et mees näitaks üles kaastunnet, ning kärsituvõitu Pete’i, kelles on äratatud isainstinkt ja kes püüab kogu loole parimat lahendust leida.
„Kõik on imetore, kallis, aga kuidas saab see vaene armas olevus hakkama lapsega, kel puudub isa? Nad oleksid pidanud abielluma, mitte terve eelmise suve oma matkaautoga mööda Mandri-Euroopat ringi kolistama,” võis Pete öelda.
„Aga neil oligi kindel plaan abielluda, Pete. See on lihtsalt nii Tomi ja Tiggy moodi. Nad elavad omaenda tillukeses maailmas. Või vähemalt elasid … Oh armas jumal, vaene Tom!”
„Aga ausalt, Julia, mismoodi Tiggy üksi hakkama saab?”
„Me leppisime temaga kokku, et esialgu võib ta elada meie majas ja kui laps on sündinud, pöördub ta tagasi õpetajaameti juurde …”
Kaksikute järel trepist alla minnes mõtiskleb Tiggy selle üle, kas Pete võis siinkohal märgata üht väikest „aga”: tema väikese kooli direktriss oli selle kohe üles leidnud. Proua Armstrongis ei äratanud vähimatki kaastunnet vääritu ja hukatuslike tagajärgedega kombinatsioon Tomi surmale järgnenud šokist ja hommikustest iiveldushoogudest, mis olid sundinud Tiggyt üles tunnistama, ega ka tema seletus, et nad olid Tomiga lihavõttepühade ajal abielluda kavatsenud. Reeglid on üheselt mõistetavad, oli direktriss öelnud: Tiggy kui vallaline ema pole oma tillukestele hoolealustele enam hea eeskuju ja peab koolist lahkuma. Tiggy teab, et need reeglid jäävad ka pärast lapse sündi kindlalt kehtima.
„Ma ei saa loobuda lapsest,” oli ta tol õhtul Juliale telefonitorusse nutnud – ja Julia suuremeelne vastus täitis ta ülevoolava tänutunde ja kergendusega. Ettepanek pakub talle puhkepausi; vahepeal õpetab ta end oma hirmust jagu saama, mitte vaatama oma lapse sünnist kaugemale tulevikku, aga alati ei taha see õnnestuda. Reaalsus on karm: kuidas saada hakkama nii enda kui lapse ülalpidamisega?
Kitsas trepp lõpeb suures elutoas, mida valitsev graniidist kamin võtab enda alla peaaegu terve seina. Tiggy tõmbab kardinad akende eest ja vaatab ruumis ringi. Just siin, lõõmavate leekide ees, oli ta Julia seltsis veetnud eelmise õhtu – täpselt nii, nagu ta teel olles oli ette kujutanud – ning läbi arutanud päevasündmused. Kamin, mõlemal pool puuriit, on praegu külm, kahvatu tuhk on kokku riisutud ja pooleldi söestunud halgude ümber kuhjatud, aga Tiggy kahtlustab, et sügaval selle keskmes on kuumuse südamik alles. Ta kükitab kamina kõrvale, lükkab paar pooleldi söestunud halgu kokku ja, võtnud käsilõõtsa, puhub õrnalt. Tuhk keerleb ja lendleb peaaegu samamoodi nagu eelmisel õhtul lumi, aga peagi särab puusöehelbel säde, mis kasvab ja paisub leegiks, haarab endasse söestunud puiduosakesed ja jääb peagi ühtlaselt põlema. Tiggy kuhjab sellele veel halge, sätib kaminakaitse paika ja läheb kööki.
Julia kaunis pruun põlluspanjel Bella tuleb teda tervitama, Türklane aga suundub kaksikute kannul tagaverandale ja vingub kannatamatult, kuni nad riivide ja lukkudega mässavad. Tiggy läheb kaksikutele appi ja avab ukse tundmatusse maailma, kuhu mõlemad koerad kohe julgelt sööstavad. Nad jäävad kolmekesi seisma, jahmunud vapustavast vaatepildist, mida pakub sinakasroheliselt kumav taevas ja sellel liikuvad roosad pilvetriibud, ning miljon tibatillukest sädelevat valgustäpikest, mis peegelduvad vastu lumega kaetud rabalt. Tiggy tajub veel kord samasugust sõnulseletamatut rõõmupuhangut, mida ta oli tundnud veidi aja eest; seejärel liugleb jäine tuleiil Rough Tori kivisest mäetipust alla ja kerib end nende pahkluude ümber, mispeale kaksikud lõdisema hakkavad ja hommikumantli tihedamalt ümber keha mässivad.
Tiggy saadab nad kiiresti tagasi sooja kööki ja annab neile kätte piimakruusid. Ta tühjendab pliidi tuhast, täidab selle koksiga ning asetab kannu tulele ja selle aja peale, kui ilmub nähtavale Julia, Charlie kaksiratsa puusal, on kohv valmis. Poiss vaatab hämmeldunult Tiggyt ja muutub äkitselt häbelikuks, surub pea vastu Julia kaela, aga piilub siiski ujedalt silmanurgast Tiggyt, ehkki tema etteaste ei veena kedagi.
„Sa mäletad väga hästi oma ristiema,” lausub Julia kindla tooniga poissi kõrgesse lapsetooli asetades ja tema klammerdumiskatseid ignoreerides. „Ütle Tiggyle „tere”, kuni ma sulle piima toon!”
Kaksikud hakkavad venda julgustama ja skandeerivad hullupööra itsitades kooris: „Tere, Tiggy”, misjärel Julia annab Charlie’le piimapudeli, haarab oma kruusi ja kallab endale kohvi. Uksest paiskuvad sisse koerad, kasukad lumekihiga kaetud, ja Julia võtab vana käterätiku, laskub põlvili ja hakkab koerte veidrate liigutuste üle naerdes neid kuivaks hõõruma, paksud juuksed näole langenud.
Sügava kiindumusega Juliat silmitsevat Tiggyt üllatab ootamatult valus kadedusetorge. Milline õnn on olla Julia: ilus, armastatud ja kaitstud, kolme kauni lapse ja ülimõnusa vana majaga. Järsku näeb Tiggy troostitu selgusega nendevahelist erinevust: tark ja ilus Julia jagab rumala sõbrannaga suuremeelselt oma varandust. Tiggy tunneb end alandatuna ja kohutavalt üksi. Harjumatust tundevälgatusest kohkunud, hakkab ta kiiresti rääkima, püüdes seda tunnet eemale peletada.
„Täiesti vapustav maja. Milline õnn, et Pete’i onu ja tädi otsustasid mujale kolida.”
„Mina pole senini toibunud.” Julia lõpetab köieveo Türklasega, riputab käteräti tagaverandale ja istub uuesti laua äärde. „Neile käis maja korras hoidmine lihtsalt üle jõu, ehkki kumbki ei tahtnud siit lahkuda, eriti onu Archie. Ma arvan, et tädi Em on väikeses ja tunduvalt hubasemas majas üliõnnelik. Asi on nimelt selles, et Pete ja tema vend oleksid ühel heal päeval niikuinii maja pärijad olnud, niisiis otsustas onu Archie, et see võib juhtuda kohe. Õnneks puudub Robertil soov kolida Bodmini rabasse, seetõttu võtsime pangalt kinnisvara tagatisel laenu ja ostsime tema osa välja. Meile Pete’iga meeldib hoone ebakorrapärasus. Kõik märgid näitavad, et esialgu on siin olnud kolm maja, aga aastate jooksul on tehtud palju muudatusi, ehkki originaalehitis on selgesti äratuntav, kui tead, mida otsida.”
Juliat kuulates jääb Tiggy teadlikuks iseenda üksildusest: see eraldab teda vadistavatest kaksikutest, Charlie’st, kes joob oma piima, üks silm kõigutamatu rahuga Tiggy näole suunatud, Juliast endast, kes kirjeldab, kuidas majakesed üheks suureks eluhooneks muudeti. Ta tunneb end täiesti eraldiseisvana, justkui ei hõlmaks lihtne pereelu idüll vähimalgi määral teda ega pakuks lohutust, vaid üksnes rõhutaks tema üksildust.
Andy vaatab talle otsa ja naeratab oma armsat tõsist naeratust. „Emme arvab, et me tohime sinu matkaautoga sõitma minna,” teatab ta veidi häbelikult. „Ta ütles, et seal on väike pliit ja me saame endale ise süüa teha.”
Poisi väike nägu, ootusärev, aga kõhklev, on nii roosa, nii täiuslik, et ta tahaks katta selle suudlustega.
„Muidugi lähme me sõitma,” vastab Tiggy kiiresti. „Aga mitte enne, kui lumi ära sulab. Me sõidame randa ja sööme lõunaks röstitud juustusaiu. Kas see meeldiks teile? Ja keedame teed. Huvitav, kas see meeldiks ka Charlie’le?”
Andy ja Liv jäävad üle laua murelikult Charlie’t silmitsema. Poiss on äsja käest pannud oma tühja lutipudeli, toonud kuuldavale sügava küllastumisest märku andva ohke ja lehvitab nüüd Tiggyle – žest on kuidagi piiskoplik, sest liigub kogu käsivars –, õnnistades teda särava naeratusega, ning Tiggy naeratab vastu, on miskipärast sügavalt liigutatud ja tunneb, justkui oleks teda tõepoolest mingil moel õnnistatud. Tema valu väheneb veidi: optimism saab oma kõikuva positsiooni tagasi.
Julia pühib Charlie lõua piimast puhtaks ja vajutab ta pealaele suudluse.
„Charlie’le meeldiks see väga,” kinnitab ta. „Meile kõigile meeldiks see. Aga täna peame leppima lumememme ehitamisega. Pange end riidesse ja siis sööme hommikust.”
Kaksikud libistavad end toolidelt maha ja jooksevad kisades trepist üles. Julia hakkab laualt kruuse koristama ja kui ta neid kuivatusrestile ritta seab, tõuseb Tiggy laua tagant ning pistab käe sõbranna käevangu.
„Aitäh, Julia!” ütleb ta.
Julia surub vastuseks oma küünarnuki tema külje vastu. „Kindlasti on meil koos imetore,” lausub ta.
Möödub rohkem kui nädal, enne kui lumekiht nii õhukeseks jääb, et Julia Tiggy matkaauto mere äärde viivatele kitsastele käänulistele teedele lubada julgeb.
„Peateed