sobivad seinad kajasid ülemajutatud üürnike tülpinud sõimust. Jah, raske oli kohaneda. Ta ei suutnud seda linna veel kaua armastada. Ometi oli ta saanud oma tahtmist. See oli olnud pikk reis. Nad rappusid Antonina Mihhailovnaga terve päeva logisevas talupojavankris. Sellele järgnes kaks päeva ja ööd täistuubitud halvalõhnalises vagunis. Lõpuks tuligi linn. Rong peatus käratsevast inimhulgast lõhkvel jaamas ning Antonina Mihhailovna sagis meeleheites näoga perroonil edasi-tagasi, et lõpuks rõõmust ohkides ning nuttes langeda jäigaseljalise, hallineva peaga daami sülelusse. Toomas seisis eemal ning vaatas nõutult pealt. Siis andis ta kätt ning kannatas ära pika jaheda pilgu, mida kõrvalseisva Antonina Mihhailovna sõbralik naeratus ebalevalt leevendada püüdis. Temast räägiti, aga ta ise jälgis huviga valges vormipluusis miilitsat, kes päevalilleseemneid müütava vanaeidega miskipärast pahandas. Võeti troska ja nad sõitsid mööda pikki kivisillutisega kaetud tänavaid, ületasid jõe, mis andis tõmbsoontena hargnevaid kanaleid, keerasid lõpuks kaldapealsele ja olidki kohal.
Kahes suures toas valitses päevalgi mingi püsiv hämarus, mis laiadest akendest ning kellaaegadest sõltumata näis igavesti hõljuvat raskete, nikerdustega kappide, metall-lühtrite, diivanite ja tugitoolide kohal. Lugematud kujukesed, kullatud ornamentraamides pildid seintel ning nipsasjakesed ja albumid krahvinna Zosja Nikiforovna lauakesel uppusid sellesse hämarusse. Kõrgilt ja rahulolevalt liikus krahvinna oma asjade keskel. Kuna kuulumine sellesse perekonda lisas kahtlematult ka kohustusi, siis võttis igavlev Zosja Nikiforovna vanema õe loomuliku õigusega nooruki käekäigu enda hooleks. Rangelt ja resoluutselt jälgis ta poisi iga sammu, õpetas ja parandas. Toomale peeti pikki loenguid tuntud suguvõsade ajaloost. Ajaloos erinesid Zosja Nikiforovna vaated käibivatest üsna põhjalikult. Tema resoluutsus oli kõigutamatu. „Varem arvati nii” kõlas seejuures viimse argumendina vaidlust välistavalt. Antonina Mihhailovna vaidles vahel poolõele nõrgalt vastu. „Peab olema siiski õiglane, Zosja,” protesteeris ta leebelt, „paljud asjad, mis nad tahavad, polegi ju pahad, paljud elasid siis halvasti, nüüd on neil siiski kergem.” – „Aga sa ju tead, mis nad tegid siin oma revolutsiooni ajal, kas võib inimest sellepärast tappa, et ta paremini riides on ja vabrikus ei tööta?” tõrjus vanem õde leppimatult. „Ja kuidas võib saavutada head vägivalla ja ebaõiglusega?”
Raske oli vaielda Zosja Nikiforovnaga.
Peagi märkas Toomas õpetaja juures järjest enam ilmnevat muutust. Linna naasnud Antonina Mihhailovna oli justkui teine inimene. Kaotanud oma väärika ja iseteadva tarmu, allus ta kõiges vanemale õele. Zosja Nikiforovna nõudel rääkisid nad toas omavahel prantsuse keeles. Zosja Nikiforovna püüdis seda teha ühisköögiski, mida ta nimetas omavahel uue aja põrgulikuks sünnitiseks ning kus viibides ta kunagise ilu riismetes nägu võttis alati ränga ülekohtu all kannataja valus-tõrjuva ilme. Keeletunnid köögis lõppesid aga üsna kähku. Kogukas depoovalvurist naaber Mosja võttis nad läbi. „Vene keel neile ei sobi, inimese keel on neile prosta, vereimejad sihukesed,” kuulutas ta köögis. Teda, Mosjat, vihati, aga kardeti veelgi enam. Korra Toomaga kahekesi köögis olles astus ta poisi juurde ning tegi teda vidukil silmadega kavalalt vaadates juttu.
„Tirisid su siia ennast orjama, mis? Pursuid mis pursuid, kus küll võimude silmad on? Keel kah pursuide oma. Aga sina ära lase endale liiga teha, ütle mulle ja mina poetan jälle seal sõnakese, kus vaja.”
Kõik naabrid polnud Mosja-taolised. Tisler Fomin, kes oli ise maalt pärit ja töötas mööblivabrikus, kutsus Toomast vahel enda juurde teed jooma, et siis arutada külaasju. Veel liikus köögis maja endine kojamees Karpov, alailma purjus, kes vahel eriti hoos olles tikkus jultunult muiates naisi näpistama. Jah, naabreid oli mitmesuguseid. Kuid kõige paremini sai Toomas läbi Vitali Zoriniga. Too uje heledapäine noormees töötas kuskil kontoris, kuid paberitöö ei seganud sugugi tema meeletut kiindumust autodesse. Tal oli tõeline kogu väljalõigatud piltidest ning kuskilt hangitud kataloogidest, ta võis une pealt nimetada ükskõik mis automargi tehnilised andmed. Ükskord sügisel viis ta Tooma õuel olevasse vanasse kuuri, avas raske tabalukuga ukse ning näitas võidukal ilmel ridamisi vastu puuseina laotud terasplekivirna ning põrandale kuhjatud, roostest hoolikalt puhastatud, tuhmhallilt läiklevaid agregaate. Neist mahakantud ja ainult Zorinile teada olevate salanõksudega muretsetud autovrakiosadest pidi ehitatama uus, parimate tehniliste omadustega auto. Zorini sarnakas heasüdamlik nägu särasõnnest oma tulevikuplaanidest rääkides. Kord, jah, võib-olla üsna pea, saab siin kuuris midagi valmis ja Toomas on kahtlemata esimeste proovijate hulgas. Loomulikult tõotas Toomas igakülgset abi ning lubas läbi lugeda isegi mahuka, rebenenud lehtedega autoõpiku. See oli kevadel, tema teisel Leningradi-aastal, mil lehed ja raadio rääkisid Hispaanias kestvast sõjast ning tema oli lõpetamas kooli. Autoõpik jäigi kooli tõttu lugemata. Ta unustas selle nagu palju muudki uute sündmuste tulvas. Alles aastaid hiljem, neljakümne esimese aasta raskel sügisel, kui rindele ruttav, järsult vananenud näoga Vitali Zorin, kes oli vahepeal kolinud mujale, ta üles otsis ning õue vana kuuri juurde viis, meenus talle kõik. Jah, muidugi, ta hoiab silma peal ja valvab, et edaspidi üheskoos peale sõda … kinnitas ta võõrastust alla surudes. Kõik oli kuidagi liiga kauge ja lõppenud.
Aeg oli lõpuks teinud oma töö, ta oli linnaga kodunenud. Harvad kirjad Mihhaililt ning üksikud paberrahad selles olid kaotanud rahutust tekitava jõu. Enam ei otsinud ta kirja seltsis üksindust, ei hulkunud ümbrikut pihku pigistades piki kanaliäärseid tänavaid ega vaadanud sildadelt tusaselt vette. Ta luges nüüd kirjad oma laua taga läbi ning pani lihtsalt sahtlisse teiste kõrvale. Ta tundis ennast nüüd kindlalt. Tema hooleks oli endiselt kütta ahjud, aga koristas ta nüüd ainult oma tuba. Jaa, ta oli juba mõnda aega toaomanik. Antonina Mihhailovna oli kolinud lõplikult õe seltsi. Oli teinud seda Zosja hoiatustest hoolimata, kes torises, et nad nii lõpuks päriselt välja aetakse. Ainult õhtuti tavatses Antonina Mihhailovna seada end mugavalt tugitooli Tooma selja taha, veetes aega lugemise või heegeldustööga. Halle hõbeniite oli hulgaliselt juurde siginenud ning raske oli Antonina Mihhailovnat pidada nooremaks õest, kes oli temast ometi tervelt seitse aastat vanem.
Esimene aasta koolis oli Toomal olnud üsna raske ning Antonina Mihhailovna abistas teda, istudes tihti tema kõrval südaööni. Need pikad õhtud olid omamoodi imelikult head, aga sellest ei räägitud kunagi. Õhtuti jõid nad Zosja Nikiforovna juures portselantassidest teed, sest Zosja Nikiforovna ei kavatsenud samuti taluda üksindust; miks oli ta siis lõppude lõpuks õe enda juurde kutsunud? Aeg oli korrastanud nende omavahelised suhted ning nad olid üksteisega juba üsnagi harjunud. Aga kolmekümne seitsmenda aasta suvi tundus pööravat kõik pea peale. Äkitselt tekkisid tülid, peeti omavahel vimma ning vaikiti päevade kaupa. Ja põhjust õieti ei olnudki. Igatahes näis see esmapilgul täiesti absurdsena. Toomas lõpetas kooli ning andis mingi tuhina ajel oma paberid sisse meditsiiniinstituuti. Ta tegi seda pikemalt kaalumata, kiirustades ja kellegagi nõu pidamata. Muidugi tahtis ta saada arstiks. Aga see veendumus polnud kestnud kuigi kaua, vaid oli väldanud niivõrd lühikest aega, et õekesedki midagi aimata ei osanud. Esialgu ta sellele isegi ei mõelnud. Ta astus rahulolevalt alla instituudi laiast kivitrepist ning uitas tundide kaupa mööda päikesest kõrbevaid tänavaid. Hing pakitses ülemeelikust uhkusest. Muidugi oli ta teinud võrratu teo, oma parima valiku. Ta korjas tänavalt kivikesi ning hüpitas neid peopesal, vilistas pähetulnud meloodiaid ning püüdis naljakaid samme tehes üle hüpata oma varjust. Aga juba kodu poole sammudes sigines hinge kõhklus koos ebamäärase süütundega.
„Oli siis sellega tõesti nii kiire?” päris Antonina Mihhailovna talle võileibade kõrvale teed kallates. Istus siis ise kuidagi väsinult talle vastu. Toomas tajus õpetaja hääles etteheidet ning kummardus sügavamale laua kohale – varjamaks näole siginenud õhetust. Muidugi oli tal aega. Järjest selgemini tajus ta, et oli teinud mingi vea.
„Kunas sisseastumiseksamid hakkavad?” tahtis Antonina Mihhailovna teada. Õpetaja näo kunagised peened jooned olid kadumas lõtvade kurdude alla. Ta istus, veidi vimmas, toolil. Sügav sametpruun silmades oli luitunud, pleekinud liivakarvaliseks. Jah, alatasa tursunud laugude alt vaatasid Toomast tuhmid ja nukrad vanainiimesesilmad. Aga praegu peegeldus neis solvumus.
„Sisseastumiseksamid?” Toomas kõhkles hetke, aga tunnistas siis ausalt: „Augusti esimesel nädalal.”
„No näed, terve kuu veel …”
Antonina