Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest. Urmas Bereczki

ajalehed ning erakirjad olid meie tulekust ette märku andnud, siis pärast päevast-paari puhkust olime ka siin hõivatud ning meid võeti vastu kõige suurema vaimustusega,“ teatab Ádám Liszt Czernyle. Esimene tee viis Conservatoire’i, mille direktoriks oli Itaalia päritolu Luigi Cherubini (1760–1842). Täpselt kell 10 astusid nad üle rue de Faubourg-Poissonnière’i läve. Selle visiidi valutav mälestus tuleb Lisztile meelde ka aastaid hiljem:

      „See siin, mõtlesin ma, on koht, kus otsustatakse minu saatus. Siin, selles kõrges pühamus asub kohus, kes kuulutab välja igavese needuse või igavese õnne. Vähe puudus, et oleksin põlvili langenud nende paljude inimeste ees, keda pidasin kõiki kuulsusteks ja kes minu kõige suuremaks imestuseks käisid edasi-tagasi nagu tavalised surelikud. Pärast piinavat veerandtunnist ootamist avas teener viimaks direktori kabineti ukse ja viipas, et astuksime sisse. Ma polnud ei elus ega surnud, kuid mind oleks tol hetkel vallanud justkui mingi vastupandamatu jõud, ma tormasin Cherubini juurde, et suudelda ta kätt. Ja siiski, esimest korda elus, mõtlesin ma hetkeks, et äkki pole see Prantsusmaal kombeks, ja mu silmad täitusid pisaratega. Segaduses ja häbitundes ei julgenud ma tõsta pilku suurele heliloojale, kes oli julgenud astuda vastu isegi Napoleonile, püüdsin kogu jõust mitte lasta kõrvust mööda ühtegi tema sõna ega hingetõmmet. Õnneks ei kestnud mu piinad kaua. Meid oli ette hoiatatud, et vastuvõtt Conservatoire’i põrkub takistustele, kuid me ei teadnud senini ettekirjutust, mis ühemõtteliselt keelas seal välismaalastel õppimise. Esimesena teatas sellest meile Cherubini. See tabas mind nagu pikselöök. Ma värisesin kogu kehast. Isa ajas siiski jonni, anus, tema häälest sain minagi julgust ning püüdsin mõne sõna suust pigistada. Palusin alandlikult nagu Kaanani naine, et mulle lubataks sama nagu mõnele koerakutsikale, et võiksin toituda kasvõi nendest raasukestest, mis laste laualt maha pudenevad. Kuid kehtiv kord oli muutumatu ja mina lohutamatu. Tundsin, et kõik on kadunud, isegi mu au, ma ei uskunud enam saavat mingit abi. Minu anumistel ja ohetel polnud otsa ega äärt. Asjata püüdis isa ning meid võõrustanud perekond mind lohutada. Haav oli liiga sügav ja veritses veel kaua.“

      Liszti õpingute nö ametlikust jätkamisest loobutakse. Õnneks osutusid Czerny kool ja loomulikult Liszti anne piisavaks aluseks tagamaks virtuoosi maksvuselepääsmist, Pariisi avaliku arvamuse vallutamist. Conservatoire’i asemel avanesid tema ees aristokraatide salongid, Liszt sattus mõne napi nädalaga Pariisi tähelepanu keskmesse. Uute sõprade seas oli kuulus klaverivabrikant Sébastian Érard (1752–1831), samuti nimekas itaalia helilooja Ferdinando Paër (1771–1839), keiserliku orkestri omaaegne dirigent, kes õpetas noorele Lisztile kompositsiooni. Nemad silusid petit Litzi teed. Korda saadi ka majanduslik pool.

      Kõigest sellest teatab Ádám Liszt õnnelikult Czernyle:

      „Oleme siinviibimise ajal võtnud vastu 36 kutset kõige paremate salongide soiréedele, ühe soirée eest ei maksta vähem kui 100 franki, aga mõnikord on makstud ka 150. Mitmest kutsest oleme pidanud loobuma, et mu poeg saaks ikka nii puhata kui ka harjutada. Kord mängis ta hertsoginna Berry pool, kus oli kohal kogu kuninglik perekond, kui Ferenc improviseeris neljal etteantud teemal. Kolm korda on ta mänginud Orleans’i hertsogi pool. Ta võitis nende sümpaatia niimoodi, et teda kutsuti sellesse kahte kõige tähtsamasse paleesse veel korduvalt.“

1824

      7. märts. Liszti esimene avalik kontsert Pariisis, Itaalia ooperis, „mis anti meie kasutusse tasuta koos orkestri ja valgustusega. Kõik meie väljaminekud olid ainult 343 franki. Puhtalt jäi meile seega 4711 franki, kahju, et teater on nii väike, ja ma ei tahtnud ka piletihindu silmatorkavalt tõsta, muidu oleksin kindlasti saanud kaks korda niipalju. Loožid oli loožirentijad juba kaheksa päeva varem enda tarvis hoidnud ja nii ei saanud loožikohti keegi teine. See on kirjeldamatu, milline edu mu pojal oli,“ loeme Ádám Liszti kirjast Czernyle.

      Kontsert, millel osales ka Giuditta Pasta, kuulus itaalia lauljanna, Stendhali sõbranna, oli „meie poja jaoks avalik triumf“. Lina Ramanni arvates petit Litzi vaba improviseerimine ei vaimustanud mitte ainult publikut, vaid ka teda saatnud ooperiorkestrit, nii et orkestrandid unustasid tutti ajal oma sisseaste.