kõmistas Howard. „See oli äärmiselt ebaaus võte. Nojah, nojah, nüüd on see minevik.
Nüüd peame mõtlema sellele, kes tuleb Fairbrotheri asemele. Pläraminderit ei tohi alahinnata, ükskõik kui endast väljas ta ka pole. See oleks suur viga. Ilmselt üritab ta juba kedagi värvata, niisiis peaksime ise sobiva asendaja peale mõtlema. Pigem varem kui hiljem. Lihtsalt heaperemehelikkuse küsimus.”
„Mida see täpsemalt tähendab?” küsis Miles. „Valimisi?”
„Võib-olla,” vastas Howard ettevaatlikult, „aga ma kahtlen selles. Koht on tühi vaid ajutiselt. Kui valimiste vastu erilist huvi ei ole … ehkki, nagu ma juba ütlesin, ei tohiks Pläraminderit alahinnata, aga kui ta ei suuda üheksat inimest kokku saada, et üldvalimisi korraldada, siis on asi lihtsalt uue volikogu liikme määramises. Sellisel juhul on meil hääletamiseks vaja üheksa liikme häält. Üheksa on kvoorum. Fairbrotheri ametiajast on veel kolm aastat ees. Asi on seda väärt. Kui meil õnnestub volikokku Fairbrotheri asemele oma mees sokutada, võivad asjad teise pöörde võtta.”
Howard trummeldas töntsakate sõrmedega vastu veiniklaasi ja vahtis üle laua oma poega. Nii Shirley kui ka Maureen vaatasid samuti Milesi, ja Miles, mõtles Samantha, vaatas isa poole nagu suur paks labrador, kes südamevärinal maiuspala ootab.
Kui Samantha oleks kaine olnud, oleks ta varem taibanud, milles asi on ja miks valitseb laua ääres kummaliselt pidulik meeleolu. Purjusolek oli mõjunud vabastavalt, kuid ühtäkki sai sellest takistus, sest Samantha polnud kindel, kas võib pärast rohkem kui pudelitäit veini ja pikka vaikimist oma keele peale kindel olla. Sestap lausus ta järgmised sõnad mõttes, mitte valjusti.
Miles, kuramus, ütle õige neile, et kõigepealt pead sa minuga nõu pidama.
VII
Tessa Wall polnud kavatsenud kauaks Mary juurde jääda – ta ei tundnud end kunagi mugavalt, kui mees ja Paksu kahekesi koju jäid –, ent millegipärast venis tema külaskäik paari tunni pikkuseks. Fairbrotherite maja oli täis välivoodeid ja magamiskotte; suur suguselts oli koondunud surma tekitatud haigutava tühiku ümber, aga mingi melu ega sagimine ei suutnud varjata kuristikku, kuhu Barry oli kadunud.
Esimest korda pärast sõbra surma oma mõtetega üksi jäänud Tessa sammus Church Row’le tagasi pimeduses, tal valutasid jalad ja kampsun ei kaitsnud külma eest. Ainsad helid olid puupärlite klõbin tema kaela ümber ja summutatud televiisorihääled majades, millest ta möödus.
Ühtäkki mõtles Tessa: Huvitav, kas Barry teadis?
Talle polnud kunagi varem pähe tulnud, et mees võis Barryle välja lobiseda tema elu suure saladuse, selle jubeda tõsiasja, mis oli tema abielu südamesse maetud. Tema ja Colin polnud sellest iial isegi juttu teinud (ehkki selle hõng rüvetas paljusid jutuajamisi, eriti viimasel ajal …).
Täna aga tundus Tessale, nagu oleks Mary talle Paksu mainimisel altkulmu pilgu heitnud …
Sa oled väsinud ja kujutad endale kõiksugu asju ette, ütles Tessa endale kindlameelselt. Colinil oli salatsemine sedavõrd veres, nii sügavalt juurdunud, et tema poleks küll kellelegi rääkinud, isegi mitte Barryle, keda ta jumaldas. Tessa ei tahtnud mõeldagi, et Barry võis teada … et Barry sõbraliku suhtumise Colinisse oli tinginud kaastunne selle pärast, mida oli teinud tema, Tessa …
Elutuppa astudes leidis ta mehe, prillid ninal, istumas televiisori ees, kus käis uudistesaade. Mehel oli patakas trükitud lehti süles ja pastakas käes. Tessa kergenduseks polnud Paksust märkigi.
„Kuidas tal läheb?” küsis Colin.
„Nojah, tead küll … mitte kõige paremini,” vastas Tessa. Ta vajus tasase kergendusohkega vanasse tugitooli ja võttis kantud kingad jalast. „Kuid Barry vend on imetore.”
„Mis mõttes?”
„Noh … tead küll … abistamise mõttes.”
Tessa pani silmad kinni ning mudis ninajuurt ja lauge pöidla ja nimetissõrmega.
„Minu meelest on ta alati veidi ebausaldusväärse mulje jätnud,” kostis Colini hääl.
„Tõesti?” imestas Tessa enda valitud pimeduse sügavusest.
„Jah. Mäletad, kui ta lubas Paxtoni keskkooli vastu peetud matši kohtunikuks tulla? Ta ütles umbes pool tundi enne mängu ära ning Bateman pidi tema asemel tulema.”
Tessa surus maha aje mehele nähvata. Colinil oli kombeks ülepeakaela esmamuljetel, ühelainsal teol põhinevaid otsuseid langetadas. Tundus, et ta ei mõista iial inimloomuse muutlikkust ega tunnista, et iga ebamäärase näo varjus peitub niisama pöörane ja ainulaadne siseilm nagu tema enda oma.
„Noh, lastega oli ta tore,” sõnas Tessa ettevaatlikult. „Ma pean magama minema.”
Ta ei liigutanud, vaid istus ning keskendus valule eri kehaosades: jalgades, nimmepiirkonnas, õlgades.
„Tessa, ma olen mõelnud.”
„Mmh?”
Prillid tegid Colini silmad tillukeseks nagu mutil ja kõrge kiilanev muhklik laup tungis veelgi enam esile.
„Kõik, mida Barry üritas vallavolikogus läbi suruda. Kõik, mille eest ta võitles. Fields. Võõrutuskliinik. Ma olen sellele päev otsa mõelnud.” Mees tõmbas sügavalt hinge. „Ma olen peaaegu otsustanud, et võtan tema koha üle.”
Halvad eelaimused lõid Tessa pea kohal kokku, surusid ta toolile, nii et hetkeks jäi ta keeletuks. Ta pingutas, et ilme professionaalselt neutraalne hoida.
„Ma olen kindel, et just seda oleks Barry tahtnud,” sõnas Colin. Mehe kummalisest erutusest kumas läbi kaitsevalmidus.
Kindlasti mitte, mõtles Tessa kõige ausam mina, kindlasti ei soovinud Barry hetkekski, et sa seda teeksid. Küllap ta teadis, et sina oled viimane inimene, kes seda teha võiks.
„Tohoh,” ütles ta. „Nojah. Ma tean, et Barry oli väga … aga see on tohutu suur vastutus, Colin. Ja Parminder pole kusagile kadunud. Ta on ikka veel seal ja üritab endiselt teha kõik nii, nagu Barry oleks tahtnud.”
Ma oleksin pidanud Parminderile helistama, mõtles Tessa seda öeldes ja temast käis läbi süütunde vihvatus. Oh jumal, miks ma küll ei taibanud Parminderile helistada?
„Aga Parminder vajab tuge; ta ei suuda iialgi üksi nende kõigi vastu võidelda,” ütles Colin. „Ja ma võin kihla vedada, et Howard Mollison otsib varsti mingi marioneti, keda Barry asemele sokutada. Ilmselt on ta juba …”
„Oh, Colin …”
„Võin kihla vedada. Sa ju tead, milline ta on!”
Hüljatud paberid valgusid Colini sülest sileda valge joana põrandale.
„Ma tahan seda teha Barry pärast. Jätkan seda, mis temal pooleli jäi. Kannan hoolt, et tema töö tühja ei läheks. Argumendid on mulle teada. Barry ütles ikka, et tal on võimalused, mida tal muidu kunagi poleks olnud, ja vaata, kui palju ta on kogukonna heaks teinud. Ma kandideerin päris kindlasti. Homme uurin, mida ma pean tegema.”
„Olgu siis,” ütles Tessa. Aastatepikkune kogemus oli talle õpetanud, et Colini esimestele innukuse väljendustele ei maksa vastu vaielda, sest see ainult kinnitab tema otsust jätkata. Needsamad aastad olid Colinile õpetanud, et Tessa teeskleb tihti nõusolekut, enne kui hakkab vastuväiteid esitama. Seda laadi mõttevahetusi toonis alati mõlema mahavaikitud mälestus tollest kaua hoitud saladusest. Tessa tundis, et on mehele võlgu. Mees tundis, et talle ollakse võlgu.
„Ma tahan seda tõesti teha, Tessa.”
„Saan aru, Colin.”
Naine hiivas end toolilt püsti, juureldes, kas tal on ülemisele korrusele minekuks energiat.
„Kas sa tuled magama?”
„Kohe. Ma vaatan enne need läbi.”
Mees korjas põrandalt prinditud pabereid, millel oli lasknud maha kukkuda; tundus, et ta ammutab