oli ta tundnud midagi rõõmutaolist, isegi veidi uhkustki. Nüüd polnud sellest midagi järel. See, keda ta oli püüdnud aidata, oli suremas. Kas tast saabki kunagi midagi? Tuleb tast tõeline kirurg nagu Gussev?
Kapten Arvi Kollom maeti metsa äärde sõdurite haudade kõrvale. Kõneles alampolkovniku tärnidega mees diviisistaabist. Tema järel pidas lühikese kõne medsanbati ülem Gussev.
„Ta oli kirurg, arst,” ütles Gussev lihtsalt, nagu arutleks mõnd igapäist asja. „Alati on nii olnud, et meditsiin ei ohverda ainult oma käteenergiat ja mõistust, vaid ka elusid …” Ta pööras pilgu värske haua saviruskelt mullalt ning silmitses mõtlikult sõduriterivi lähedal seisvaid arste ja õdesid. „Kui raske ka kõik poleks, meie asi on edasi töötada,” jätkas Gussev ning ohkas korraga murelikult, vanamehe kombel.
Kõlasid aupaugud. Toomas Hinnov hakkas teiste hulgas lahkuma, kuid märkas, et Marta viivitas, ning läks tema juurde. Aga tal oli ebamugav tunne, seepärast ta vaikis. Martagi vaikis, ilme kinnine, huuled kokku pigistatud. Siis kummardus järsku ning võttis peoga rohule pudenenud mulda.
„Hea seegi, et kodumuld,” ütles Marta. Vaikis veidi aega ning jätkas siis nii tasa, et kõrval seisev Toomas Hinnov teda vaevu kuulis. „Tegelikult ma võiksin olla tema peale pahane. Aga nüüd on ta surnud ja mul on väga kahju … Ta palus, et otsiksin ta perekonna üles.”
Nende selja taga kostsid kiired energilised sammud. Gussev tuli nende juurde. Tema üleni hall, lühikeseks pöetud juustega pea ning pikk vimmas keha näisid kui imelik segu vanamehelikust väsimusest ning mingist trotslikust tarmust.
„Hea, et te siin olete … surnud tahavad, et just lähedased neid viimsele teekonnale saadavad. Teie olete talle osa kodumaast …” Ta vaatas Marta mullaga määrdunud kätt ning noogutas heakskiitvalt. „Kodumaast kaugel on raske surra … tema jõudis siiski koju.”
Kuiv põuane kuumus kestab juba teist nädalat. Pole tuuleraasugi. Lämbe suitsutihe õhk ripub Tartu kohal. Juba on tungitud linnagi sisse ja Emajõgi on muutunud nii eri armeesid kui üht rahvastki lahutavaks piiriks. Sest nii liivakarva polkudes ühel pool kaldal kui ka välihallides rügementides teisel kaldal kostab ühe ja sama väikse rahva keelt. Teist nädalat püsib mõlemapoolsest survest kõikuv-nõtkuv plahvatusteraginas rinne. Aga kui kaitsjaile näib see viimse piirina ning ta vaprust on saatmas vaid meeleheide, siis ründaja näeb siin ka lühikest hingetõmmet tagala järeletõmbamiseks ja varude taastamiseks, nagu räägib kuulajatele diviisikomandöri asetäitja poliitalal alampolkovnik Tammert.
„Vedru on kokku pigistatud,” lausub alampolkovnik Tammert, „nagu Moskva, Stalingradi, nagu Kurski all. Ja nüüd viib ta Berliini, viib fašismi täieliku kapitulatsioonini …”
Nad on kogunenud medsanbati käsutusse antud vanasse haiglasse linna serval. Seistakse ja istutakse pinkidel. Läbi akna paistev päike läikleb poliitülema metallraamides prilliklaasidel. Ta on kõhn lüheldane mees. Ja kui ta poleks sõjaväevormis, kui poleks pleekinud frentši ordenipaeltega, sobiks tema kitsas, mureliku ilmega nägu ülihästi koolmeistrile. Tema hallid, veidi pilukil silmad vaatavad tavaliselt asjaliku uudishimuga. Aga võivad vaadata ka karmilt, ja siis ilmub neisse kalk läige. Teatakse rääkida, et esimesel sõja-aastal lasknud Tammert isiklikult maha oma positsioonilt lahkunud sõduri.
„… Meie sünnimaa on varsti vaenlasest puhas, aga me ei või lubada endale puhkust, kuni fašismi käes on kas või jalatäiski maad, kus ta võiks ajada oma juuri …”
Kõneleja peab pausi ning uurib kogenud pilguga kuulajaid. Ta seisab pingiridade ette tõstetud laua taga. Seisab väga sirgelt, pea veidi ettepoole kaldu. Gussev istub tema kõrval ning teeb paberilehele märkmeid. Tuba on inimesi tihedalt täis. Üsna paljud on valgetes kitlites, sest põhiliselt on siin medsanbati rahvas. Peade kohal hõljub sinihalli vinena tubakasuits. Tammerti järel kõneleb Gussev. Tõuseb aeglaselt, kohmakalt ning jääb seisma, käed toetatud lauale, vimmas õlad ette längu.
„Nii, teen lühidalt. Kuigi lahingute ulatus on siin pigem lokaalne,” – ta vaatab, pea viltu, alampolkovniku suunas, kes istub jäigalt, kinnisel ilmel toolil – „kerge ei saa meil sellegipoolest olema. Isikkoosseis, nagu teate, pole täielikult komplekteeritud, puuduvad kaks arsti ja velsker. Aga meilt nõutakse täie eest, ja peamegi jõudma. Opereerima hakkame kahe brigaadiga … Kui väga raskeks läheb, ka kolmega …”
Marta müksab ohvitserivormi peale tõmmatud valges kitlis Toomas Hinnovit. Nad seisavad üsna ukse lähedal, sanitaride ja velskrite hulgas.
„Kuulsid? Kolmas brigaad tuleb ka, Gussev annab ka sulle brigaadi.”
„Ega ta heameelega, tal pole valida, mitte õnne, vaid õnnetust pean ma tänama.”
Toomas Hinnovi ilme on vaoshoitult väärikas, aga silmad naeravad, silmad on täis lausa poisilikku sära. Ta on seda kaua oodanud, enda meelest liigagi kaua.
„Ükskõik, nüüd võid teha mis tahad, Gussevi silmis oled nüüdsest tõeline kirurg.”
Martagi naerab. Tal on miskipärast hea meel selle noore mehe üle, hea meel vist isegi rohkema üle, terve maailma üle. Justkui mingi avanev, rahulik rõõm oleks kaotanud paine rinnast.
„… Nõudmised sidumismaterjalide ja instrumentaariumi osas esitada juba täna. Kõik on selge? Noh, siis laiali …”
Gussev vaatab kuulajaid ja ootab veel hetke. Aga küsimusi pole, liigutakse ukse suunas.
„Vanemleitnant Hinnov …”
Gussevi hääl peatab Toomas Hinnovi. Noormees pöörab ringi. Gussevi ümber seisavad vanemõed. Ta hoiab käes oma märkmikku, aga vaatab praegu Toomas Hinnovi suunas.
„Mida sa eile selle jalaga nii pikalt, tervelt kolm tundi?” Gussevi ilme on tusane. Häälgi komandörlikult nõudlik ja terav nagu siis, kui talle miski ei meeldi. Noormees tunneb endal uudishimulikke pilke. Martagi on peatunud ning vaatab teda eemalt murelikult.
„Jalga oli võimalik päästa …” Toomas Hinnov kõhkleb hetke, aga taipab, et kõhklus ei tule talle praegu kasuks, ning jätkab kindlalt: „Põlvgi hakkab ilmselt tööle … tegin Kirchneri metoodika järgi.”
Nende ümber on sugenenud vaikus. Ainult avatud aknast kostab mööduva sõjaväekolonni mitmehäälset mootorimürinat.
„Kirchneri? … Hmm … jalga säilitada pole paha, aga aega on vähe, mõistad, ning jääb veel vähemaks, peab kõik jooksujalu, Kirchneriga või ilma …”
Gussevi nägu on tusane. On raske aru saada, kas ta on tõeliselt vihane või mitte. Aga ta on öelnud ka kõik, uuesti seletab ta midagi õdedele ning kirjutab samal ajal edasi märkmikku. Toomas Hinnov väljub. Aga ei lähe kaugele, süütab majaseina varjus seistes paberossi ning seisab suitsetades sealsamas. Siin algab äärelinn. Teisel pool tankiroomikutest ülessongitud kruusatänavat seisvad puumajad. Iga maja ümber on õunapuuaed. Aga praegu on nad rüüstatud, lohakil, aiad mahasõidetud ja majadki enamik põlenud. Puude tüved on tahmunud, kuumusest pragunenud koorega, lehed, õunapabuladki kõrbenud. Inimkäsi pole kusagil tulele vahele astunud. Need tühjad majad siin on haletsusväärsed ja lootusetud. Ja kui palju selliseid väikelinnu ja külasid on nad läbinud! Kõikjal mahajäetus ning masendav hoolimatus. Sõda on inimesed rebinud lahti oma juurtelt, paisanud neid oma voogu ning kannab neid edasi võõraste kallaste vahel. Kes tuleb ja seab korda need majad ja aiad? Need tuhanded ärahirmutatud inimesed põgenikevoorides, keda ta on kohanud, kas leiavad nende juured veel pinnase, suudavad haakuda mulda, et tõusta ja edasi elada? Ta on tajunud neid muresid sõdurite lihtsakoelistest juttudest. Jah, sõja lõpp on lähedal, aga mure ei vähene, vaata, et kasvab aina, kasvab nagu vähk, puretud, haigel ihul.
Marta tuleb üle õue hoogsal, energilisel kõnnakul. Pärast seda, kui ta Gussevi käsul oma tihedaid kohevil juukseid on kärpinud, näib ta veelgi mehelikum. Ometi on Toomas Hinnov märganud Marta näo korrapärastes, veidi teravavõitu joontes, mis justkui omal moel näivad kordavat naise sirgjoonelist loomust, teatud ilugi. Marta seisatab tema kõrval, nihutab järsu liigutusega portupeerihma ning silmitseb murelik-tõsisel ilmel maja nende ees.
„Käisime siin haiglas