Ligimene. Juhan Nurme

edvistab.

      „Juhan, kuidas sulle mu soeng meeldib?”

      „Kahjuks ei oska ma nii kaugelt midagi öelda,” ütlen peibutavalt.

      Paar tantsusammu ning Eda seisab minu ees.

      Kuklasse üles kammitud juuksed jätavad paljaks õrnad kõrvanibud ning valge kaela. Helekollane parhpluus kullendab pimestavalt. Minu nägu on tüdruku rindade kõrgusel.

      Haaran Edal käest.

      „Sul on nõiduslikud kiharad, luige kael, kaunis pluus ning võrratu siidpehme nahk,” puistan kiidusõnu ja tõmban tüdruku taburetile istuma.

      Eda naeratab. Niiviisi kelmikalt, malbelt, pisut üleolevalt ning mõistvalt naeratatakse, silmitsedes põngerjaid, paarikesi ning vahel ka mehi, kel kilk peas.

      Lõdvestan oma sõrmede krampliku haarde. Eda ei tõmba kätt ära.

      „Mida sa täna joonud oled?” küsib.

      „Hommikul tassi kohvi, õhtul teed.”

      „Ja muud mitte midagi,” usutleb tüdruk.

      „Mida siis veel?”

      Libistan oma väikese sõrme Eda käekella rihma alla. „Nüüd oleme nagu kaks ketilüli,” ütlen.

      Palati diagonaalses vastasnurgas muheleb omamehelikult Rein Saluvere. Reinu pilk on uudistav, selles puudub kiivus. Pole kahtlust – haiglakiindumusega Reinu ja Eda puhul tegemist pole. Asjata olin teisega miilustamises kahtlustanud meest, kes paari tunni eest suudles hüvastijätuks kallimat. Oli olnud kerge flirt, nii loomulik mehe ja naise vahel ja lausa kohustuslik olukorras, kus me viibime. Praegu istub Eda minu juures ja Rein muheleb heatahtlikult. Homme jutleb Eda mõnes teises palatis meestega. „Poisid vajavad vahel vestluskaaslaseks tütarlast,” oli Maia kord maininud. Küllap tal oli õigus. Naistepalati daamid, mis sest et haiglahõlstides, olid toonud meie palatisse peomeeleolu.

      Asjata olin Reinust halvasti mõelnud. Hea oli tunnistada oma eksimust ja rõõmustav tõdeda meeldivat. Tunnetasin vist esmakordselt elus, et ustavus ja truudus on peale asjaosaliste oluline ka kõrvalseisjatele.

      „Räägi midagi,” katkestab Eda pikale veninud vaikuse. Ta ütleb seda masinlikult, häält tõstmata, vaadates kuhugi ebamäärasesse punkti.

      Kummardun. Minu lõug ulatub parajasti tüdruku õlale. Ninna tungib kreemi ja lõhnaõli lääge aroom. Märkan Eda kaelal pisikest pruuni sünnimärki.

      „Olgu,” sosistan tüdrukule otse kõrva, „ma kõnelen sulle midagi väga huvitavat, mul on tuhandeid mõtteid, kuid neid saab väljendada ainult käte abil.”

      Viivu püsib tüdruk endises rammestuses, siis taipab, tema keha tõmbub pingule.

      „Kätega rääkida on niiii hea,” kordan sisendavalt ja saavutan, mida soovisin. Eda unisus kaob nagu peoga pühitult.

      Saan vastuse, et tema ei oskavat sellest heast lugu pidada.

      „Eda on rumal,” teatan ja tõmbun tüdrukust eemale. Alkoholiuim on lahtunud. Mu näolihased liiguvad normaalselt, esemetel on kindel kaugus ja selged piirid.

      See oli Edast kena, et ta tuli ka minu juurde. Aga aitab naljast. Sekkun häälekalt keskustellu, mis tiirleb tüdrukute ümber. Oleme lärmakad, pisut ülepingutatult lõbusad. Siis tuleb sanitar uriinipudeleid tühjendama ning Silja ja Eda lahkuvad.

      Nädalapäevad haiglaelu muudab ümbruse tavaliseks. Bruno sinisilmadesse on siginenud igavus. Ta uurib palatiseinu ja voodeid, naelutab ootusäreva pilgu uksele. Asjata, kedagi ei tule, midagi ei toimu. Hea meelega puhuks Bruno meestega lõõpjuttu, kuid need kas magavad või loevad. Bruno näol on tülpimus, kui ta pöörab end küljele, toetab pea rusikale ning jääb vahtima aknasse, kust paistab tükike sompus taevast. Mõne aja, nii nädala-paari pärast, kui vana elurütm on asendunud uuega, ei põrnitseks Bruno enam klaasistunud pilguga. Siis ei tunneks ta igavust, nagu meie seda ei tunne, nagu ta kodus ei igavlenud, kuigi parajasti polnud käsil ühtegi toimingut. Siis on ta haigeellu sisse elanud.

      Minu ümber koikus lebavad pilla-palla raamatud, üksikud valged ja pooleldi täiskirjutatud paberilehed, siinsamas voodis peab olema paar pliiatsit ja alatasa kuhugi kadunud kustutuskumm.

      Kirevase päralt, kuidas tõlkida seda ladinakeelset lauset? Avan kommentaarid, teen selgeks sõnade tähendused, higistan grammatika kallal. On kohti, millest jagu saada näib sootuks võimatu, kuid loota pole kellelegi peale iseenda. Muudkui uuesti pilk tekstile, sõnastikku, grammatikasse ja aegamööda, rida-realt, lause-lauselt muutuvad arusaadavaks antiiksesse keelde kätketud mõtted.

      Liigun edasi aeglaselt kui tigu, kuigi rassin nii, et põsed õhetavad.

      „Millega sa seal õieti tegeled?” pälvin Bruno tähelepanu.

      „Ladina keelega.”

      „Kui nii, siis ütle, kust pärineb Gallia est omnis divisa in partes tres…?”

      Kavala näoga jääb Bruno mulle otsa vaatama. Hämmastunult põrnitsen talle vastu. Kust tunneb naabrimees Caesari Commentarii de bello Gallico esimest lauset? Kas Bruno ajal loeti Caesarit gümnaasiumis? Ning mismoodi üldse võib sõnasõnalt mäletada nii ammu õpitut?

      „Me tuupisime tekstid pähe, et jutustada,” selgitab Bruno. Aga milleks mulle ladina keel? Kas ma õpin kusagil?

      Noogutan.

      „Ja kus nimelt, kui see saladus pole?”

      Tean kogemustest, et nüüd läheb pikaks-laiaks jutuveeretamiseks. Mida ma õpin? Kuidas eksameid sooritan?

      Mitu päeva oli Bruno vaikides jälginud, kuidas ma raamatutes tuhnin. Isegi siis, kui ta oli esialgse informatsiooni juba palatikaaslastelt hankinud, huvitasid teda kümned üksikasjad. Kuid olgu, ladina keele päevanorm oli täidetud, enne järgmise õppeaine kallale asumist kulus marjaks ära väike lõdvestus vestluse näol. Sõnastan mõttes kaks lakoonilist lauset ja vastan:

      „Käin Tartu Riiklikus Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas. Rassin kaugõppe teisel kursusel eesti keelega.”

      „Too-oh!” Sootuks teistsuguse pilguga vaatab Bruno mulle otsa, vangutab imestav-lugupidavalt pead. Siis pääsevad valla mehe keelepaelad ja mulle langeb kaela kobrutav kiidusõnade kosk. Bruno vaimustusehoog ei jää intensiivsuselt vaksa võrra maha tema tänulikkuse ilmingutest doktorile.