ju ütsin. Viimati.”
Terri silmad olid rohkem lahti kui varem. Hääletoon oli ikka veel ilmetu, kuid vimm rabeles pinnale.
„Oled sa lesbi vä?” küsis Terri.
„Ei,” vastas Kay kirjutades.
„Sa näed lesbi moodi välja,” ütles Terri.
Kay kirjutas.
„Mahla,” karjus Robbie, lõug šokolaadine.
Sedakorda Kay ei liigutanud. Pärast järjekordset pikka pausi hiivas Terri end tugitoolist püsti ja kakerdas esikusse. Kay kummardus ja võttis küpsisekarbil, mille Terri oli enne istumist toolilt ära tõstnud, lahtise kaane pealt. Karbis olid süstal, räpane vatitups, roostekarva lusikas ja tolmune kilekott. Kay pani kaane korralikult peale, samal ajal kui Robbie teda silmas pidas. Kostis kauget kolinat ja Terri naasis, käes kruus mahlaga, mille ta väikesele poisile pihku pistis.
„Säh,” ütles ta pigem Kayle kui oma pojale ning võttis taas istet. Ta istus esimesel katsel toolist mööda ja lõi end vastu käetuge ära; Kay kuulis, kuidas luu vastu puitu raksatas, kuid paistis, et Terri ei tunne valu. Ta sättis end taas kotitavale polstrile ja silmitses sotsiaaltöötajat häguse ükskõikse pilguga.
Kay oli toimiku kaanest kaaneni läbi lugenud. Ta teadis, et peaaegu kõik, millel oli Terri Weedoni elus väärtust olnud, oli tema sõltuvuse musta kurku kadunud; et see oli talle maksma läinud kaks last; et ta ei hoolinud eriti allesjäänud kahest lapsest; et ta müüs heroiini hankimiseks oma keha; et ta oli sooritanud kõiki mõeldavaid pisikuritegusid ja üritas nüüd tont teab mitmendat korda end uimastitest võõrutada.
Kuid mitte tunda, mitte hoolida … Praegu, mõtles Kay, on ta minust õnnelikum.
III
Enne teise pärastlõunase tunni algust läks Stuart „Paksu” Wall koolist minema. Tema popiviskamine polnud järelemõtlematu; ta oli eelmisel õhtul otsustanud, et ei lähe arvutiõpetuse kaksiktundi, mis koolipäeva lõpetas. Paksu oleks võinud mõne teise tunni vahele jätta, aga juhtumisi oli tema parim sõber Andrew Price (keda Paksu Arfiks kutsus) arvutitunni ajal teises rühmas ja kõigist jõupingutustest hoolimata polnud Paksul õnnestunud end kehvemate rühma sokutada, et temaga ühes klassis olla.
Ilmselt teadsid nii Paksu kui ka Andrew, et imetlus voolab nende sõprussuhtes peamiselt Andrew’lt Paksule, kuid Paksu üksi kahtlustas, et tema vajab Andrew’d rohkem kui Andrew teda. Hiljuti oli Paksu hakanud oma sõltuvust nõrkuseks pidama, kuid arutles, et ehkki Andrew’ seltskond meeldib talle endiselt, võib ta väga hästi teha poppi kaksiktunnist, kus peab niikuinii selleta läbi ajama.
Paksu teadis usaldusväärsest allikast, et kindel ja turvaline viis Winterdowni hoovist pagemiseks, ilma et sind aknast nähtaks, on rattakuuri juures üle külgmüüri ronida. Seda ta siis tegigi ning hüppas müüritagusele kitsale tänavale, nii et sõrmeotsad maad puudutasid. Ta maandus õnnelikult, hakkas mööda kitsast teed astuma ja keeras vasakule, elava liiklusega räpasele peateele.
Turvaliselt pääsenud, pani ta suitsu põlema ja möödus väikestest väsinud poodidest. Viis maja edasi pööras Paksu taas vasakule, esimesele tänavale, mis kuulus Fieldsi koosseisu. Ta laskis kõndides ühe käega koolilipsu lõdvemale, kuid ei võtnud seda ära. Ta ei hoolinud, et temas koolipoiss ära tunti. Paksu polnud kunagi isegi üritanud oma koolivormi kuidagi kohendada: märke revääridele kinnitada või moekamat lipsusõlme teha; tema kandis kooliriideid vangi põlgusega.
Viga, mille – niipalju kui Paksu aru sai – tegi üheksakümmend viis protsenti inimkonnast, oli omaenda olemuse häbenemine, valetamine, katse olla keegi teine. Ausus oli Paksu valuuta, tema relv ja kaitsevahend. Ausus ajas inimestele hirmu nahka, see pani nad nördima. Teised inimesed, oli Paksu märganud, olid kohmetuse ja teeskluse rappa vajunud, kartsid, et tõde võib päevavalgele tulla, kuid Paksut tõmbas toorus, kõik, mis oli inetu, kuid aus, räpased asjad, mis tema isa suguseid inimesi alandasid ja neile vastikud olid. Paksu mõtles palju messiatest ja paariatest; inimestest, kes olid hulluks või kurjategijaks tembeldatud; üllastest erakutest, keda unised massid väldivad.
Raske ja tore oli olla see, kes sa tegelikult olid, isegi kui olid julm või ohtlik, iseäranis, kui olid julm ja ohtlik. Oli julgustükk mitte varjata looma, kes sinus juhtumisi peitus. Teisalt ei tohtinud ka teeselda, et sinus on rohkem looma, kui tegelikult oli: vali see tee, hakka liialdama või teesklema, ja sinust saab lihtsalt järjekordne Suhvel, täpselt samasugune valevorst ja silmakirjateener. Ehtne ja võlts olid sõnad, mida Paksu oma mõtteis tihti kasutas; neil sõnadel, nii nagu ta neid enda ja teiste puhul pruukis, oli tema jaoks lasertäpne tähendus.
Ta oli jõudnud järeldusele, et tal on loomujooni, mis on ehtsad ning mida tuleb seega julgustada ja arendada, kuid samas leidis ta ka, et mõni tema mõtteharjumus on tema õnnetu kasvatuse ebaloomulik saadus, järelikult võlts ja väljajuurimist väärt. Viimasel ajal oli ta katsunud tegutseda nende ajede alusel, mida pidas ehtsaks, ning eirata või maha suruda süütunnet ja hirmu (võlts), mida sellised teod näisid sünnitavat. Kahtlemata pidi harjutamine asja parandama. Paksu tahtis sisemiselt karastuda, muutuda haavamatuks, saada lahti hirmust tagajärgede ees, vabastada end väärast hea ja kurja mõistest.
Üks, mis tema sõltuvuses Andrew’st oli hakanud teda ärritama, oli see, et viimase juuresolek ohjeldas ja piiras mõnikord Paksu ehtsa mina täit avaldumist. Kusagil Andrew’ sisimas peitus omakujundatud ettekujutus sellest, mis on aus mäng, ja viimasel ajal oli Paksu tabanud vana sõbra ilmes halvasti varjatud pahameelt, segadust ja pettumust. Kui nöökamine ja pilked üle piiri läksid, jäi Andrew jalamaid vait. Paksu ei kandnud selle pärast Andrew’ peale viha; olnuks võlts, kui Andrew oleks kaasa löönud, ilma et asi talle tõeliselt, tegelikult oleks meeldinud. Häda oli selles, et Andrew kaldus pooldama seda laadi moraali, mille vastu Paksu üha otsustavamalt sõdis. Paksu kahtlustas, et õige tegu, tõeliselt karm samm täie ehtsuse poole oleks Andrew’ga suhted katkestada, ja ometi eelistas ta ikka veel Andrew’ seltskonda kõigi teiste omale.
Paksu oli veendunud, et tunneb iseennast väga hästi; ta uuris omaenda psüühika unkaid ja pragusid tähelepanuga, mida polnud viimasel ajal millelegi muule pühendanud. Ta veetis tunde, esitades endale küsimusi oma ajede, ihade ja hirmude kohta, üritades vahet teha, millised neist on tõesti tema omad ja millised talle külge poogitud. Ta uuris oma kiindumusi (ta oli kindel, et tema tutvusringkonnast pole keegi iseendaga nii aus; kõik teised triivisid poolunes läbi elu) ja jõudis järeldusele, et Andrew, keda ta oli tundnud viiendast eluaastast peale, on see, kelle vastu ta tunneb kõige siiramat poolehoidu; et ehkki ta on nüüd küllalt vana, et ema läbi näha, on ta endiselt temasse kiindunud ja see pole tema süü; ja et ta põlgab kõigest hingest Suhvlit, kes on ebaehtsuse suursaavutus ja tippmark.
Facebooki leheküljel, mida ta kureeris hoolega, millesarnast ei pühendanud peaaegu millelegi muule, oli Paksu alla kriipsutanud vanemate raamaturiiulitelt leitud tsitaadi:
Ma ei soovi uskujaid, arvan, et olen endasse uskumiseks liiga pahatahtlik /…/ kardan kohutavalt, et mind ühel päeval pühakuks kuulutatakse /…/ ma ei taha olla pühak, pigem juba narr /…/ võib-olla olengi narr …
Andrew’le meeldis see väga ja Paksule meeldis sõbra vaimustus.
Selle ajaga, mis tal kulus kihlveokontorini jõudmiseks – vaid mõni sekund –, suundusid Paksu mõtted isa surnud sõbrale Barry Fairbrotherile. Kolme pika sammuga oli Paksu räpase klaasi taga plakatitel kujutatud võidusõiduhobustest möödas ja nägi vaimusilmas Barry naljatlevat habetunud nägu ning kuulis Suhvli kõmisevat vabandavat naeru, mis oli tihti kõlanud vaat et enne, kui Barry mõne oma kehvakese naljaga maha sai, pelgalt tema lähedaloleku erutuse tõttu. Paksu ei tahtnud neid mälestusi lähemalt uurida; ta ei esitanud endale küsimusi oma vaistliku sisemise võpatuse põhjuste kohta; ta ei küsinud endalt, kas surnud mees oli olnud ehtne või võlts; ta tõrjus mõtte Barry Fairbrotherist ja oma isa naeruväärsest masendusest kõrvale ning rühkis edasi.
Paksu oli neil päevil kummaliselt tusane, ehkki ajas kõiki teisi naerma nagu varemgi. Tema püüd end piiravast moraalist vabastada oli katse tagasi võita midagi sellist, mis