on kahetsenud ja vabandanud nende kaasmaalaste eest, kes Saksa okupatsiooni ajal sidusid end inimsusevastaste kuritegudega. Eesti kohtud on mõistnud õigust nende üle, kes Nõukogude okupatsiooni ajal mõrvasid ja küüditasid tsiviilelanikke või tapsid selja tagant metsadesse varjunud vastupanuvõitlejaid.
On solvav, kui nüüd süüdistab Venemaa Eestit ajaloo ümberkirjutamises natside kasuks. See süüdistus on vale ja ebaõiglane nende suhtes, kes võtsid relva, et kaitsta Vabadussõja lahingutes kätte võideldud vabadust. See solvab kõiki neid, kes kaotasid Saksamaa ja Nõukogude Liidu vallandatud sõjas oma kodu, kodumaa, lähedased, tervise ja elu.
Eesti ei kirjuta ümber oma ajalugu. Ta nimelt on kirjutanud seda, mida okupatsiooniaastail siin ei lubatud kirjutada ega isegi lugeda, ja mida kogu läänemaailm teadis kogu selle perioodi vältel. Probleem on pigem selles, et Venemaa enda ajalookirjutus vaevleb endiselt neis sovetlikes fantaasiates, mida mitte keegi vabas maailmas tõsiselt ei võta. Küll aga teevad seda need, kel pole võimalik midagi muud lugeda. Sestap ei pea meie, nagu mõned soovitavad, asuma „maailmale Eesti ajalugu selgeks tegema”. Tsiviliseeritud maailm on ammu seda kõike teadnud, rajades sellele ka alates 1940. aastast oma mittetunnustamispoliitika.
Samuti ei pea me üle tähtsustama neid Eesti vastu suunatud meeleavaldusi ja ähvardusi, mis lähtuvad meie naaberriigist. Selle asemel tundkem muret, et enam kui 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist napib meil teaduslikult läbi uuritud andmeid selle kohta, kes ja mida siis ikkagi täpselt tegi okupeeritud Eestis aastatel 1945–1991.
Seepärast ei tasu ka imestada, miks suur osa Eesti elanikkonnast mõistab meie ajalugu halvasti või teisiti. Põhjalik ja erinevatesse keeltesse tõlgitud lähiajalugu on samuti üks püstitamist ootav vaimne vabadus- või mälestussammas. See aitab meil kõigil, ka meie vene ja muust rahvusest kaasmaalastel aru saada, mis siis õieti toimus.
President Meri ellu kutsutud inimsusevastaste kuritegude uurimise rahvusvaheline komisjon on koostanud ja üllitanud oma esimese mahuka kogumiku, mis kirjeldab ajavahemikus 1940–1945 Eestis toime pandut.1 Oodata on 1940ndate teise poole kirjeldust.2
Aga sellega me ei tohi piirduda. Kogu Nõukogude okupatsiooni periood tuleb täispikkuses võtta luubi alla. Ka need ajad, mis meile meeldida ei pruugi, mil kogu süü ei lasu vaid väljast tulnud okupantide õlgadel. Kollaboratsionism Eestis on niisama vähe läbi valgustatud kui Venemaal tema roll okupeeritud aladel. Kui me ei taha langeda sellessesamasse ajaloo valikulise käsitlemise lõksu, mida me näeme Idas aset leidmas, peame ka meie ausalt ja igakülgselt uurima Eesti ajalugu kuni augustini 1991. Ajaloo uurimine ja minevikust arusaamine on hoopis olulisem ja vaevanõudvam töö kui mälestusmärkidega sõdimine. Ja seda tööd ei tee meie eest ära mitte keegi.
Me räägime ebaõiglusest, sellest, kuidas Eestit absurdsete argumentidega süüdistatakse. Ebaõiglane on ka see, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna. Kahjuks oleme seda möödunud aasta kevadest näinud. Nii oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks.
Nn pronkssõduri puhul on tekkinud olukord, mida Augustinus (354–430) iseloomustanuks sõnadega: see kõik on ühevõrra õige just seepärast, et see on ühevõrra vale. Olukorras, kus paljud Eestis elavad noored ei pea Nõukogude Liitu mitte okupandiks vaid vabastajaks, seisab me ühiskond silmitsi tõsise probleemiga. Seda probleemi pelgalt pronkssõduri kõrvaldamine või paigalejätmine ei lahenda.
Mõelgem pigem sellele, mida kõik me oleme saavutanud oma 15 aasta taguse võiduga. Me ei pea muretsema absurdi ja libasüüdistuste pärast; selle üle, kas ja kuidas see mõjutab Eesti pääsemist EL-i või NATO-sse. Meid mõistetakse ja me oleme kindlalt EL-i ja NATO sees.
Me ei pea reageerima solvangutele ja jaburustele, me võime sellest kõigest üle olla. Me elame vabas ja demokraatlikus riigis, mille oleme ise loonud. Meie ajalugu, kogu oma hiilguse, aga ka häbiväärsete plekkidega, on avatud.
Ma kutsun Eesti avalikkust ja poliitikuid tarkusele ja väärikusele. Vaadakem pigem tulevikku, nähkem seal olulist nii Eestile, Euroopale kui ka kogu maailmale! Kuid seejuures ei tohi me unustada minevikku, eriti neid mehi ja naisi, kellele võlgneme võidu Vabadussõjas ja oma riigi. Ainult meie endi suutmatus kokku leppida on jätnud Eesti vabaduse eest langenud väärilise austuseta. Vabadussammast ei ole siiani. See tähendab, et me pole ka osanud tähistada järeltulevatele põlvedele meie võite.
Rajagem nüüd Vabadussammas lõpuks ometi väärikasse kohta!
Süütame küünlad Vabadussõjas langenute haudadel ja mälestusmärkide juures nii täna kui 24. veebruaril. Heiskame riigilipud ja rõõmustame. Sest kokkuvõttes, kõigi oma kaotuste ja kannatuste kiuste, oleme võitjad ju meie.
EESTI KUI IDEE
Oleme kogunenud tähistama Eesti Vabariigi 89. sünnipäeva Tartusse, kus tänavu pühitseme ka Tartu ülikooli 375. aastapäeva. Eesti kui riik käib käsikäes vaimlise ärkamisega; ülikooli olemasolu ja vabariigi sündi ei saa käsitleda eraldi. Esimene oli eelduseks teise sünnile. Ilma eesti haritlaskonnata oleks idee iseseisvast, demokraatlikust rahvusriigist jäänud nimetuks tungiks.
Eesti oligi kaua aega vaid idee. Idee, mis sündis selles linnas haritlaste, kirjanike ja üliõpilaste seas. Idee hakkas idanema organisatsioonides ja ühingutes, koori-, raamatukogu-, orkestri-, põllumeeste- ja karskusseltsides. Õpetatud Eesti Selts asutati siin Tartus 1838. aastal ning tema tegevusest sündis meie rahvuseepos. Aleksandrikooli liikumine sai hoo sisse, kui Tartu ülikooli üliõpilane Jakob Hurt hakkas selle eestvedajaks, nagu ta oli eestvedajaks hiljem Eesti Kirjameeste Seltsile.
Siin Vanemuise Seltsis pidas Carl Robert Jakobson 1868. aastal oma esimese isamaakõne. Samuti toimus siin Tartus aasta hiljem esimene üldlaulupidu. Võib ilma liialdamata väita, et siin laulis maarahvas end eesti rahvuseks. Siin Tartus sündis Eesti teater. Siin Tartus sündis ka meie sinimustvalge lipp. Alguses Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna, mille esimese kanga õmblesid Miina Härma, Emilie Beerman ja Paula Hermann.
Tartus, eeskätt ülikooli ümber tärkama hakanud idee andis hajutatud ning vaid oma mõisahärra omavoli ja suva all vaevlevale maarahvale arusaama, et ta ei pea võimule vaid alt üles vaatama, nagu mõned vist tänapäevalgi tahaksid; et maakeel on keel nagu iga teinegi, ühtlasi ka vastus pea 190 aastat tagasi Tartu üliõpilase esitatud küsimusele:
Kas siis selle maa keel
Laulutuules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?
Tänapäeval nimetame sellist rahva seas vaimlise aluse ja struktuuri loonud ja oma riigini viinud sidusust kodanikuühiskonnaks. Sedasama fenomeni täheldas prantslane Alexis de Tocqueville (1805–1859)
XIX sajandi Ameerikas, adudes, et kodanikuühiskond on eduka ja toimiva demokraatia aluseks. Eesti toonased valitsejad de Tocqueville’i ei lugenud, kuid tundsid nemadki muret, et talupoegade, üliõpilaste ja haritlaste seltsid, nende vaidlusõhtud ja ajalehed lähevad liiale, kandes endas demokraatia vaimu.
Täna Eesti ajaloole tagasi vaadates näeme, et just sellessamas Tartu linnas rajati meie riikluse alusmüür. Just siin kirjutati 1920. aastal alla meie riigi sünnitunnistusele, Tartu rahulepingule, mis viis Eesti võrdsena teiste riikide sekka. Ja just see on kaalukas, kuigi mitte ainus põhjus, miks oleme praegu siin, Tartus.
Kord ideena alanu sai teoks, me riik sündis kodanikuühenduste – seltside, koguduste, laulukooride – rajatud vundamendile. Täpselt niisamuti oleks iseseisvuse taastamine 1991. aasta augustis olnud mõeldamatu ilma muinsuskaitse seltsi, akadeemiliste organisatsioonide, kodanike komiteede ja rahvarinde tegevuseta 1980. aastate teisel poolel. See kõik on kodanikualgatus, mitte kellegi kingitu. Mitte ülaltpoolt antu, vaid me endi seast ja meie endi seest tõusnu.
Me elame kultuuriruumis, milles eeldatakse, et otsustame meie ise ja mitte mingid ülikud. Nii on ka sätestatud