ahastas Laurentius. Aga ei, voorimees ei vaadanud tema poolegi, needis seal omaette, justkui palvetades või nõidudes.
„Jah, mis teil ometi on? Tulge võtke siit kinni ja tõstame koos,” juhendas mees, kes ennist oli siinseid teeolusid kirunud.
„Kas te tunnete ka seda lõhna?” küsis Laurentius.
„Kuidas palun?”
„Seda lõhna?”
„Ah? Ei tunne midagi, kange nohu on viimasel ajal. Võib-olla tuul toob siia. Kohalikud põletavad siin igasugu rämpsu.”
Laurentius raputas pead, vaatas veel kord ringi ja hõõrus närviliselt nina. Sees keeras.
„Nii. Korraga. Hopp.”
Ta haaras teistega koos tõllast kinni. Lihaseid pingutades ja saapaid sügavale porisse surudes õnnestus neil lõpuks saada tõld õigele kõrgusele ja voorimees hakkas mahaveerenud ratast haamrilöökidega tagasi taguma, löökide taktis ikka veel midagi enda ette porisedes. Laurentiuse sees, tema mõtteis ja ajus aga levis üha tugevamalt kidaline hais, tume sapp valgus kõigisse kehaliikmetesse laiali. Õudus, vastikus, põrgu. Kus nad olid?
„Aga kus me praegu üldse oleme?”
Voorimees mõhatas midagi arusaamatut, osutas peaga tee poole ning jätkas haamriga ratta tagumist. Laurentius kohmetus ega tihanud enam uuesti küsida, põrnitses vaid närviliselt ringi. Tõepoolest, kus nad olid?
„Peaaegu kohal oleme, siit on vaid veidi veel minna. Päeva ajal Tartu, ma arvan, juba paistaks,” seletas siis üks meestest, kui nad lõpuks võisid tõlla alla lasta. „Paha lugu jah selle rattaga, nüüd jõuame alles päris pimedas pärale. Korjame parem kiiresti pagasi kokku.”
Laurentius noogutas ja püüdis ette manada sõbralikku nägu. „On jah häda.”
Õnneks oli vähemalt tema kast tõlla pakiraamil alles. Puuri surnud papagoiga aga ei olnud paraku pagasirestile pidama jäänud kompsude hulgas märgata ning seda ei paistnud ka porisele teele laialipillutatud asjade vahel. Laurentius küünitas mustava lagendiku poole vaatama. Teised upitasid pahaselt puhisedes oma kaste tõlla taha, teener sidus neid kinni ja voorimees kohmitses ikka veel ratta juures. Vihmasabina ja hämaruse vahelt ei suutnud pilk selgelt pea mingisuguseid detaile eristada. Laurentius vaatas uurivalt ringi ja astus pikliku kujuga loike hoolega vältides vankriratastest paar sammu eemale.
Ta võpatas ja tundis, kuidas kuumus kõhust aeglaselt üles pähe tõusis – tuline ja niiske huumor, mis tekitab viha ja hirmu.
Mõne meetri kaugusel kössitas kõrge ja jämeda kuuse varjus mingi räbaldunud kogu, selg kookus ja nägu sisse vajunud, ning see hoidis käes tema papagoipuuri. Puuriuks oli lahti kistud ning Laurentius nägi midagi kirjut kaltsaka piitspeenikestes luukarva kätes. Imelik hais muutus järjest tugevamaks. Räbaldunud kogu kähistas arusaamatus keeles paar sõna ja katsus naeratada. Hallika habemetuti seest ilmus välja hambuline suu, tumedad tüükad puseriti ja erinevate proportsioonidega.
„Anna see mulle tagasi,” ütles Laurentius, proovides sundida oma häält käskivaks ja kindlaks.
Kogu naeratas edasi, tõusis äkki püsti ja haaras tal õlgadest kinni. Aukuvajunud koobastest jõllitasid tema poole peaaegu suvetaeva värvi helesinised silmad. Laurentius tahtis pilku kõrvale keerata. Ta ei vaadanud kunagi, mitte kunagi kellelegi silma. Aga praegu ta miskipärast ei suutnud mujale vaadata ega ka silmi sulgeda. Ta vaatas ja nägi seal sinihalli surma ja valu. Nälginud vanameest, kes oli igalt poolt minema aetud, liiga kõhna ja vana selleks, et tööd teha, ning liiga räpast ja haiget selleks, et keegi temast hooliks.
„Ma ei saa…” hakkas Laurentius seletama. Ta ei suutnud veel ikka pilku ära pöörata. Praegu oli juba ilmselt liiga hilja.
„Ma ei tohi.”
Kogu pööras äkki ümber ja hakkas ootamatu kapakuga mädanenud küüni poole jooksma.
Laurentius seisis ja vaatas tema minekut ning ei suutnud midagi teha. Ta oleks pidanud sellele järele minema, haarama puuri, kas või raha pakkuma, aga haisust ja ehmatusest sugenenud apaatia hoidis kinni nagu sein. Musta sapi hais oli matnud ta endasse, ajanud ummikusse, mõte ei liikunud. Tal oli hirm selle vanakese pärast.
„Hakkame sõitma. Muidu läheb veel päris pimedaks,” hõigati eemalt tõlla juurest.
Laurentius ei vastanud esialgu midagi, vaid põrnitses tuimalt mustavat küüni ja hõõrus nina. Lehk uhas temast iilidena üle ja näis, et ümbritsevad puud ja küüni pehkinud sarikad kiirgavad seda välja nagu küünlad valgust. Või tuli see temast endast? Oli ta ise see küünal?
„Hei!” hüüti teda uuesti.
Laurentius raputas pead ja pöördus aeglasel sammul tõlla juurde tagasi. „Kas te ei näinud?”
„Mida. Tulge ometi.”
„Seal oli keegi…”
„Härra, see oli vaid uduriba.”
„Mu puur…” alustas ta, aga sai siis aru, et ei ole mõtet hakata seletama. Hais oli peaaegu mattev, ta ei suutnud siin enam kaua vastu pidada.
Esmaspäeva õhtu
Linna serv on igal pool ühesugune. Äkki ilmuvad metsa vahelt lagendikud ja seejärel kohe üksikud valgustamata uberikud. Arhitektuuriline keerukus ja kollane laternavalgus on varutud kesklinnadele, siin vahepealses hägusas tsoonis on vaid agulid, erinevad töökojad, parkalid oma haisvate tünnidega, kõik need, keda ameti ja seisuse tõttu linna ei lasta või kes ise ei taha ega julge selle müüride vahele tulla. Linn ei olnud siin veel alanud, maa vaibus siin. Aga ometigi öeldakse, et serv, just nagu oleks võimalik selge piir, kus enam maad ei ole. Kus kohas on see terav murdejoon, mis eraldab linna maast, lõppu algusest? Linnamüür? Seda ometi mitte – kloostrid, kõrtsid, surnuaiad ja põllulapid andsid linnast juba ammu enne märku. Kus kohas lõpeb minu ihu? Kas minu nahaga või juustega, minu riietega, minu puuriga? Voorimehetõllaga?
Laurentius pani silmad kinni, hais ei olnud tema juurest kuhugi kadunud. Alguses oli tundunud, et sellega ei ole võimalik mitte kunagi harjuda, aga nüüd näis, et hetkiti suudab ta selle ilguse siiski unustada. Kohe, kui ta sellest jõudis hakata rõõmu tundma, tuli hais aga sõõrmeisse endise tugevusega tagasi ja ta ei saanud jälle teisiti, kui selle peale mõelda. See oli tema kuritegu, mille rõhuv süü ei lasknud hetkekski lahti. Kust see hais tuli? Tal hakkas vastik ja ta katsus vaikselt palvetada. Isegi palve ei aidanud. Kus oli Clodia nüüd?
Ta niheles istmel: „Miks me juba kohal ei ole?”
„Kohe peaksime jõudma, selle pimedaga ei saa korralikult aru. Vast nad on seal ikka laterna välja pannud.”
Laurentius noogutas, sobras taskus, leidis räti ja pühkis nägu. Närviliselt kummardas ta seejärel akna juurde, tahtis midagi vaadata, aga augukestest ei näinud midagi, seal polnud midagi peale linna serva. Ühtlane pime ja ilmetu tuimus, ähmaselt paistsid pimedusest hütid, üksikud inimesed, kes jäid neile järele vaatama. Eemalt aimus linnamüür ja bastionide künkad.
„Me ei näe ühtki tuld.”
„Ahah.”
Laurentius pani silmad kinni ja katsus millelegi mõelda. Hais keerles ninas, nagu oleks tulnud rauast deemon ning hinganud tema sisse alasil ja haamriga sepistatud hinge. Tuli ja hakkas välja nügima seda eelmist, kunagi kusagilt mujalt maalt kaasa toodud lendlevat auru.
Ta hakkas miskipärast paanikasse sattuma.
„Nüüd paistab,” teatas tema vastas istuv mees rõõmsalt.Kostis voorimehe nõõtamist ja tõld pööras, sõitis tümaki! üle madaldatud äärekividest sissesõidutee, keeras taraga piiratud platsile. Lainetaval porisel hoovil paistis kõrgel rippuva laterna valgel uskumatult palju kobrutavaid loike, kuhu tõlla suured rattad vajutasid hetkeks veidi kuivemad vaod, vesi pritsis kahele poole ning võttis siis sisse endise positsiooni. Loikudele langesid endast järjest laienevaid ringe maha jättes peenikesed piisad, tuul vilistas tilkuvate rattakodarate vahel.
„Kohal!” hüüdis tema vastas