te?
Muinasjutu analüüs: Üks on kindel: Andaluusias elavad väga ilusad inimesed
Muinasjutu analüüs
Kusagil seitsme maa ja mere taga, täpsemalt üht külgepidi Vahemeres ja teist Atlandi ookeanis, asub üks maa, kus päike paistab üle 300 päeva aastas, loodus õitseb peaaegu lakkamatult, inimesed on särasilmsed, rõõmsad ja graatsilised ning kõnelevad imeilusat keelt. Valitsevad seda maad muidugi kuningas, kuninganna, prints ja printsessid.
Kõlab nagu midagi muinasjutu ja Mati Nuude lauldud “Jambolaya” vahepealset? Muinasjutust ja Jambolayast erinevalt on Andaluusia siiski täiesti reaalselt olemas. Ma kohe tõestan.
Jutt sellest, kuidas Vahemere-äärsetes maades lakkamatult naeratatakse, on nii kulunud, et selle võiks vabalt klišeeks tembeldada. Jääb ainult küsimus: miks? Mis neil viga on, et nad kogu aeg irvitavad?! Tööd pole paljudel, kogu aeg on palav, inimesed higistavad, maksud tõusevad ja kinnisvara on kallis. Seda võib ka nii võtta. Teisalt: pered on suured, vanamoodsad ja kokkuhoidvad, vanureid ja lapsi armastatakse, päike särab, apelsinipuud levitavad joovastavat lõhna ja vein või mereannid ei maksa suurt midagi.
Valida saab alati pooltäis ja pooltühja klaasi vahel ning hispaanlaste valik on valdavalt esimene. (Umbes sama kinnitas mulle Lola-nimeline juuksur, ise kõrvulukustavalt fooliumpaberiga krabistades, salongi ühest seinast teise lenneldes ning sujuvalt üle minnes jutule, kuidas ta oma abikaasaga lapsi tehtud ei saa, sest mees on hiiglase kasvu, aga tema ise “chiquitita” – tilluke. Loomulikult saatis mõlemat tõdemust pöörane lõkerdamine.)
Uuriva ajakirjanikuna võtsin omale ülesandeks, saagu mis saab, selgeks teha, mis põhjusel nad ikkagi kogu aeg irvitavad, ning kolisin koos mehe ja kahe tütrega 2009. aasta kevadel Andaluusiasse. See raamat siin on minu pooleteise aasta pikkuse uurimuse ja põhjaliku analüüsi tulemus ning ühtlasi kirglik armastuskiri maailmanurgale, mis meid, täis hoogu, rõõmu, seiklusi ja armastust, vastu võttis.
Mulle on öeldud, et mu tunded Andaluusia vastu on naiivsed ja ebaobjektiivsed. Et ma keeldun halba nägemast. Võib-olla see nii ongi, kuid mida kaugemale ma sünnimaalt triivin, seda arusaamatumaks ja võimatumaks muutub mulle iga hinna eest kõigi ja kõige kahtlustamine, põlastamine, hindamine ja vihkamine või jumal teab kust pärit kujutelm, et üks inimene on teisest parem. Valin ja tõstan teie auks igal juhul selle pooltäis (šerri)klaasikese ning kui teil mu abiga siinsetest piltidest, lõhnadest, maitsetest, helidest ja uskumustest kas või veidigi säärane ettekujutus tekib, on minu süda rahul ja teie omad kindla peale võidetud. ¡Salud! ja ¡¡¡ole-eee!!! •
Siin me siis nüüd oleme: õitsvas ja lõhnavas Lõuna-Hispaanias.
Carmen, kaerakile ja tagurpidi küsimärgid
Tegelikult peaksin muidugi alustama algusest, aga see pole lihtne. Pole lihtnesel põhjusel, et ma ei tea, kus see algus on. Kuidas ja miks kujunes nii, et me oleme äkki siin, õitsvas, lõhnavas ja käratsevas Andaluusias, tükkis oma tütardega, kindla töökohata, määramata ajaks, üürikorteris, peredest ja sõpradest eemal, võõraste inimeste ja harjumuste keskel, teinekord pisut segaduses, ent enamasti jube rahul.
Võib-olla on algus ühes kuue aasta taguses hommikus Lanzarotel (jah, nagu eestlasel enamasti ikka, on ka minu esmakogemused Hispaaniast pärit Kanaari saartelt), mil ärkasin selle peale, et keegi möödus hotelli akna alt ja lasi rõõmsasti vilet. Välja vaadates selgus, et aednik läheb alustama oma tööpäeva. Kedagi, kes vilistades tööle läheb, polnud ma kusagil mujal enne näinud.
Teisalt võis mulle hinge jääda ka paar aastat hiljem Costa Braval kohatud perekond: väärikas ema oma viie eri vanuses pojaga, kes kõik kordamööda ta suitsule tuld pakkusid ning muidu sõnakuulelike tibudena ta ümber siblisid.
Või siis lugeda alguseks 2006. aasta jaanuari, kui mul segastel põhjustel tekkis mõte kahekuuse lapse kõrvalt hispaania keelt õppima hakata. Kah väga eestlaslikult mõtlesin: hispaania keel – see on imelihtne! Sõnatüved on meie ladinapõhiste võõrsõnadega ju sarnased, jääb (hoiatan: petlik!) mulje, et saad keelest juba loomupärase intelligentsiga aru. Siin ma siis nüüd olen oma loomupärase intelligentsiga – sageli tuleb siiani ette situatsioone, kus vahin pärani silmi mõnele kuulipildujana andaluusia murrakut tulistavale hispaanlasele otsa ja kobisen kohtlaselt: ¿perdon?
Teadlikumalt algasid need millegi seletamatu, kutsuva ja kahtlaselt tuttava otsingud igal juhul 2007. aasta suvel Burgoses, kahenädalastel suvekursustel, kuhu Picasso keskuse stipendiaadina sattusin. Kuidagi tasapisi ja iseenesest hiilis minusse tunne, nagu oleks see kõik juba olnud. Tagurpidi küsimärgid, poliitilise või romantilise sisuga grafiti majaseintel – jah, kui hispaanlane juba peab seinale sodima, siis mitte igavusest ja roppusi, vaid ikka “¡aborto – crimen!”, “¡Zapatero – mentiroso¡” või “¡Teresa te quiero!” (tõlkes: “abort – kuritegu!”, “Zapatero – valetaja!” või “Teresa, ma armastan sind!”). Söögilaua mõõtu tapasebaarid, kus rõõmsa sumina saatel üksteisel seljas trügitakse, õlale patsutatakse ja maailma kõige ilusamas keeles lärmatakse, teeäärsed bensiinijaamad Jumalast hüljatud kohtades … Kodu. Minu maa ja minu inimesed.
Edasi läks juba täistuuridel käima seltsielu Picasso keskuses, mille pidudele ma esialgu käekotis ujedalt sõnaraamatut kaasa tassisin, aga jumala ja sangria abiga täiesti märkamatult kõik jutud räägitud sain. Üha enam hakkasid inimesed mulle ütlema, et meenutan rohkem hispaanlannat kui eestlannat. Et ma olen põhjamaalase kohta liiga taltsutamatu, metsiku, ebapragmaatilise ja kirgliku loomuga. Esialgu veidi ehmatav tõdemus, aga sisimas oli see mulle suurem tunnustus kui siiani ümberringi korrutatud “kuule, mis see sind torgib!”, “võta külma kõhuga, mida sa põed!”, “suva ju!” jne, jne.
Jah, ilmselt on tegelik algus hoopis seal. Et ma ei suutnud – kuigi püüdsin – soovitustele vaatamata võtta asju suvalt ja külma kõhuga, mitte põdeda ja mitte ennast torkida lasta. Et Carmen minus elas 37 aastat varjusurmas ja murdis kohe välja, kui viimaks lubati. Ja et tagasi ei topi teda enam mingi nipiga. Nüüd küll enam mitte.
2007. aasta sügisel tuli meile hispaania keele õpetajaks Adrian, väike sõge poeedihingega Salamancast pärit kutt. Kui te tahate kedagi süüdistada selles, et meie perekond Eesti Vabariigile kadunud on, siis pöörduge, palun, tema poole. Et inimeseloom võib olla nii ettevaatamatu, siiras, haavatav ja kõigele reageeriv (ühesõnaga selline, nagu üks inimeseloom tegelikult olema peaks) ning et sedasorti inimeseloomasid on mõne tuhande kilomeetri kaugusel üle neljakümne miljoni, otsustaski asja.
Järgmisel suvel suundusime sõpradekambaga ja Adriani juhtimisel mitmenädalasele reisile piirkonda, mis juba kaardilt vaadates tundus lummav: kolmest küljest merega ümbritsetud linn nimega Cádiz. Kuigipalju polnud me keegi sellest kandist kuulnud, ent Adrian, kes oli just Cádizi ümbruses veetnud enamiku oma lapsepõlvesuvedest, kinnitas, et see on kõige õigem valik.
Pakkisime endid, poja tema pruudiga ning vanema tütre koos kuuks ajaks vajamineva kraamiga autosse ning asusime teele, et kohtuda eri marsruute pidi saabuvate eestihispaania sõpradega maailma lõpus, ühes paigas, mille nime oli Adrian mulle igaks juhuks märkmikusse kirjutanud: Conil de la Frontera.
Piki Euroopat allapoole sõites avanes autoaknast palju muljetavaldavat, tõsi, kuid Sevillast alguse saanud laugjate mägede vahel juba juunis kolletavad põllud, viinamarjaistandused, lõppematud päevalilleväljad, tuulegeneraatorid, araabialikud valged võlvidega ehitised ja venivate lõpuvokaalidega tundelised laulud autoraadiost ütlesid mulle: tere, kus sa ometi nii kaua olnud oled??? Vähemalt nii sain mina neist aru.
Mõistsin, et mul pole võimalik tagasi Eestisse minna. Mõte, et pean seda siiski tegema, tundus füüsiliselt valus. Keerasin oma lahkumishirmuga tegelikult nässu terve puhkuse ning eelviimasel päeval, seistes pimestavvalges mägikülas nimega Frigiliana, vaatasin peaaegu pisarsilmi oma mehele ja lastele otsa, teatades: ma ei tea, mida teie otsustada võtate, aga mina tulen siia tagasi. Päriseks.
Et võta ennast kokku, ära põe ja mis see sind nii väga torgib – ütlete? Eks ma võtnudki, juuli lõpus olime taas Eestis, aga sedakorda polnud minu töistel tegemistel (täpsemalt kolmel töökohal korraga) enam muud eesmärki, kui koguda raha ja tegutseda ärakolimise nimel. Tomi, oma meest, tülitasin