köögilaua ääres? Nii on palju lihtsam lastel silma peal hoida. Suurepärane. Ma hõikan onu Archie’le, et ta alla tuleks.”
„Kindlasti pakub Juliale kindlustunnet teadmine, et onu Archie on alati läheduses, kui tal peaks tarvis minema tema abi, seda enam, et te mõlemad elasite varem siin ja tunnete põhjalikult kogu maja. Kolme väikese lapsega on siin väheke kõhe päris üksi olla.” Tiggy astub Emi kannul kööki.
„Oh, Archie on kõigi onu,” vastab Em muretult. „Mitte ainult Julia oma.”
Em kummardub Livi värviraamatu kohale ja toob rõõmsavärvilist pilti nähes kuuldavale üllatushüüde, ent Tiggy jääb kohmetult vaikides seisma, sest pole kindel, kas ta kõrvad mitte ei petnud teda.
„Mida ta sellega öelda tahtis?” pärib Tiggy hiljem Julialt. Nad on juba rääkinud sellest, kui suure üllatuse valmistas Tiggyle tädi Emi välimus ja onu Archie paddingtoni-mõmmilik sarm. „Et onu Archie on kõigi onu?”
„See on tõesti nii. Vaene tädi Em. Onu Archie lihtsalt ei suuda ainsastki abipalvest keelduda ja kõik teavad seda. Talle meeldib organiseerida üritusi ja koguda heategevuseks raha ja kõiges ise kaasa lüüa. Em on nii palju aastaid oodanud aega, mil ta mees merelt koju jääb ja nad saavad olla kahekesi, aga paljutõotav algus on kaasa toonud kerge pettumuse. Ma arvan, et ta mõtles seda.”
„Em näib olevat temast omajagu noorem.”
„Ongi.” Julia põlvitab kaminaesisele vaibale ja hakkab roobiga halge kokku tõmbama, et tekiks leek. „Pete on jutustanud nende üliromantilisest armuloost. Onu Archie oli tüüpiline mereväe kaadriohvitser, veendunud poissmees ja nõnda edasi. Aga siis kohtas ta tädi Emi, kes teda üdini vapustas. Ehkki Emi kasvatasid üles kuivikutest vanatädid, kiirgab temast tõelist elurõõmu ja ta on kõigi lemmik. Lapsed lausa jumaldavad teda. Nii kurb kui see ka pole, aga ta ise lapsi ei saanud.”
Tiggy tunneb väikest muretorget. „Kas ta teab, kuidas minuga lood on?”
„Loomulikult mitte.” Kükitav Julia tõstab pea ja vaatab talle rahustavalt otsa. „Aga varsti saab ta niikuinii teada.”
„Ma tean. See oli rumal küsimus.” Tiggy keha läbib värin ja ta nihkub tulele lähemale, sest talle meenub proua Armstrongi šokeeritud põlglik ilme. „Asi on lihtsalt selles, et ma ei talu mõtet, kuidas sellele uudisele võidakse reageerida.”
„Aga te pidite ju lihavõttepühade ajal abielluma. See polnud üheöösuhe,” sõnab Julia. „Ja kui sa oleksid Tomile lapsest rääkinud, oleksite te praegu juba abielus ja keegi poleks kunagi teada saanud.”
„Ma polnud päris kindel,” lausub Tiggy õnnetult. „Ma püüdsin end petta mõttega, et olen kuupäevad sassi ajanud või tunnen end sellepärast nõnda, et muretsen. Tead küll, kuidas need asjad käivad.”
Ta peatub poolelt sõnalt, taibates, et Julia pole kunagi nii hirmuäratavas olukorras olnud, ning teda tabab taas varasem tunne, et keegi ei mõista teda. Julia vaatab talle kaastundlikult otsa ja mõtleb Tomi vapustavalt heale välimusele, aga ka sellele, et mees oli tundunud kuidagi ligipääsmatu. Pete’ile oli ta väga meeldinud.
„Tuleb tunnistada,” ütleb Julia teda äkitselt ülihästi mõistes, „et sellise uudise teatamine on väheke keeruline isegi siis, kui ollakse kihlatud, kas pole? Ja Tomis oli midagi, mis mõjus veidi hirmutavalt, oli ju, sest ta oli sinust nii palju vanem? Ta oli nii kohutavalt … täiuslik.”
Tiggy jääb talle üllatunult otsa vaatama. „Täpselt nii,” nõustub ta. „Ta oli äärmiselt iseseisev. Sugugi mitte külm, aga ta ei vajanud kedagi nii väga, nagu mina vajasin. Ikka veel vajan. Ma vajasin pidevat kinnitust, et ta tõesti mind armastab. Kui ma taipasin, et ootan tema last, kohutas mind mõte, et uus olukord ei pruugi talle meeldida. Et see võib mõjuda ähvardavalt või midagi taolist. Ka siis, kui ma olin juba kindel, ei rääkinud ma talle kohe, sest ta oli endale pähe võtnud, et läbib lumesajus hobuseraua kujulise mägiraja. Kogu alpinistide grupp ootas põnevusega seda hetke ja ma ei tahtnud, et ta mõtted oleksid mujal.” Ta nõjatub ettepoole, kuni laup puudutab põlvi. „Ma soovin, et oleksin talle rääkinud,” lausub ta tuhmi häälega.
Julia torgib tuld ega tea, mida öelda; praegu kõlaksid mis tahes sõnad mõttetuna.
Mõne aja pärast tõstab Tiggy pea. „Siin on nii hea olla,” ütleb ta. „Sa päästsid mu elu.”
Julia näib kohmetuvat, aga on rahulolev. „Ka meil on hea meel, et sa siin oled, ausalt,” lausub ta.
„Mida sa Tiggyst arvad?” küsib Em, kui nad Archie’ga tagasi Blislandi sõidavad.
Archie jääb küsimuse üle mõttesse. Tüdruk meeldis talle; ta on imekena, pikkade tumedate punakaspruunide juustega. Tõenäoliselt on selle kohta ka õige termin. Kastanpruunid? Liiga heledad. Igatahes tema juuksed on ilusad. Ja ta oli nii siira pilguga mehele otse silma vaadanud. Ka tema silmad on kaunid. Rohekassinised nagu meri palaval suvepäeval. Ja tillukesed tedretähed on samuti armsad. Ehkki tema maitse jaoks veidi kõhnavõitu, mitte nagu Julia, keda on päris mõnus kaissu võtta.
„Mulle ta meeldis,” ütleb ta – ja näeb Emi naeratust. Mees on Emile tänulik, et ta ei kuulu nende armukadedate naiste hulka, kes tõmbuvad süngeks ja jäävad vait iga kord, kui mees mõnd kena tüdrukut vaatama jääb. Sellega poleks ta suutnud leppida. Ei, Em küsib pigem midagi taolist: „On ju ilus?” või „Kas selle naise kleit meeldib sulle?” või midagi sellesarnast. Mitte et Emil poleks kunagi olnud põhjust karta; enne Emiga kohtumist polnud mees ühestki naisest nii suures vaimustuses, et tema pärast oma elu muuta. Em aga oli meest lausa rabanud, ta polnud millekski selliseks valmis. Ta teab, et isegi praegu on naisel nii mõnigi kord põhjust temas pettuda; ikka veel vajab mees aega iseenda jaoks, et mõneks ajaks minema purjetada või purjetamisklubi semudega suvalises paigas randuda. Lõppude lõpuks olid tema harjumused Emiga kohtumise ajaks juba välja kujunenud. Ja isegi nüüd, mil mees on pensionile jäänud, veedab Em päris palju aega üksipäini. Archie tunneb pisitillukest süümepiinatorget.
Em naeratab ja puudutab kergelt mehe käsivart. „Mulle tundub, et sa jätsid talle kustumatu mulje.”
„Kes, mina? Rumalus.”
„Tiggy arust on Julial ja Pete’il vedanud, et neil on sinusugune onu, mispeale mina lisasin, et sa oled kõigi onu. Kas ma olin liiga õel?”
Archie kihistab naeru. „Kui sa tahad öelda, et mulle meeldib kõiki kamandada ja et ma topin oma nina igale poole, siis pole mul põhjust sinuga vaielda.”
„Tiggy oli päris šokeeritud,” lausub Em kurva häälega.
„Noorte puhul on see tavaline,” lausub Archie. „Neid on nii kerge šokeerida. Ma loodan, et ta saab sellest üle.”
„Ta meeldis mulle ka,” kinnitab Em. „Meenutas mulle iseennast, kui ma temavanune olin.”
„Mis mõttes, välimuselt? Mina küll ei ütleks.”
„Ei, ei. Mitte füüsilises mõttes. Temas oli lihtsalt midagi väga tuttavlikku. Nagu mingisugune nukker püüdlikkus.”
Archie vaimusilmas välgatab ootamatult just see, mida naine silmas peab; mees pole küll ülearu rikka kujutlusvõimega, aga mäletab sellegipoolest võluvat lootusrikkust, mis oli iseloomustanud noort Emi. Võimukatest vanemaealistest sugulastest hoolimata säilitas ta oma optimistlikud tulevikulootused; ta oli alati valmis uskuma, et elus on palju enamat kui see, mida talle oli näidatud.
Kui nad külla sisse keeravad ja väikese haljasala ümber ringi teevad, peab Em enesega aru, kas öelda Archie’le, et tema meelest on Tiggy rase – aga otsustab vaikida; tegu on siiski tühipalja oletusega ja Archie võib moraliseerivaks muutuda. Ta astub autost välja, et Archie saaks selle otse vastu kivimüüri parkida, aga tema mõtted tegelevad ikka veel Tiggy ja selle veidra äratundmisega, mida ta oli kogenud, ning ta küsib endalt, kas ka Tiggy oli midagi sarnast tundnud.
Järgmisel korral läheb tädi Em Trescairni üksi. Onu Archie tegeleb RNLI jaoks raha kogumisega. Pärast lõunat, kui Julia paneb ülakorrusel Charlie’t magama ja kaksikud ehitavad