alles kaksteist. Lapsevanemaks ei saa inimene mitte niivõrd järglaste soetamise kui sellega seotud kohustuste kaudu. Tema oli saanud Heinole nüüd juba kümme, ei, võibolla isegi sada või tuhat korda lähedasemaks kui Vaike, ja kummalisel kombel tundis Kristiine sellest teadmisest rahuldust.
Vaike aga oli mõttesse vajunud ja kibrutas selle juurde isegi laupa. Kas rääkida mammale või mitte? Mis see kaasa tooks, kas jälle ainult etteheited või ka tillukese kergenduse, et ta ei pea seda teadmist üksi kandma?
„Raske on sul siin küll… Aga mis teha, sõjaaeg, ega kerge ei ole kellelgi. Teil on vähemalt süüa lahedalt käes, see on praegusel ajal suur asi,” arvas Kristiine.
„Eks ma olen juba harjunud ka… Kui oleks ainult see…” Vaikel oli tekkinud aina suurenev tahtmine oma mure emale ära rääkida. Nii nagu tollal, kui nad veel kõik koos elasid. Mingi alateadvuses säilinud hämar teadmine, et tarvitses vaid emale kõik pahandused üles tunnistada ja mure oligi läinud, lükkas takka.
„Noh, mis siis veel? Kas Paul kurameerib?” pani Kristiine omapoolse oletuse välja.
„Ei, seda ma ei usu!” Imelik, et Vaike polnudki sellise võimaluse peale mõelnud. Aga kui mehel keegi teine oleks, ega ta siis suudaks pea igal õhtul sellise jõuga oma tahtmist täita. „Ei, hoopis teine asi.”
„Räägi siis, mis asi!” julgustas ema.
„See et…” Vaike ohkas sügavalt. „Mamma, ma olen jälle rase!”
„Issand Jumal! Kas sel mehel siis üldse aru peas ei ole! Niiviisi elate ja veel rinnalaps siia majja tuua… Ja talu kah pidada, lehm ja kanad ja… Ja tahab veel sigu võtta!” hakkas Kristiine hädaldama. Tema arvates oli see katastroof, vähemalt midagi niisugust, nagu praegu käimasolev sõda, mis on ainult vaeva ja kannatusi toonud. Ta oli ise kolm last sünnitanud ja üles kasvatanud; küll ammu, aga mäletas hästi, kui palju on imikuga tegemist. Ja veel siin – kus teda vannitada, kus lapselappe pesta või kuivatada, kõik pealegi muude tegemiste kõrval…
Vaike oli aga kummaliselt vaikseks jäänud. Ta ei hakanud ennast õigustama või Pauli süüdistama, vaid mõtles ainult ühte – ei ole ju võimalik, et Herman… Ei, kindlasti mitte, kui Paul igal õhtul nii aktiivne on. Kohe kindlasti mitte!
9
Juba paar päeva pärast Adeele Katteri käiku sakslaste autoväeossa koputati ühel varasel õhtutunnil tema korteri uksele, ja kui ta avas, seisis seal seesama hauptmani aukraadis ohvitser, kellega ta rääkinud oli. Mõlemad kohmetusid. „Guten Abend…”
„Te tulite ise!” imestas avaja. „Arvasin, et te saadate autojuhi, kui… kui te seda sõitu võimalikuks peate. Aga – palun, astuge sisse!”
„Vaadake… Mul pole nii lihtne oma autojuhte tsiviilvedudele käsutada, see on määrustikuvastane. Aga ma saan vajaduse korral ise autot kasutada! Nii ongi – palun, auto ootab all!”
„Oi… Üks hetk, ma pean oma naabri kutsuma, tema tuleb kaasa. Puud kuuluvad tegelikult temale, mina ei teagi, kus need asuvad,” seletas Adeele rõõmsalt, aga ohvitser jäi kuulatama. „Naaber? Eine Frau?”
„Jaa, üks vanem proua.”
„Aga teie abikaasa, kas tema on rindel?”
„Ei, ma olen lahutatud. Minu pere koosneb vaid kolmest lapsest.”
„Arusaadav! Minul on kaks last, pole neid juba üle aasta näinud! Aga vabandust – ma pole teile veel oma nimegi öelnud: hauptman Erich Ruderer, Breemenist.”
„Mina olen Adeele. Aga nüüd – hetk vabandust, ma käin kõrvalkorteris.”
Juba kümme minutit hiljem võttis kollane sõjaväeauto suuna linnast välja. Ohvitser oli rooli taga, tema kõrval istus Adeele ja kolmandana oli nende kõrvale mahutatud ka Hermiine Kantsepp. Väheldase auto kabiinis oli kolmel omajagu kitsas, Adeele istus tihedalt sakslase vastas ja hoidis kramplikult oma põlvi auto käigukangist eemale. Aga iga kord, kui juht käiku vahetas, riivas ta käsi ka naise põlve, ning varsti Adeele taipas, et mees ei püüagi puudutust vältida, tõenäoliselt hoopis naudib seda. Naine katsus end veelgi koomale tõmmata, see pidi ju olema küllalt selge märk, et talle on niisugused puudutused ebameeldivad. Sõnum jõudiski kohale – sakslane muigas, kuid hoidus edaspidi käiku vahetades naist puutumast – ilmselt oli see ka tema poolt mingi proov olnud. Adeelele aga sugenes juhtunust pisike süütunne, sakslane oli ju neile suurt heategu pakkumas, tema aga… Nagu vabanduseks katsus ta ohvitseriga juttu teha.
„Rääkisite, et teil on kodus naine ja kaks last… Kas teie ise olete elukutseline sõjaväelane?”
„Ei…” Hauptman Ruderer naeratas. „Teile tundub võibolla uskumatuna, aga ma olen kunstnik. Kui täpne olla, siis teatrikunstnik, see, kes dekoratsioone maalib,” täiendas mees nähes, et võõras keeles kõneldu mõistmine pole naisele lihtne.
„Te töötasite teatris?” imestas Adeele.
„Jaa, küll mitte kaua, viis aastat. Siis tuli sõjaväekutse, ma olin reservohvitser. Ja nüüd ma olen siin, Eestis.”
„Kuidas teile meie maa meeldib?”
„Kui aus olla, ma kartsin hullemat. Siin on kohati üllatavalt kultuurne! Ma olen siin juba kaks korda teatris käinud.”
„Mina pole sinna juba ammu saanud…” tunnistas Adeele sisimalt punastades. Tõepoolest, Ainol oli õigus, kui ta teatrisse minna tahtis, aga… aga minul oli töö, lapsed, kodu! Toidu hankimine ja pesu pesemine on ikkagi tähtsam kui lõbu, mõtles naine õigustavalt.
„Mul oleks hea meel, kui võiksin teile teatrisseminekul seltsi pakkuda,” ütles hauptman ja silmitses Adeelet. Nii pikalt, et auto hakkas juba kraavi poole kiskuma.
„Ma… ma ei saanud aru…”
„Kas te tahaksite minuga teatrisse tulla?” lihtsustas sakslane küsimust. Ta juhtis autot nagu muuseas, leidis aega nii ümbrust silmitseda kui kõrvalistuja poole vaadata.
„Mina… Teiega?”
„Jawohl! Mis selles imelikku oleks?”
„Mul ei ole sobivat riietustki… Sõjaaeg, midagi pole saada,” tõrjus naine esmapilgul võõrastavat mõtet. Tema, teatrisse ja pealegi veel Saksa ohvitseriga… Kujuteldamatu!
„Just, sõjaaeg! Praegu pole riietust valida, käiakse igat moodi.”
Adeele vangutas pead, see ettepanek käis üle tema kujutluspiiri.
„Mis ta räägib?” küsis Hermiine, ka tema tahtis kõnelusest osa saada ja kasutas nüüd teiste jutuajamises tekkinud pausi ära.
„Midagi, kutsub mind teatrisse,” seletas Adeele, aga Kantsepa-mammi läks sellest põlema. Ta oli loomult kosjasobitaja; omaaegne Värdi-afäär oli läbi kukkunud, aga praegu haistis ta, et naabrinnal võiks hästi minna, ja tal oli sellest hea meel.
„Näed siis, su elu muutub huvitavaks!”
„Ma ei lähe.” Adeele raputas pead.
„Lähed küll!” ütles Hermiine last noomiva ema toonil. „Mis sul selle vastu on, et natuke lõbutseda, sa elad nagu tööori!”
Noomitu ei vastanud ja pöördus jälle hauptman Rudereri poole.
„Te teete meile suure heateo, ma ei teagi, kuidas me teile tasuda saame… Kõik ju maksab, bensiin ja…”
„Ma arvan, et Saksa riik sellest vaesemaks ei jää,” naeratas ohvitser. „Aga tasuda… Jah, seda ma nüüd tean – teie tulete koos minuga teatrisse! Mis teile meeldib, ooper või ballett?”
„Ei, ma…” hakkas naine tõrjuma, aga siis tajus, et praegu kindlalt ära öelda oleks tema poolt ebaviisakas, ning ta jätkas juba ebalevalt: „Te ei tunnegi ju mind, kuidas siis niiviisi…”
„Mulle teeks rõõmu teid lähemalt tundma õppida! Ma olen teie linnas ainult kaks kuud viibinud ja mul pole siin veel ühtegi tuttavat.”
„Ma