kui traktor auto ees kiiruse maha võttis, keeras akna alla ja vaatas välja. Hekirea all, kõrges siidjas rohus helkisid kollakasvalkjalt härjasilmad ja põldsinep ning kaks kesasilmikut hõljusid metspeterselli ümber. Väike uruhiir sibas oma salaradu pidi, pooleldi peidus hariliku valujuure südamekujuliste läikivate lehtede varjus, ronides ja vääneldes viirpuu vahel, samal ajal kui kuskil tema pea kohal siristas talvike oma üksikut rõõmsat nooti.
Prue tuju tõusis pisut ja kui traktor pööras põlluvaheteele, pani ta käe Caroline’i käsivarrele.
„Mul on üks mõte,” ütles ta. „Jätame õige selle tüütu poodlemise kus seda ja teist. Lähme parem Dartingtoni. Aiad näevad praegu nii imeilusad välja ning seal ei ole veel ka ülearu turiste. Mitte enne koolivaheaega. Kas sa tahaksid?”
„Miks mitte,” vastas Caroline. Tal oli alati valmis kaasa lööma milles iganes, et aidata Pruel depressioonist üle saada. „Fliss on Dartmouthis ja Theo sööb pastoriga lõunat, nii et ma ei näe põhjust, miks meie ei võiks natukene meelt lahutada.”
„Mina ka mitte.” Prue nõjatus rahulolevat seljatoele. „Lähme uitame veidi ringi ja siis teen ma sulle White Hartis lõunasöögi välja.”
„Sobib hästi,” ütles Caroline. „Õhtusöögiks peaksime tagasi jõudma. Meil on pühapäevast veel külma praadi järel ning viljapuuaias salatist puudust ei tule. Peaks olema ka nii palju kartuleid, et kõigile jätkub…”
„Ma teen tikripiruka,” lubas Prue, teades, et Caroline ei saa end enne täiesti vabalt tunda, kui söögimured on lahendatud,” „ja Fliss toob veidi seda head juustu, mille ta viimane kord Cundellist leidis, kui Milesiga kohtumas käis.”
„Hea küll siis.” Caroline ohkas rahulolevalt ja tema käed roolil lõdvenesid veidi. Kuigi Theo ja Prue kohtlesid teda pereliikmena, ei unustanud ta kunagi oma kohustusi. „Nälga me ei jää. Ma võin kihutada homme sisseoste tegema.”
„Suurepärane.” Prue tundis end palju paremini. Mõte ühest või ehk kahest klaasitäiest valgest veinist õhtusöögi kõrval tõstis ta meelolu märgatavalt. Ta imestas, miks see mõte tundus nii lohutav – hirmu tuimastav ja kurbust peletav, vähemalt ajutiselt.
Caroline, aimates täpselt, mida teine mõtleb, juurdles, kas ta peaks muretsema Prue kalduvuse pärast alkoholist lohutust otsida. Tal endal kutsus see esile kuumahooge ja pani pea valutama, kuid Pruele näis alkoholist abi olevat. Caroline heitis muremõtted peast – lõppude lõpuks polnud Prue ju veel mingi alkohoolik ja kui see ajas minema sügava depressiooni, mis selles siis halba oli, kui Prue praegu sellest nii suurt kergendust leidis?
Caroline mõtles: Lapsehoidja jääb alati lapsehoidjaks. Ma muretsen peaaegu samamoodi kui Prue laste pärast.
Kui auto pööras vasakule Dartingtoni Halli suunduvale sõidurajale, olid mõlemad naised eesootavast sündmusest elevil: vaiksed alleed nooblite puude vahel, hetk päikese käes lilleklumbi kõrval pingil; kellegi teise valmistatud lõunasöök ja ei mingit nõudepesemist…
„Ja ma võin iga kell tagasiteel Cider Pressis toidupoest läbi lipata,” lausus Caroline, ikka veel oma mõtetes kinni, „ ja igaks juhuks midagi kaasa haarata.”
Prue naeratas talle hellalt. „Kui sa tahad,” lausus ta muretult, „ja me võime võtta Cranksis ühe tassi teed ning ehk tükikese nende maitsvat sidrunikookit.”
Ta mõtles: Kui kummaline on elu. Paar minutit tagasi olin ma nii õnnetu ja nüüd tunnen end nii õnnelikuna. Sellest tuleb üks tõeliselt võrratu päev…
Istudes Bayards Cove’s Dartmouth Armsi kohvikuesisel, ootas Fliss, millal Miles kookide ja võileibadega välja päikese kätte jõuab. Jahe tuul lõi hooti särava veepinna lainetama, ja kaugemal, kus jõgi merre suubus, vahutasid valged laineharjad. Fliss surus käed närviliselt põlvede vahele, valmistades mõttes ette mehe Kindlusesse kutsumist, soovides, et ta teaks, mis tegelikult Milesile, talle endale ja kaksikutele kõige parem oleks.
„Hea purjetamisilm,” Miles asetas tema kõrvale istmele võileivataldrikud, klaasi veini ja kõrge õlleklaasi. Ta ajas end sirgu ja vaatas alla jõe poole. „Paar kolledži paati läksid just enne sinu saabumist välja. Martlet ja Seahorse. Ja mõõtepaate on juba ohtralt väljas.”
Tema hääl kõlas kuidagi igatsevalt ja Fliss juurdles, kui väga ta tegelikult mereväge taga igatses, kui keeruline oli Hong Kongis kohanemine talle tegelikult olnud, hoolimata tema vapratest sõnadest. Süütunne torkis teda, ta ei olnud seal meest aitamas. Miles oli pidanud kõigega kohanema, olema üksi oma põhjaliku elumuutuse ajal. Fliss ajas lõua trotslikult püsti, justkui keeldudes vastutust selle eest endale võtmast. Lõppude lõpuks oli see ju mehe enda otsus olnud. Miles naeratas talle ja ta taipas kerge ehmatusega, et see on Miles, mitte see võõras, kelleks mees oli vahepeal muutunud, vaid inimene, kes oli talle väga tuttav ja – enamasti –, ka väga sümpaatne.
„Kõht tühi?” küsis mees. „Hakka pihta.”
„Aitäh.” Fliss võttis võileiva ja jäi seda põrnitsema. Miles võttis teisel pool kandikut samuti istet ja rüüpas sõõmu õlut. Ta oli peaaegu sama närviline nagu Fliss isegi, kuid oli saanud oma nõrkuse varjamises ja hirmu allasurumises kõva kooli. Isegi kui ta oli hirmust kange, suutis ta ikka olukorra peremeheks jääda – ning see oli talle väga tähtis. Pikkadel üksildastel õhtutel Dartmouthis oli ta kõik väga põhjalikult läbi mõelnud, meenutanud nende abielu algaastaid ja tunnistanud oma vigu. Ta teadis nüüd, et esimene viga oli olnud see, kui ta kaksikute sünni järel neist eemale hakkas hoidma. Ta oli olnud nii õnnelik, saades esimese töökoha kaptenina Hong Kongis, et laste sünd oli siis vähemtähtsana tundunud. Ta polnud lapsi tahtnud, ta oli seda üsna avameelselt tunnistanud, aga alles nüüd sai ta aru, kui sügavalt see ülestunnistus tegelikult Flissi haavanud oli. Ta oli uskunud, et suudab selle aja vahele jätta, oodata, kuni lapsed suureks kasvavad, arvates, et nad saavad Flissiga jätkata sealt, kus olid enne laste sündi Hong Kongis pooleli jäänud. Ta oli kaalunud, kas just sellepärast oli Fliss hakanud seda paika nii vihkama, kuid teadis, et päris nii lihtne see polnud. Ta oli nii inglaslik, see tema Fliss, nii kinni oma juurtes, oma maas ja rahvas. Ta piidles naist silmanurgast. Tolle pikad heledad juuksed olid lahtiselt seljal ja ta kandis sinist teksaseelikut, mis ta päevitunud jume esile tõi ja hallid silmad veelgi sügavamaks muutis. Ta oli kõhn, liiga kõhn, ja kui ta naise korrapärast lõuajoont imetles, tahtis ta süda armastusest lõhki minna.
„Kas sulle võileib ei maitse?” küsis ta hoolitsevalt, ning Fliss pöördus tema poole viisaka, vilksamisi heidetud naeratusega, mis mõjus nagu vitsahoop. „Ei,” vastas ta ise –, oma rumaluse peale pead raputades. Miks peakski naine teda teisiti kohtlema kui võõrast? Kuidas saakski ta mõista, et tema armastus pole iial lakanud, vaid tunded on lihtsalt välise külmuse taga peidus, ootamas õiget aega, mil saaksid taas üles sulada ja kireks plahvatada. Ta oli naisest kaugenenud, jätnud ta lastega üksi, sukeldunud oma karjääri, püsinud naise elu ääremail, kuniks taas otsustab tolle ellu siseneda. Kui vihane ta oli olnud, kui naine keeldus teda sisse laskmast.
„See on hea,” vastas Fliss raskelt neelatades võileiba süües. Ta rüüpas lonksu veini ja tõstis taas pilgu mehele. „Onu Theo palus sulle midagi edasi öelda. Ta palus küsida, kas sa ehk meile lõunale ei tahaks tulla.”
„Kui armas temast.” Miles võttis võileiva, samal ajal ettepanekut vaagides. Kas oli see kutse ainult formaalsus, mille Flissi vanaonu oli teinud kogu perekonna nimel, või oli tegemist rohkem isikliku kutsega? Kuigi enesekindel, polnud Miles sugugi nii rumal, et alahinnata Theo Chadwicki, kes võis osutuda hirmuäratavaks vastaseks sellele, kel õnnetul kombel oli õnnestunud temaga vastuollu sattuda. Miles oli Kindlust kaks aastat vältinud, karistades Chadwicki perekonda selle eest, et nood olid Flissi poolel, pakkudes talle pelgupaika. Miles tundis, kuidas tal seest kõhedaks tõmbas. Kuidas küll võib Theo teda põlata!
„Kas see tähendab nõusolekut?” Fliss vaatas teda uudishimulikult, üllatudes, kui mehe silmist häbi ja näost enesepõlgust välja luges. Naist haaras hetkeline hellusepuhang. Kuigi ta ei suutnud mehe vastu tunda isegi kümnendikku sellest, mida tundis Hali vastu, armastas ta meest omal moel.