See tundus olevat jahe. Maria kompas kätega kõhtu pealt, seejärel külgedelt. Viis seejärel vasaku käe kõhule ja vajutas samas paremaga kõvasti vastu külge. Ei mingit liikumist. Noorem ämmamoor jälgis tähelepanelikult Maria tegutsemist, vanem seisis akna juures, aga jälgis samuti. Maria küünitas põrandal seisva koti poole ja võttis sealt kuuldetoru. Ta vajutas selle otsa vastu pingul kõhtu ja kuulatas. Ei mingit häält. Ta libistas käe ettevaatlikult piki lapse kaela sisse, kuni leidis õlad. Ta kompas neid õrnalt sõrmedega. Rangluu oli katki, teine vist samuti. Laps oli jäänud õlgupidi kinni.
„Kui kaua see on kestnud?”
„Ta sepitseb seda kolmandat ööd,” vastas noorem. Vanem vangutas pead.
„Ei tule see sealt enam välja.”
„Jah.” Maria tegi lapse otsaesisele sõrmedega väikse ristimärgi.
Uks käis. Üks meestest jäi uksesuule, nii et mööda põrandat puhus jahe õhk, teine tuli sisse. Tema pilk tiirles ühelt naiselt teisele ja jäi siis pidama musta rätikuga naisel.
„Kas on veel elus?”
„Kumb?”
Mees ei vastanud. Ta kõndis savistes saabastes aeglaselt üle põranda ja istus voodile oma naise kõrvale. Sünnitaja silmad püsisid kinni. Mees puudutas higist otsmikku ja tõstis käe äkitselt üles. Käsi püsis hetkeks õhus, langes seejärel juustele ja silitas neid.
„Küll Jeesus Kristus sinu eest hoolt kannab. Ja siis andeks annab.”
Musta rätikuga naine hakkas nutma.
„Mida sa ikka oleksid mõistnud teha, noor tüdruk.” Noorem ämmamoor vaatas väljakutsuvalt Mariat. Vanem tuli akna juurest tema kõrvale.
„Kas matame koos või eraldi?” küsis ta vaikselt, et teised ei kuuleks, ja langetas käe Maria õlale. „Kui tarvis, siis võin ta välja tõmmata, kui Rieti on hinge heitnud. Ütleme, et jõudsime teha hädaristimise, siis pole kellelgi midagi öelda. Lepime kokku, et tuli Riikka.”
Maria vaatas tuba. Väljas oli juba peaaegu pime. Noorem ämmamoor süütas vanast leegist uut tuld. Peremees istus voodi serval ja hoidis käsi süles. Ta näol oli alandlik ilme. Musta rätikuga naine ei suutnud nuttu jätta. Maria ärritus.
„Kas siin majas pussi on?” küsis ta.
„Mida sa kavatsed?”
„Kindlasti peab teil puss olema.”
Musta rätikuga naine tegutses esimesena. Ta läks ja otsis hüti laualt.
„Puss,” kordas ta, kuigi ei teadnud ise, misjaoks. „Ämmaemand tahab pussi.”
Maria püüdis lisada oma häälde kindlust.
„Peremees, otsi üks puss. Sina tood ämbri,” ütles ta ja osutas nooremale ämmamoorile.
„Misjaoks?” küsis vanem, kuigi vastu tahtmist.
„Kas lüpsiämber sobib?” küsis noorem.
„Ei, puust ämber ei lähe. Kui on tsingist pesukaussi, siis too see. Kas kuuma vett on?”
Vanem läks kolde juurde ja noorem jooksis õue. Peremees ei osanud midagi teha, jälgis vaid, kuidas musta rätikuga naine pussi otsis. Ukselseisjale meenus omaenda puss. Ta võttis selle vöölt lahti.
„Siin on selline.”
„Liiga hea. Mõnda muud ei leidu? Majas on ju alati mitu pussi.”
Agarus nakatas peremeest.
„Tallis võib olla.”
„Mine too siis ära,” ütles vanem ämmamoor ja kühveldas kolmjalal seisvast pajast vett. Mees vaatas veel oma naist, tõusis siis ja läks välja.
„Ja soolikanööri,” hüüdis Maria talle järele. Noorem ämmamoor tuli sisse ja kandis plekist pesukaussi.
„Kas see kõlbab?”
Musta rätikuga naine oli leidnud ahjunurgalt vana pussi ja palkide vahelt teise, uuema. Peremees tõi tallist veel ühe pikateralise ja asetas selle lauale.
Maria valis pussi. Ta kaalus nende raskust, võttis need ükshaaval kätte ja keerutas rannet. Lõpuks valis ta kõige vanema, lühikeseks ihutud teraga pussi, mida kasutati veel ainult kartulite koorimiseks ja rääbiste rookimiseks. Ta ulatas selle nooremale ämmamoorile.
„Pane see keema. Kas nööri on?”
„Ei leidnud.”
Maria nööpis oma jaki lahti ja voltis selle lauale. Ta võttis kotist põlle, põimis selle endale ümber ja vaatas hütis ringi. Siis võttis ta laualt pika teraga pussi ja kõndis kangaspuude juurde. Ta lõikas äärmise lõimelõnga küljest küünrapikkuse jupi ja tegi selle veepajas märjaks. Kõik kolm naist vaatasid teda.
„Mida sa, ämmaemand, teha kavatsed?”
„Nüüd välja. Iga viimane kui üks.”
Mehed kuulasid küsimusi esitamata sõna. Sünnitus oli maailmas selline asi, mille kulgu valitsesid ainult naised. Noorem ämmamoor vaatas Mariat, pööras siis ringi ja juhatas musta rätikuga naise välja. Vanem jälgis neid. Ta pööras uksel ümber.
„Kas läheb abi vaja?”
Maria raputas pead.
„Abi jaoks on nüüd juba hilja.”
Ämmamoor väljus ja vajutas ukse kinni. Maria võttis pussi ja lõnga, aga jäi korraks toa vaikuses seisma. Mõtetes küünitasid ta poole väiksed käed.
„Emme, ära jäta mind maha.”
„Emme ei jätagi.”
„Mitte kunagi, ega ju?”
Vaikus oli raske. Maria ei saanud aru, kas Rieti oli teadvusel või mitte. Tema silmad olid õige pisut praokil, aga tal polnud jaksu jälgida, kuigi Maria liigutas tema näo ees kätt. Pulssi oli siiski tunda. Maria nõtkutas naise puusad ettepoole voodi servale ja seadis pesukausi tema jalge vahele põrandale. Ta laskus voodi ette põlvili ja tundis, kuidas korsetiluud vastu külgi surusid. Maria võttis lõnga, keerutas ühe otsa ümber parema nimetissõrme, teise ümber vasaku. Siis viis ta käed lapse pea juurde, juhtis lõnga mõlemale poole pead ja vedas seda mööda nägu. Lõng liikus mööda otsaesist ja nöbinina. Maria suunas pöialde abil lõnga kaugemale, lõuast mööda. Ta vajutas lõnga üha sügavamale ja sättis selle lapse kaela juurde. Siis hakkas ta käsi edasi-tagasi liigutama ja surus lõimelõnga lapse kaelale. Lapse pea hakkas liigutustega vaikselt kaasa kõikuma. Marial hakkas halb. Ta pigistas silmad kõvasti kinni.
„Emme, võta mind kaasa.”
„Emme läheb kaugele. Pealinna ämmaemandaks õppima.
Sinna ei saa väikseid kaasa võtta.”
„Emme, tuled sa koju tagasi?”
„Kindlasti tulen. Täitsa kindlasti. Siin kantakse su eest vahepeal ilusti hoolt.”
Maria surus lõimelõnga mõlema käega sügavamale ja lapse pea kiikus. Maria tahtis nutta. Ta surus hambad kokku. Rieti suust kostis lühike kiljatus. Liigutus oli talle vist haiget teinud. Maria andis korraks järele. Väljast trepilt kostis summutatud juttu.
Kirjutan teile sinna kaugele põhja, kuna pole teist midagi kuulnud. Kas saite raha kätte, mille teile saatsin? Viisin selle siin Helsingis hoiukassasse ja panin teie nimel teele. Kirjutage võimaluse korral paar rida ja andke teada, kas kõik on kenasti.
Lapse pea hakkas allapoole kaldu vajuma. Justkui oleks tema mittemidaginägev pilk mõõtnud lage ja otsustanud seejärel liikuda ahjukorstnani, sealt koldeni ja siis puudekastini. Lõpuks tundis Maria sõrmedes väikest naksatust ja pea hakkas koos lõngaga taltsutamatult õõtsuma.
Aitüma nende nahkkingade eest mis te oma lapsele siia saatsite. Pold varem mahti ühendust pidada sest olin siin haigevõitu ja alles äsja sain voodist vällja. Kahju on teile nüüd kirjutada ja rääkida et lapse tervis on ikkagist väga halb.
Maria