ei täida nende ootusi ega näita paranemismärke?
Vahel tahaksin olla hästi kaugel, kus mind keegi ei tunne, olla seal niikaua, kuni paranen. Aga kui ei parane, siis jäädagi igaveseks võõrsile.
Nii olen ma mõelnud, kuid samal ajal tunnen heameelt, kui ema mind vaatama tuleb. Vist ei tea ma isegi, mis mulle on hea ja mida ma õieti tahan.
Kas ma oleksin aasta tagasi võinud arvata, et tuleb aeg, mil ma loen raamatuid selleks, et unustada, et mulle pole niivõrd tähtis raamatu sisu, kuivõrd köite paksus. Paksust raamatust jätkub kauemaks. Ma loen päevad läbi, kuigi talveilmad on hämarad ja pirnid laes tuhmid. Mu silmad valutavad, kuid ma pean lugema, sest ainult nii on elu väljakannatatav. Loen, et põgeneda iseenda mõtete eest. Taoti see õnnestub ja ma ei kuule sisemist hädakella – poiss, sa oled halvatud ja võib-olla jäädki sandiks.
Hommikupoolsete ööde suigatustes näen sageli, et ma proovin liigutada jalgu ja need liiguvad. Imestan, ei julge uskuda. Proovin veel. Jah, tõesti liiguvad. Rõõm nöörib kõri. Vajun sügavasse rahulikku unne. Kui ma hommikul ärkan, selgub, et minu päevade kannatamatu ootus oli täitunud ainult unenäos.
Nädalas korra tuleb auväärne, kindla ülesehitusega rongkäik – suurvisiit. Kõige ees sammub professor Ernst Raudam, siis osakonnajuhataja, palatiarst, eelviimane on vanemõde ja viimane palatiõde. Kitsukeses palatis on lubatud järjekorra mõningane segiminek. Aga sisenemine ja väljumine toimub korra järgi, mis on kindel nagu seadus, sama kindel kui professori esimene sõna:
„Jõudu!”
Aeglaselt liigub rongkäik, peatudes iga voodi juures. Palatiarst loeb ette haigusloo. Kõlavad ladinakeelsed terminid. Näod on tõsised, hääled vaiksed ja mõjukad. Siis räägib professor ja teda mõistetakse poolelt sõnalt. Haige kuulab ja vaikib, kuni professor tema poole pöördub.
„Kas kaevata on?”
„Ei ole.”
„Tähendab, olete ravi ja kohtlemisega rahul?”
„Rahul, rahul.”
Selline on paraneva haige vastus, keda lastakse peatselt koju. Ja arstid muhelevad, palat muutub avaramaks ja valgemaks.
Uustulnukaga on jutuajamine pikem juhul, kui ta rääkida suudab. Teinekord istub professor koguni tema voodiäärele, kuulab stetoskoobiga südant ja kopse, palpeerib. Aeglaselt liigub rongkäik. Vahele ei jäeta kedagi.
„Kas tundmine tuleb?” küsib professor ja mudib läbi teki minu juba kõhetuma hakanud jalgu.
„Kust ma katsun?” alustab vastust ootamata testi, mis on mulle pähe kulunud nagu luuletus.
Paari sõnaga seletab palatiarst olukorda. Palat on jälle tavapäraselt hämar, arstide näod tõsised ja ilmetud.
„Natuke ehk tuleb,” vastan tasa, sest silmanähtavatest edusammudest mul rääkida pole.
Vaatan professori sügavate vagudega tarka näkku. Seda nägu on vorminud teadmised ja inimeste kannatused. Professori ilmes on arusaamist ja lohutust, aga ka ebakindlust. Liiga palju valu, kannatusi ja surma on näinud need silmad.
„Ootame.” Professor naeratab julgustavalt, aga pilgus oleks nagu haletsus. Ta ei luba midagi. Ja medtöötajate pingerida, nagu ütles üliõpilane Palm, liigub edasi.
Närune tunne on, pagana närune. Ma ei kuula, mida räägitakse kaashaigetele. Meenub professori kummaline naeratus ja uuriv pilk ühele vanale mehele, kes mõne aja eest lamas kõrvalvoodis.
„Miks ta teda niimoodi uurib,” mõtlesin siis. Mäletan hästi vanapapi tulekut. Neli naist tõstsid raske keha haigevankrilt ettevaatlikult voodisse. Vana lamas algul rahulikult, uuris vaid silmadega ümbrust. Nägi mind lugemas ja tundis huvi, mis raamat mul käsil on.
Vastasin.
„Tean küll. Ma olin ka kange lugeja. Vahel ei pannud terve öö raamatut käest. Eit ikka pahandas, et raiskan palju elektrit. Kahjuks nüüd enam ei saa.”
Vanapapi oli jäänud metsatööl puu alla ning ega ta palju rohkem kui pead liigutada suutnudki.
„Saate terveks, eks siis jälle,” lohutasin.
„Ei mina enam parane. Siin ilmas küllalt elatud,” vastas rahulikult.
„Inimese normaalne eluiga pidavat olema sada viiskümmend aastat,” vastasin raamatutarkusega.
Ehmatav oli kuulda, et inimene omale surma ette kuulutas.
Vahepeal oli vana mees uinunud. Lühikesed kiired hingetõmbed andsid tunnistust tõusvast palavikust. Papi roostekarva, sügavate kortsudega nägu punetas õrnalt. Laia haiglasärgi varrukas oli üles nihkunud, paljastades haruldaselt valge tüseda käsivarre, mille kahvatus oli näole teravaks kontrastiks. Näoga sama karva oli suur krobeline töömeherusikas, mis lebas abitult, sõrmed poolkonksus, voodiserval.
Tütar tuli väljaspool külastusaega isa vaatama.
„Sina, Liidi!” naeratas vana mees ja rõõmus heldimus valgustas korraks kortsunud nägu. „Minu elu on läbi,” lisas siis kiretult.
„Ega sa ometi surema hakka?” kohkus tütar. „Papakene, papakene, ära sure veel ära,” palus nuttes.
Aga isa ei vastanud enam, ta oli naeratanud oma viimse naeratuse, öelnud viimased sõnad. Algas agoonia.
Nüüd mõistsin professori pilku. Tema teadis, aga võis vaid nukralt naeratada, ainult silmad reetsid tõtt, kuid siis ei osanud ma professori pilku lugeda.
Mida ütlesid professori silmad mulle?
Ma ei oodanud neid. Ma olin unustanud eksamisessiooni ja eksamid, või õigemini, ma ei aimanud, kuidas võiks tehnikumi eksamisessioon seostuda minuga. Aga järsku seisid nad, meie kursuse poisid ja tüdrukud, minu voodi ümber. Kõik terved, tugevad ja lõbusad. Pärast talviseid eksameid tuleb ju vaheaeg, olin selle unustanud. Ja siis sõidavad kõik koju. Enamiku tee läheb läbi Tartu.
Kui nad uksest sisse astusid, tuli mulle see korraga meelde.
Surume kätt. Poisid, valged kitlid hooletult õlgadele heidetud, jäävad seisma voodijalutsisse. Tüdrukud tulevad lähemale, otse minu kõrvale. Küll nad on ilusad! Kuidas ma seda koolis ei märganud?
„Kuidas sul läheb?”
Paari sõnaga seletan olukorra.
„Aga sa saad ju terveks,” on klassiõed kindlad.
„Räägime koolist,” palun.
Ja juba nad sädistavad.
„Ants pani eksamiks viiekopikalise talla alla, aga sai ikka kolme.”
Instinktiivselt vaatan Antsu poole.
„Kuula nüüd tüdrukute juttu,” kehitab pinginaaber õlgu.
„Anti otsis abi meditsiinist, enne keemia eksamit jõi ära pool pudelit palderjani,” märgib keegi.
Poisid meenutavad kursustevahelisi võrkpallivõistlusi, tüdrukud isetegevust. Aasime. Naerame. Ja siis peavad nad minema. Viipavad veel ukselt: „Saa ruttu terveks!”
Ma ei ole kurb. Nende ületulvavast elujõust ja reipusest jäi midagi minusse. Imestama pani vaid see, et nad olid täpselt samasugused nagu paari kuu eest, samal ajal kui minus polnud enam peaaegu midagi endist. Veel kord meenutan neid kõiki. Iga kleit, kuub, nende liigutused ja näoilmed on nagu vermitud mu ajju. Meelde tulevad teisedki, kes siin ei käinud. Rändan mõtetega möödunud kevadesse.
Kõigepealt tungib koridorist poiste magamistubadesse luust ja lihast läbi lõikav vile, seejärel kõlab täiest kõrist vallanduv tuttav hääl: „Unimütsid, maast lahti! Võimlema!”
Ja magala lööb kihama. Õppurid hüppavad voodist, tõmbavad kiiruga riided selga – uljamad jätavad ülakeha paljaks –, haaravad käterätiku, seebi, hambapasta ja – harja ning kiirustavad koridori, kust tormavad trobikonnas trepist alla ja võtavad tehnikumi peahoone ees laial liivasel sõiduteel korratult viirgu. Nüüd võib hetke püstijalu tukkuda, seni kuni reibas internaadivanem viimased