mind lohutada, nad ei teadnud midagi mu kaotuse suurusest. Nad ütlesid, et see on kõigest mu vanaisa, et ema ja isa on mul ikka veel alles. Sellest hakkas veelgi valusam, sest kõik, mida ma tahtsin, oli vaid vanaisa, ja mitte keegi ei suutnud teda asendada. Mul oli vaja vanaisa maagilist maailma, kus puud rääkisid ja õhus sai kõndida, isegi kui see päriselt võimatu oli. Mul oli vanaisa vaja! Kõigi ta imelugude ja saladustega. Mul oli vaja maailma, milles tähendused ei lõppenud seal, kust silm kaugemale ei näinud. Tema vaikimisse kadus ka kogu tähenduste maailm, mis mind siiani kandnud oli.
Kuid enne veel, kui ma meeleheitesse langesin, leidis aset mu elu vahest kõige olulisem imeline sündmus. See muutis mu maailma kardinaalselt erinevaks minu vanemate ja teiste laste maailmast. See oli minu ja vanaisa saladus. Ja see oli erakordse tuleviku tõotus, tuleviku, mis mind ees ootas, ja tõestus maagilise maailma kohta, millest vanaisa oli mulle jutustanud.
Enne seda, kui vanaisa maailmast ära pöördus, kohtusin veel ühe ärapöördunuga. See oli surnud tüdruk, kes tegelikult alles elas. See juhtus, kui ma veel päris poisike olin ja vanaisa pea oli selge. Tal oli juba toona kombeks kaduda tihtilugu pikkadeks tundideks ära. Vanaisa kadumise tunnid olid alati pikad, kuna vanaisa oli see, kes täitis tunnid tähenduse, tegevuse ja jutustustega, nii et aeg lendas. Kui ta kadus, ma muudkui ootasin ja ootasin ning tunnid venisid pikaks nagu päevad. Kord, aimates ette, et ta kavatseb pikemalt ära olla, hiilisin talle järele. Vanaisa oli oma ea kohta hämmastavalt vilgas ja tal nähtamatuna kannul püsida polnud sugugi kerge.
Tol korral kõndis vanaisa külast välja, sinna, kus algavad künkad, ja sealt edasi nende küngaste juurde, mille külgedes olid liivakoopad. See oli pikk tee külast välja, kuhu kellelgi kunagi asja ei olnud. Ühe künka jalamil istus ta puujuurikate vahele maha, puhkas veidi ja hakkas laulma. Kas ma juba jutustasin, et vanaisa oli üle maakonna tuntud laulik? Ta teadis peast palju laule ja tal oli võimas hääl, mis ei jätnud kellegi südant puudutamata. Oli täiesti tavaline, et vanaisa laulude peale hakkasid inimesed nutma, vanad ja noored, mõnikord ka naerma. Juhtus see minugagi, aga sellest hiljem. Räägiti, et vanaisa lauluhääl avab inimeste südamed ja ilmsiks tulevad asjad, mida inimesed ise pole julgenud endale tunnistada või on tahtnud unustada. Vanaisa laulu kuuldes kerkisid varjatud tunded ja mõtted pinnale, ilmutasid end kogu selguses, nii et polnud enam võimalik endale valetada ega soovi midagi varjata. Inimesed nutsid, palusid üksteise käest andestust, leppisid iseendaga ja tänasid Jumalat võimaluse eest puhta südamega edasi minna. Ka need, kes kõige rohkem kannatasid ja lohutamatumalt nutma puhkesid, tänasid lõpuks vanaisa selle eest, mis ta laul nendega tegi. Vanaisa pani neile käe ümber, juhatas nad oma lähedaste rüppe või viis tähelepanu käesolevale hetkele ja käegakatsutavale maailmale, ning abisaanud lahkusid rahus.
Mul tuli ka pisar silma, kui vanaisa laulis. Ent mitte oma läbielatud valust ega sündinud valest, vaid kõigi nutvate inimeste nägemisest ja kuulamisest. Mul oli valus selle pärast, et neil oli valus. Siis palusin oma südames, et neile ei saaks enam osaks kannatusi, et nende valu saaks otsa ja nad võiksid hoopis kõik koos naerda ning olla tänulikud rõõmu eest, mida elu pakub. Tahtsin uskuda, et elu võib olla rõõmurohke ja õpetlik. Et õppima ei pea alati kannatustest. Ja seda, et rõõmust saab õppida, teadsin ma seetõttu, et vanaisa õpetused tegid mu alati rõõmsaks.
Tookord, kui vanaisa liivakoopa ees laulis, kogunes tema ümber linde, kes sädistasid kaasa, ja loomi, kes olid sinnakanti hulkuma sattunud. Mulle tundus, et ka puud kooldusid vanaisa hääle suunas. Kui ta laulmise lõpetas, ei jooksnud loomad-linnud laiali, vaid jäid ootama. Olin alles laps ja mu silmad nägid kõiges imet, mitte nii nagu hiljem, kui vanaisa maailmast ära pöördus. Ma jutustan seda lugu just nii, nagu mäletan. Ja ma mäletan, kui vanaisa laulmise lõpetas, liigahtas maapind tema jalge ees. Esimese hooga arvasin, et see viirastus mulle. Aga ei, maast hakkas midagi välja sirutuma. Justkui puujuur. See tõusis värisedes ja vääneldes ülespoole, meenutades aina enam inimese kätt, mis oli kõhn ja tuhakarva nagu maapind ise. Vanaisa võttis selle oma pihkude vahele. Käe järel näis maapinnast eralduvat keha, inimese keha, peast kasvasid välja juuksed nagu peen juureniidistik.
Vanaisa asus uuesti laulma. Hästi vaikselt. Natukese aja pärast kostis, justkui oleks tema lauluga ühinenud veel üks imevaikne hääl. See pidi tulema maa seest tõusnud kehast. Ilmselt oli see naise keha, kuna hääl oli nii hele. Olin täiesti kindel, et kõik loomad ja linnud sel ajal nutsid. Laulus oli midagi väga kurba ja väga ilusat. Tundus, et tugevam heli või ootamatu liigutus purustaks maagia ja maast tõusnud keha kukuks tuhakspõlenult oma asemele tagasi. Ja siis ta kukkuski, nagu oleks kogu elujõud korraga lahkunud. Vanaisa sättis ta mugavamasse asendisse, silitas tema pead, kaapis mulda tekiks peale, laulis veel mõnda aega, istus pisut vaikides tema keha kõrval edasi ja asus siis tagasiteele. Tasapisi lahkusid ka loomad ja linnud. Kui kõik olid läinud, hiilisin ma ligi. Eemalt ei paistnudki, et maapinnast eristuks midagi muud peale juurestiku. Olles maapinnaga sama värvi, sulades puujuurte rägastikuga kokku, oli keha inimsilma eest täiesti varjatud.
Pidin seda kohta tükk aega vaatlema, enne kui suutsin tabada ähmaseid piirjooni, mis viitasid inimese kehavormidele. Puhunud kehalt pisut mulda maha, said nähtavaks noore naise kehakumerused. Tundus, et ta magab väga sügavalt. Näovärvi ja asendi järgi oleks teda võinud pidada täiesti elutuks. Pigem näiski, et ta on voolitud mullast ja savist, kui et tegu oleks elava inimesega.
Tundsin vastupandamatut kihku teda sõrmega torgata ja veenduda, et ta on päris. See ei olnud savi mu sõrme all, see oli inimese naha kude. Pikemalt vaadates sain aru, et see naine oli väga noor, peaaegu tüdruk alles. Mulle näis, et ta võiks olla ka päris ilus, kui ta oleks inimliku ihu värvi. „Vabandust,” ütlesin, tundes piinlikkust näpuga torkamise pärast. Aga ta ei teinud välja ei mu puudutusest ega vabandusest. Puudutasin teda uuesti, püüdes teha seda võimalikult õrnalt, aga nüüd tundus, et tema keha tõmbub pehkinud puu sarnaseks, isegi silmad näisid vajuvat mu pilgu all auku ja mullanired voolasid silmakoobastesse, justkui kaitsmaks ta silmi päevavalguse ja selles luusivate elukate eest. Juuksed imendusid otsapidi maa sisse ja keha sulandus järjest enam maaga kokku. Ma ei saanud videviku värelevas õhus enam aru, kas see viirastus mulle või toimus päriselt, ja polnud selge, kumb olnuks kohutavam. Korraga oli mu ümber liiga palju mõistatuslikku ning kõik meenutas õudusunenägu. Kõhus keeras ja rinnus pistis, huulilt pääses valla karje ja ma panin punuma nii kiiresti, kui sain. Jooksin hingetuna koju, süda palavikuliselt pekslemas, kordagi tagasi vaatamata.
Kodus küsiti, kust ma niimoodi, ähmi täis, tulen, aga ma ei saanud neile öelda. Isegi mitte vanaisale, ehkki olin millegipärast kindel, et vanaisa juba teadis. Mul oli ikka alles kõhe ja kartsin, et olin vanaisa järele luurates astunud üle lubatud piiri. Toona olid mul väga kindlad arusaamad õigest ja valest ning nende vastu eksimine tekitas raskeid südametunnistuse piinu. Tahtsin teha kõik õigesti, et olla vanaisale meele järele. Ema tegi mulle kuuma teed rohke suhkruga ja ütles, et mis see ka polnud, toob tee mu endasse tagasi. Jõin selle ära ja kerisin end magamisasemel kerra, aga und ei tulnud ega tulnud. Olin kaua teki all ärkvel ja mõtlesin, mis kummaline mees mu vanaisa on, kes on see tüdruk ja miks ta seal niimoodi lamab.
Otsustasin, et ei jäta asja nii, vaid nuhin kogu tõe välja ja seda omal jõul, vanaisa käest küsimata. Asusin ääri-veeri inimestelt pärima, mis seal küngaste vahel on, kus koopasuud inimestele ja loomadele varju pakuvad. Kas nad ka mingeid saladusi varjavad? Pärast paljusid õlakehitusi jutustas üks külanaine, et sinna oli kord koolnud üks tüdruk. Ta olnud liig väeti, et eluga toime tulla. Ta olla oma südame kinkinud valele peiule. Peiul oli nimelt pruut juba olemas. Inimesed heitsid talle seda ette. Et tüdruku süda kedagi teist ei ihanud, otsustas ta, et temal pole inimeste seas kohta. Vaene laps lahkus kodukülast ning laulis oma lugu metsas lindudele, loomadele ja puudele, kuni ühes paigas, seal küngaste vahel, lõppes ta jaks. Seal ta puhkab tänini igavest und, olles sulanud maaga ühte.
Ma ei rääkinud memmele, et tüdruk on tegelikult ikka veel elus ja ma olen seda oma ihusilmaga näinud. Vanaisaga saladust jagades võisin olla tema vandeseltslane. Isegi kui ta ise seda ei teadnud, oli mul uhke tunne kuuluda vanaisaga kasvõi mõtteliselt ühte vandeseltsi.
Järelepärimist jätkates ilmnes, et kõik, kes vähegi tunnistasid, et teavad midagi, kinnitasid, et tüdruk oli juba ammu surnud, et see on kurb lugu küll,