välisukse juures asetseva laua kõrval, vahetas mõned repliigid õlleklaasi taga istuva siilisoengus ja tuulepluusis noormehega ning astus siis selja taha vaatamata koridori. Christina oleks soovinud, et mees korrakski ukselt tagasi vaataks ja sõbralikult viipaks, kuid seda ei juhtunud. Jälle tundis naine end pettununa. Küllap hakkavad aastad tunda andma, mõtles ta kibestunult ning pöördus end baaripeeglitest uurima. Pudelite vahelt vaatas vastu solvunud ja väsinud, kuid siiski meeldiv naisenägu.
„Palun klaas õlut ja pisut soolapähkleid, kaunitar,” kuulis ta lohutuseks selja tagant. „On teil tänane õhtu vaba?” Viisakas vanapapi ruudulises pintsakus, lilleline lips ees ja valge rätik otsapidi pintsaku rinnataskust piilumas, sättis end baaripuki otsa istuma. Aastat seitsekümmend, hindas Christina vallatut klienti ja päris viisakalt:
„Millist õlut siis härra sooviks?”
„Ikka seda kõige paremat, preili, ikka seda kõige paremat.” Elurõõmus pensionär viskas jala üle põlve ja tegi baaridaamile kelmikalt silma. „Minu aeg, preili, on nii kaugele jõudnud, et juua ja süüa tuleb kõige paremat ja naiste hulgast peab vaatama kõige ilusamaid, keegi siin maa peal pole jääv!”
„Oi, oi, kui kurvad jutud, härra,” vastas Christina kliendile õlut valades. „Kui mees naisterahvaste peale mõtleb, siis peab vikatimees küll kaugel olema.”
„Ai, ai, ai,” vanahärra vibutas baaridaami poole kelmikalt näppu, „olete üks kaval meelitaja.” Pensionäri luitunud silmades pesitses elutarkus ja muhelus. „Võib-olla on aga just nii,” jätkas ta arutlevalt, „et tahaks veel viimast korda kauni naisterahva käte vahel olla, enne kui minekuks läheb?”
Christina ei vastanud. Teatud puhkudel oli õigem vaikida ja tegeleda teiste klientidega. Tegelikult oli ju ruuduline pintsak teinud talle komplimendi, tahtes tema kui kauni naisterahva käte vahel surra, kuid teisalt võttes tegi see ka nukraks. Kas minu osaks ongi nüüd veel ainult pensionäridele meeldida? mõtles ta kibestunult. Hajameelselt kohendas naine juukseid ja tajus kuklaga, et keegi teda vaatab. Ta pöördus, kohates tuulepluusis siilipea pilku, mis küll kohe õlleklaasi uputati. Selles pilgus oli huvitatus, kuid samas ka valvsus, mis jäi Christina hinge kriipima. Ta sundis end rahulikuks. Mida tähendab üks suvalise meesterahva pilk? Neid oli siit läbi voorinud tuhandeid ja vaadatud oli teda igasuguste silmadega. Miks tundis ta end nüüd häirituna? Kas ehk sellepärast, et härra Menzel oli noormehega vestelnud? Mida ühist võis olla temasugusel härrasmehel mingi tuulepluusis noormehega? päris baaridaam eneselt. Nad esindasid totaalselt erinevaid kaalukategooriaid. Noh, paljugi mis, rahustas naine end. Serveerides kohvi aknaalusele lauale, märkas Christina, et „siilisoeng” oli baarist kadunud, ning hingas kergendatult, kuid mingi varjatud pinge jäi hinge püsima. Ta tõstis sisetelefoni toru ja valis laeva turvateenistuse ülema numbri.
„Mina, Christina, „Lagunast” olen,” lausus ta torusse.
„Kas on midagi lahti?” kostis telefonist ärev hääl.
„Ei, ei, Bill, rahune maha!” Christina vehkis kujutletava vestluspartneri poole käega, „Pole siin häda midagi, aga kui sa aega saad, astu korraks minu juurest läbi.”
„Okei, Christina,” kostis torust iirlasele omases häälduses, „olen viie minuti pärast kohal.”
Juba tund aega tagasi oli orkester lõpetanud ning suurem osa ülemeelikutest saksa turistidest puhkas kajutites õiglast und. Rõske ja udune öö ei lasknud romantikutel nautida öist Kieli kanalit ega imetleda Holtenau lüüse, vaid sundis peatekile sattunuid õlgu väristama ja kraed üles tõstes kiirustama laeva siseruumidesse. Kell 2.50, kui lahkus viimane paar, väsimatu „ruuduline pintsak” koos pehmeks räägitud vanamammiga, sisenes baari siilisoenguga noormees. Christina süda jõnksatas tahtmatult, olgugi et ta seda välja ei näidanud.
„Mida te soovite, härra?” pöördus ta kliendi poole, kes kergelt jalgadel tuikus. „Me sulgeme kümne minuti pärast.”
„Ah soo, no tore on.” Mees toetus raskelt letile. „Siis jõuan akuraat ühe õlle veel teha. Üks „Beck” palun!” Pudel ühes, õlleklaas teises käes, tuikus mees lähima laua juurde ja istus raskelt toolile. Õlut valades ei olnud ta käsi sugugi nii ebakindel, kui jutust oleks võinud arvata, aeg-ajalt silmadele vajuva tuka varjust leti poole heidetud pilkudest paistis kainus.
Täpselt kell kolm, kui Christina tähendusrikkalt võtmetega kolistas, ilmus baari Richard Menzel, juba uksel lahkelt naeratades. „Oh kui vaikne teil siin on, proua Frieberg, kohe harjumatult vaikne,” tegi ta kohase märkuse, astudes nõtkel sammul mööda pehmet vaipa lähemale.
„Me hakkame sulgema, härra,” ütles Christina ja ei teinud Menzelit märkamagi. Ta pöördus võtmeid kõlistades siilisoengus noormehe poole, kes nüüd pead kätele toetades laua taga rahumeeli tukkus.
„Ah, las ta olla, proua Frieberg, las olla,” lausus sakslane leti ette jõudes. „See on Ralf, minu isiklik ihukaitse, las tukub.”
„Ah niimoodi on lood,” venitas baaridaam ja üha rohkem hakkas kohtumine talle tunduma lõksuna. Süda oli ärevil ja meeled adusid halba, kuid kartust ei tohtinud välja näidata – ehk pingutab ta oma eelaimdustega siiski üle? Naine tõstis kandiku tasside, suhkrutoosi, koore- ja kohvikannuga letile ja läks ka ise teisele poole. Nagu juhuslikult jäi härra Menzel ikka tema ja ukse vahele. Christina täitis kohvitassid ja sakslane aitas ta viisakalt laua taha istuma. Kuum jook lõhnas aromaatselt, vaikselt võeti esimene lonks. Mees kiikas teda arupidavalt üle kohvitassi serva.
„Kas te ka teate, et oma vanuse kohta näete te pagana hea välja!”
Christina võpatas sisemiselt. Hääletoonist võis mõista, et Menzel ei teinud komplimenti, vaid lihtsalt konstateeris talle teadaolevat fakti.
„No kuulge, härra Menzel,” teeskles naine solvumist, „me pidime ikka millestki muust rääkima.”
„Ah jaa,” lausus sakslane mänglevalt, lüües kergelt vastu otsmikku, „meelde tuli.” Ta kummardus üle laua naisele lähemale ja jätkas, minnes järsku üle vene keelele: „Teate mis, niinimetatud proua Frieberg, meil on tõepoolest tarvis rääkida, aga hoopis millestki muust kui töökohtadest.”
Christina nägu kahvatus. Nad olid teda hoiatanud, käskinud olla ettevaatlik, kuid kes oleks võinud arvata, et nüüd, kus kõik vanad asjad olid ammu unustatud ja mõnda riikigi polnud enam, teda järsku üles otsitakse. Naisel hakkas külm. Värinate mahasurumiseks peitis ta käed laua alla. Richard Menzeli nägu omandas nüüd hoopis karmima ilme. Tema hallid silmad lausa torkisid, kui ta baaridaamil valusalt kätest haaras ning need ropsuga lauaplaadile tõstis.
„Mida, mida te endale lubate?” kogeles Christina, püüdes käsi vabastada, kuid sakslane surus need raudse haardega lauale. Valu tegi head ja aitas apaatiast võitu saada. Niheledes ja rabeledes püüdis naine mõtlemisaega võita. Hirmu teeselda ei olnud tal vaja, aastaid hinges pesitsenud, oli see nüüd täiesti olemas.
„Ma hüüan appi,” sosistas ta ja tundis, et tema kätt muditi veel valusamini.
„Kullakallis proua Frieberg, jätke juba see saksa keeles latramine,” sisistas Menzel, kelle vene keel oli korralik, kuid tüüpilise saksa aktsendiga. „Kas te arvate, et ma ei tea, kes te olete?”
Mõnitav irve ehtis sakslase nägu. Naine tundis end selja tagant haaratavat. Irvitav siilisoengus kuju kummardus teda uurima. Jah, kõik oli õige, tema salajased kahtlused leidsid kinnitust.
„Tegelikult huvitab meid hoopis see kullakallis Ruutuemand, mida te kaelas kannate.” Menzeli hääl oli mõnitav ja ta tõmbas ropsuga baaridaami valge pluusi hõlmad vallali, nii et väikesed sinised pärlmutternööbid klõbinal üle tantsupõranda laiali lendasid.
„Mis siin toimub?”
Küsimus tuli baarileti tagant ning sundis siilipeaga klienti Christina vabastama ja hõlma alt püstolit haarama. Bill Faraday oli aga kiirem. Läheda maa pealt sooritatud lask paiskas oletatava ihukaitsja üle laua baari nurka, kuhu mees liikumatult lebama jäi. Kuid ka härra Menzel ei olnud papist poiss. Kiirelt kätte siginenud püstolist sooritatud lask sundis „Prince Edwardi”