratanud ja vastuse võlgu jäänud.
Nüüd jättis Imogen oma magava tütre ja läks alla tagasi. Julian lösutas mõnusasti diivanil, Imogen istus tema kõrvale, keris jalad enese alla ja toetas põse mehe õla najale. Juliani usaldatavus ja soojus mõjusid julgustavalt ning Imogenis ärkas taas talle nii iseloomulik optimism.
„Kõik korras?” küsis Julian pilku ekraanilt pööratama.
„Igatahes korras,” vastas naine.
Kolmas peatükk
Järgmisel hommikul magas Matt kaua. Lottie keetis pudru valmis ja istus laua taha eilse Telegraphi ristsõna lõpetama, aga tundis, et tal on raske keskenduda. Pärastpoole peab ta Porlocki poodi sõitma; ta hakkas ostunimekirja kokku panema, võttes selleks paberilehe plokist, mida hoitigi selle tarvis laua kõrval raamatukapi peal koos väikese savipotiga, mis oli täis pastakaid ja pliiatseid. Kui Imogen oli kaheksane, oli ta selle poti koolis teinud. „Tee,” kirjutas Lottie. „Koeratoit. Apteek.” Tuppa astus Milo. Ta kergitas kulme ja noogutas kergelt naeratades – see oli enne kahte tassi kohvi tema suhtlemisvõime lagi – ning vastuseks Pud’i tervitusele kummardas ja patsutas teda hajameelselt. Pud läks tagasi oma kohale Lottie jalgade juures ja Milo suundus kaare alt läbi kööki, pani kannu tulele ja heitis pilgu Lottie poole.
„Jah, palun,” sõnas Lottie mehaaniliselt ja jätkas ostunimekirja täiendamist. „Köögiviljad. Fairy nõudepesuvahend. Lihunik.” Milo tahab talle kindlasti liha suhtes oma soovid öelda.
Milo tuli ja vaatas üle Lottie õla. „Juust,” pomises ta. Lottie lisas selle nimekirja.
„Eile oli mõnus õhtusöök,” ütles Lottie.
Milo kergitas lõuga ja torutas huuli otsekui hinnanguga nõustudes ja Lottie hakkas vaikselt naerma.
„Aga tõesti,” ütles ta. „Vaene Venetia. Ta nii väga tahtis, et sa paluksid tal ööseks siia jääda. Matt arvas, et sinust polnud sugugi kena teda üksinda pimedas teele saata.”
Milo oli seljaga Lottie poole ja tegi kohvi, õlad enesekaitseks kühmus, ja Lottie hakkas valjusti naerma. Venetiale oli see õhtu väga meeldinud – ta jumaldas Matti ja kui õhtusöök oli söödud, viivitas ta meelega, lootes ilmselgelt, et tal palutakse ööseks jääda.
„Mis see kell juba on?” oli ta küsinud oma tillukest käekella uurides. „Kui tore õhtu! Heldeke, kas tõesti on nii hilja?”
„Pole veel hilja midagi,” oli Milo julgustavalt vastanud, Venetia mantli toonud ja selle naisele vastu tolle tahtmist selga aidanud. „Oled kodus enne, kui arugi saad.”
Milo oli koos Venetiaga välja auto juurde läinud. Matt oli seda stseeni pealt vaadanud ja tal oli Venetiast ilmselgelt kahju.
„Kas ta saab ikka auto juhtimisega siin külateedel hakkama?” oli ta üsna kõhklevalt küsinud. „Ta ju jõi omajagu.”
„Ega ta nüüd nii palju ka ei joonud ja me peame pisut karmid olema,” oli Lottie Milo kaitseks välja astunud. „Sellest saadik, kui Bunny suri, on Venetia päris palju siin.”
Matt kortsutas kulmu. „See on tegelikult imelik, arvestades, et nad on olnud… noh, nii lähedased.” Lottie oli lõbustatult märganud, et Matt oli takerdunud sõna „armukesed” ees. „Üldiselt on Milo meie kõigi vastu väga hea olnud. Ta on tõeliselt lahke.” Väike paus. „On ju?” oli ta kõhklevalt lisanud.
„Tõeliselt lahketest meestest ei saa brigaadikindraleid,” oli Lottie kergel toonil vastanud.
Nüüd asetas Milo Lottie kohvikruusi tema ploki kõrvale ja istus laua otsa. Hetke vaikisid mõlemad. Milo valas teise kruusi kohvi.
„Poiss näeb hea välja,” märkis ta.
Lottie, kes oli jälle ristsõna kallale asunud, pani pliiatsi käest. Tal oli eelmisel õhtul, kui Matt sisse astus, olnud kummaline tunne, et too pole üksi. See tunne oli olnud nii tugev, et ta oli Matti emmates üle mehe õla vaadanud, nii et Mattki oli heitnud pilgu selja taha ja küsinud: „Mis on?” ning Lottie oli pidanud varjama oma segadust sellega, et tegi mingi tobeda märkuse selle kohta, et Pud jookseb välja aeda. Tundus peaaegu, et see vaimolendist alter ego, kelle Matt oli oma raamatu peategelasele omistanud, on tõeliseks saanud.
„Ta näeb tõesti hea välja,” vastas Lottie nüüd. „Ma arvasin, et ta on otsa jäänud ja mures, aga tema näeb suurepärane välja. Ma küsin, kas ta tahab minuga Porlocki tulla. Me võime siis Imogeni ja Rosiet ka vaatama minna.”
„Too nad siis lõunale,” pani Milo ette. „Kas nad on juba leidnud, kus elama hakata?”
Lottie raputas pead. „Nad tahaksid elada Simonsbathi lähedal, aga rahvuspargi alal on isegi väga väikesed majad üsna kallid. Im tahab Rosie pärast, et neil oleks aed ka, aga praegu pole eriti midagi saada. Linnas, Mineheadis või Barnstaple’is, saaksid nad oma raha eest parema elupaiga, aga Im muudkui loodab, et juhtub mingi ime.”
„Ma siin mõtlesin Suvemajast. Ma ju rääkisin sulle, et Moretonid kolivad paastumaarjapäeval välja. Hakkavad elama lastele ja lastelastele lähemal.”
Lottie näis üllatunud. „Kas sa tahad öelda, et nad võiksid seda mõneks ajaks üürida? Noh, ma arvan, et võiksidki. Im oleks vaimustuses, talle on Suvemaja alati meeldinud, see on nii ilus väike majake, aga ma arvan, et nad tahaksid endale midagi osta.”
„Ma tean, et tahavad. Aga nad võiksid ju osta Suvemaja.”
„Hull oled või? Esiteks ei saa nad seda endale lubada ja teiseks, kui saaksidki, läheks Sara marru. Tal läks juba siis hari punaseks, kui sa ütlesid, et ma võin siin edasi elada, kui sina peaksid surema enne mind.”
„See