siis on nood inimesed, kellega siin eriti suvekuudel kuidagi iseenesestmõistetavalt arvestatakse? Paljud linnaelanikest neid isiklikult ei tunne, kuid vanemad ja kultuuriteadlikumad siiski: enamik neist on eakad teadlased, kes eri aegadel ja erinevatel põhjustel on kolinud elama Linnukese tänava mikrorajooni väikestesse maalilistesse, ajaloo-hõngulistesse puumajadesse. Nendel kunagistel sakste suvemajadel, mille arhitektuur veel tsaariaegse aristokraatia maitset hõngab, on olnud vanematele teaduseinimestele külgetõmmet. Ebapraktilisteks peetavad humanitaarid said, kes kuidas, ja vastavalt rahatasku paksusele ning käte oskustele, toime küllaltki keerukate töödega; kõigepealt majad soojustati, nii et neis talvitigi elada saaks.
Kas on nii, et veidrad kohad meelitavad ligi ka veidraid inimesi? Ei, ärgem nii vara üldistama hakakem. Aga mingi tõde on selles siiski, sest ega möödunud sajandi kaheksakümnendate tavainimesed sellistesse minevikumajadesse elama minna tahtnudki; siis eelistati juba linnapilti ilmunud lihtsaid, laiade akendega sirgeid ja kõrgeid paneelmaju ― just nagu väljamaal, selliseid, mida me nüüdseks oleme jõudnud põlgama hakata. Ja juba hakkas ilmuma ka boksmaju, mida ihalesid rikkamad. Tollane noor linlane muigas õpetatud meeste üle, kelle mõtted veel nii sügavas minevikus või siis oma teaduses kinni, et meie elu edukäiku ja arhitektuuri uusi suundumusi mitte ei märkagi.
Tänaseks on kõik muutunud, ja kiivalt vahivad neid maju, uskumatult merele lähedale ehitatud põneva väljanägemisega maju, just rikkurid. Oo millisteks neid annaks sisekujunduslikult muuta! Eriti uhked on Linnukese mikrorajooni majade üle aga muidugi meie muinsuskaitsjad. Iseenesest on see hea ― linnavalitsus võib rahadega remonti toetada, odavamalt värve müüa ja nii edasi kuid teiselt poolt: kui majaelanik tahab natuke ust kohendada, ei tohi ta omapäi naelagi seina lüüa.
Jah, kuid nüüd on räägitud rohkem Linnukese tänava kandi majadest kui inimestest. Kes need inimesed siis ise on, kes seal elavad ning kes siia pargipingile kindlatel aegadel uudiseid vahetama kogunevad?
Seltskonna hingeks võib pidada meie linna aukodanikku, rahvusvahelise kuulsusega soola-ajaloouurijat, võiks öelda koguni "soolafilosoofi" Peep Piipuud. Tema naine Elizabeth on spetsialiseerunud maitseainete ajaloole ja vürtsiteadusele. Mehe erialast mitte just kauge tööpõld.
"Linnukese-rahva", nii neid kutsutakse, hulka kuulub kartliku loomuga, pisut lapsemeelne foneetik Vootele (passis ja ID-kaardil Vooteleid) Pootmann, tuntud vokaalideuurija. Lapsemeelne küll, aga oma erialal kõva tegija. Tema uurib ja kirjeldab häälikute sügavamat olemust riistaga, mis meenutab mõnevõrra ostsillograafi. Ent eks tal ole muidki riistu. Vootele on suhteliselt noor mees, alles pealt viiekümne, ja kuna vokaalide uurimisest keegi ära ei ela (kui just akadeemik ei olda), siis töötas ta varemalt aastaid kohalikus keskkoolis eesti keele õpetajana. Kunagi ammu leidis Vootele oma tubli naise Vilmagi õpilaste hulgast. Too neiu nimelt paistis silma absoluutse taipamatusega väldete osas ning Vooteleid töötas temaga kahekesi tihtipeale ka pärast tunde.
"Inimesel, kes välteid ei tunne, pole tulevikku," veenis ta tüdrukut. "Ei saa sinust niiviisi muud kui jäätisemüüja, riietehoiumutt või siis kõige madalama palgaga raamatukogutöötaja. Täna jätan meid kahte peale tunde, vaat mis! Teeme koos tööd!" Noh, tüdrukul ei saanud suuremat rõõmu ollagi.
Niisugune visa nelja-silma-all-töö viib kergesti ka "keeleväliste suheteni"; neid kahte viis koguni pulmadeni. Mõned arvasid, et küllap teeskleb Vilma nimme oma andetust, kuid Vilmat pisutki enam tundvad inimesed teadsid, et teeselda too aus tüdruk ei oskagi.
Intellektuaalide seltskonna ainus liige, kes ise päris siin ei ela (tema maja ei asu siiski kaugel), kuid muidu oma vaimulaadilt igati seltskonda kuulub, on Ärni Pruust ― bakteriuurijast bioloogiadoktor, emeritus, kellest lehtedeski kirjutatud, ja kes oma roostes autol aeg-ajalt siia säästumarketisse logistab, et toiduvarusid täiendada. (Mõned räägivad, et vana, seitsmekümnele lähenev mees siinsele rahvale hästi teatud sillaaluse-Katjat enda juures külmematel aegadel kui kodulitsi pidavat, heatahtlikumad ja mõistvamad on siiski kindlad, et ju professor tüdrukule lihtsalt varjupaika annab ja tal virtinatöid teha laseb.)
Tihtipeale võime vanemate härrade keskel lugupidavalt istuva ja kuulavana kohata veel üht nooremat meest, pensionärieelikut, kellel Ao Koit nimeks. On talle ikka veider sünonüümikultuslik nimi pandud! Niisugune nimi võib kandjagi imelikuks teha. On natuke teinudki. Aga Ao Koit on oma looduslikud eeldused kenasti rakkesse pannud ja sürrealistiks hakanud. Tema on meie linna esisürrealist (aga ega siin teisi pole ka), maalib unenäolisi pilte ja luuletab värsse, mida üldiselt kiidetakse, aga vaevalt et eriti palju loetakse. Teatakse siiski, et Ao on "maailma luuleilmas" üsna tuntud mees. Teda on tõlgitud pea kõigisse tähtsamatesse kultuurkeeltesse, kuid ka šotlaste, kõmride, iirlaste ja koguni svaasimaalaste keelde. Viimati mainitud Svaasimaal on Aol koguni maalinäitus üles pandud olnud ning seal on ka ta luuleraamat "17 kõige kaunimat laulu" svaasi keeles ära trükitud; selle pisiriigi ― Eestimaast ligi kolm korda väiksem, aga rahvaarv peaaegu sama ― pealinnas Mbabanes olevat ta kui luulesõbraliku kuninga isiklik sõber väga lugupeetud mees ja justkui oma inimene, sest svaaslaste maailmanägemine olevat juba aegade algusest saati sügavalt sürrealistlik. Ainult ühest asjast ei saavat ei svaasimaalased ega nende rõõmsameelse loomuga kuningas Mswati Kolmas aru: miks küll ei taha Ao endale mõnest verinoorest svaasitarist liignaist. Et tema oma lihane naine sellele vastu on, seda ei usu mitte keegi…
Võidakse küsida, kuidas saab inimesest sürrealist. Aost sai kuidagi väga loomulikult. Ühel sügisel vahetati tema õuel vana kõdunemis-märkidega elektripost (siinkandis öeldakse "telefonipost") uue vastu. See oli aga korralikult liipriõliga läbi immutamata jäänud ja, ennäe hullu, ajas endale kogunisti juured alla. Järgmisel kevadel kasvatas post kõigepealt väikesed oksakesed ja läks seejärel veel uhkesti lehte ka. Ilusad, piklikud, hõbepaju moodi lehed… Ao oli tolle ajani kirjutanud realistlikku loodusluulet arbujate laadis. Ta jäi ka seda puud kirjeldades realismile truuks, luuletades ― ju suurest üllatusest ― vanamoodsamalt kui muidu:
Üks post mul kasvab õues;
ta kaunilt lehtedes.
See telefonipost on
mu armas abimees.
Tol luuletusel oli suur menu, ning ka mahedas tuules salapäraselt lehti sahistavat telefoniposti käidi massiliselt vaatamas; paljudele meie linnakese kodanikele oli tõeliseks avastuseks, et luule võib vahel kajastada elutõde. Minipoeemi vägev läbilöök ― ta ka viisistati ning teda kandsid ette meie armastatuimad rokkansamblid ― pani Ao kohe luuletama uues laadis ― talt lihtsalt oodati seda, rahvas nõudis! Sotsiaalne tellimus, nagu ennemuiste öeldi. Algul Ao veidike küll kordas ennast: luuletas õideläinud põrandaharjavarrest, kuid kordamine on tarkuse ema, ei pandud talle seda pahaks ühtigi.
Sellest kõigest tegi arukas mees oma targad kontseptuaalsed järeldused luule ja tegelikkuse üsnagi ambivalentsete vahekordade kohta ning esines, nagu kombeks, ka manifestiga "Mina, metarealist." See "meta" unustati ära, kuid Aod ennast mitte; ta anne lõi õitsele, luuletaevas sai tavatähest supernoova. Muudkui ela ja sära! Ao nii tegigi, kuid upsakaks ei läinud ja sõpru ei unustanud. Ongi nii, et meie esiluuletaja polegi suur jutumees, pigem väga hea kuulaja. Aga ta fantaasia on, eriti just pärast telefoniposti fenomeni, saanud julgeks, sõltumatuks, lennukaks: Aole pole mingi probleem ühendada üheks mõttekäiguks-luulekujundiks näiteks lameuslased, kukulinnud, polügaamia ja mõiste semikoolon.
Sürrealist olemine annab inimesele teatud eelised.
Tegelikult pole Ao Koit mitte üksi luuletaja, vaid on ka polüglott, kes mõistab peale paljude Euroopa keelte koguni Siberi poolenisti välja surnud inimsööjate samojeedide ja jukagiiride keeli. (Või oskas noid keeli siiski tema naine? Ei, naine oskab idamaakeeli; ju siis paneb vabalt samojeedi ja jukagiiri ikka Ao ise.)
Vahel on meie Vaba Vaimu Vennaskonna ― nii hakkas aastate eest seda seltskonda kutsuma linnavalitsuse naiivsevõitu kultuuriosakonna juhataja ― kogunemispaigal platsis ka kogukas, joviaalne, ikka heas tujus olev arheoloog ja numismaatik Andreas Berend von Uexküll, kes Lüübekist üheksakümnendate aastate keskel siia elama asus ning soodsate hindadega kokku ostis hulga maadest, mis olid kunagi kuulunud tema suguvõsale. Miks ta seda tegi, seda ei tea keegi, sest too imelik härra,