see on Onni?”
„Ei ole, see on ju vanaema ise.”
„Kus siis Onni on?”
Anna tõmbab põlletaskust ühe nuku, kõige suurema.
„See siin vist ongi. Aga teda pole siia vaja.”
„Ei ole või?”
„Mille jaoks teda vaja on?”
Maria avab suu, aga paneb selle siis kinni. Kuidas oskaks ta lapsele seletada, et mitte kedagi ei peaks minema vaja millegi jaoks, vaid täitsa iseenda pärast? Lehiste tagant tuleb nähtavale puukiriku kõrge kuppel ning juba avataksegi kellatorni luuke. Üüriauto seisab kiriku hoovil ja Onni kõnnib ümber auto, et Lahjale ust avada. Mees näeb Maria kaarikut ja lehvitab.
Kas nad muretsevad Onni majja, et ta täidaks eelnevalt paika sätitud koha, nagu muretsetakse lauta kass või õuele vahikoer? Kas Onni ülesanne on hööveldada piitu ja parandada treppe, või näidata ilmarahvale, et omanik on oma elus kõik saavutanud?
Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõrastetubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna. Siin ta on, olles avanud ja sulgenud oma uksi, kõndinud läbi ämmaemandakooli toast, apteekrihärra toast ja toimetulemise toast. Ja nüüd märkab ta, et on kogemata kaasa toonud oma tütretütre, kes ei mõista, millisesse tuppa ta on jõudnud ning kes pulmakellade all ilusti küsib, et mille jaoks neid mehi maailmas vaja läheb.
selkostie, 1936
Maria toodi koju alles vastu õhtut. Sünnitus oli kestnud palju kauem, kui ta oli eeldanud. Perenaise puusad olid rahhiidist moondunud ning lapse pea ei tahtnud kitsa kanali kaudu välja mahtuda. See oli nõudnud ämmaemandalt palju käterammu, emalt rohkem vastupidamist. Karjed mahtusid maailma õnneks alati ära. Kui laps oli välja saadud, oli ta pea teekonnal imelikuks veninud. Ema oli selle peale ära ehmunud, aga rahunes, kui Maria oli kinnitanud, et küll see üle läheb. Kui laps saab tissi ja magada, siis ei erine ta varsti mingil moel teistest lastest. Seda jäi ema uskuma.
Kõhn hobune kõndis kaarega Maria kodumaja õuele. Abikutsujad on tema järgi andnud nime kohale, kus külavahetee teeb väikse käänaku, et pöörata otse nelja tee risti ja kiriku poole. Iga abivajaja oskab küsida küla peal teed ämmaemanda kurvi juurde. Kalevist kuues küüdipoiss on vähese jutuga. Ta mõtleb, kuidas uut suud ära toita. Marial temast kahju ei hakka, sest juba eelmise sünnituse ajal soovitas ta mehel tempot maha võtta. Naist ei pea kündma nagu sügisel põldu ja väiksemastki lastehulgast on küll. Sama ütles ta selgi korral ega jaksanud isegi kuulata, kuna sai vastuseks samad päheõpitud laused paljunemisest ja maa täitmisest.
Kalevist kuues mees ohjeldab hobust, aga ei tõuse, et ämmaemandat püsti aidata. Maria saputab saanitekilt lund, enne kui püsti tõuseb. Selg teeb valu, kuigi teed on paremad kui varemalt. Mitukümmend aastat on talle järele tuldud, et ta läheks teedeta kauguste taha, mõnikord hobustega, mõnikord põdrarakendiga, mõnikord suuskadel. Iga kord oli ta tõmmanud selga oma hundinahast kasuka ja haaranud koti, käskinud Lahjal minna naabriperenaise juurde ja alustanud teekonda. Sajad ja sajad sünnitused, hädaristimised, issameied emakojas surnute auks ja lapsevoodis tühjaksjooksnute mälestuseks. Ikka ja jälle varisevad hapra kondiga perenaised voodile, et oodata oma rohkem kui kümnendat last. Nad kisavad ja karjuvad, lükkavad ja tõukavad, minestavad ning hüüavad appi emasid, õdesid ja ranget Jumalat taevas, kuni neile pannakse sülle verine ja röökiv uustulnuk.
Maria kõnnib mööda välistreppi üles ja keerab veel ringi, et peremehele lehvitada, aga too on sõna lausumata ümber pööranud. Ta teab, et ta peremeestele ei meeldi, aga miks peakski? Ega teda nende pärast siia valda tööle võetud. Alles siis, kui kolkaküla ämmamoorid ja saunanaised olid andnud oma parima ja uue elu ilmaletoomises läbi kukkunud, alles siis, kui sünnitaja oli päevade kaupa ennast teadvusetuks kisanud, lepiti vältimatuga ja kutsuti külast ämmaemand. Maria teadis minnes alati, et sünnitus tuleb raske. Selle jaoks ta siin oli.
Maria avab raske ukse, läheb läbi vahetoa kööki ja paneb raske mantli seljast nagisse. Köögilaual on taldrik praetud seakaela käntsakaga, mille Lahja oli tema jaoks jätnud. Maria võtab kahvli, tirib lahti krõbeda tüki ja sööb püstijalu. Ahjus küpsenud liha on mahlakas. See on niivõrd üleküpsenud, et kiud tulevad iseenesest üksteise küljest lahti. Talle pakuti külaski paar suutäit, austusest pakkuja vastu võttis ta körti, aga mitte rohkem kui pooliku kulbitäie. Neil endil läheb seda rohkem vaja. Maria istub köögilaua äärde. Ta sirutab jalad välja ja keerutab pöidasid.
Sünnitajate vastu on ta õrn ja lahke. Ta silitab põske, kuivatab keelde hammustanutel suunurgast verist sülge, ergutab ja sisendab paremat, kui ta ise usubki. Et kõik läheb valutult ja ilusti, laps libiseb välja nagu põngerjad kelgumäel ning teeb oma isale ja emale rõõmu ja au, võib-olla jõuab täiskasvanuna parlamentigi. Seal räägib ta kõigile, milline on tegelikult kõnnumaa talupoja elujärg. Nad kuulavad oma sünnitusvaludes, mõni paistab isegi uskuvat. Kuigi hütinurgast kukuvad sünnitaja otsmikule prussakad, sähvatab nende silmis lootus ja mõte, et kunagi saab olema parem kui praegu. Meelest haihtub leease, kuhu on vaja terve talv ja öö läbi halgusid visata, ning sünnitusasemeks laotatud sõnnikune põhjapõdranahk. Oma kujutluses näevad nad tapetseeritud tubasid ja sooje ahje ning nii palju verikäkkidega kartulisuppi, kui iganes süüa jaksab. Nende abinõudega leidub kõhupõhjast veel näpuotsatäis jõudu, millega tõugata uus elu nartse määrima.
Aga mõnikord läheb nii, et sünnitajal pole kusagilt jõudu ammutada. Laps on endale niivõrd raevukalt teed rebinud, et verejooksu ei suuda peatada isegi koolis käinud ämmaemand. Või siis oli ema juba algselt nii nõrguke ja verevaene, et ei elanud sünnitust üle. Ämmaemandat paneb alati imestama, kuivõrd ootamatult siseneb majja salgake vaikseid naisi, kes jagavad õudusest tardunud põngerjad kristlikult omavahel ära ja kussutavad vastsündinud lapse vaikseks. Nad jõuavad veel enne meespere saabumist surnu pesta ja pudru valmis keeta. Lõpuks trambivad peremehed tubades, mille lae alt mõni nimetu naisterahvas kadakakimbuga ämblikuvõrke pühib, ja laulavad kirikulaule. Noogutavad üksteisele, kiites takka, kuidas Kristus viis sellegi naise taevaseid rõõme maitsma. Kuidas issanda teed on imelikud, kuidas kunagi ei tea, millal elupäevad loetud saavad, ja kuidas värskele lesele tuleb varsti leida uus perenaine, kes laste eest hoolt kannaks. Nooremast peast ei mõistnud Maria sellise jutu peale midagi kosta, oli vaid teistega kaasa laulnud, et kuidas Jeesus Kristus oma verega mu patuvõlad kustutas, aga praegu enam mitte. Praegu ütles ta, mida peremeeste toimetustest arvas.
Kirikuõpetaja on käinud juba kaks korda teda lahkunu majas ebasobiva käitumise pärast noomimas. Mariat ajas see naerma. Mida kirikuõpetaja talle teha saab? Tema käib ja aitab ilmale nii vaeste põngerjad kui ka suursuguste lapsed. Kui ta keelduks, tuleks preestril endal oma suure kondiga naise seest põnn välja kiskuda või sõidutada naine ratastel Oulusse last tegema. Aga ta ei keeldu. Ta ei tohi, ei saa ega tahagi. Siin pole kedagi teist võtta ja sestap polnud ta selles ametis kunagi puhkust pidanud. Eks nad otsiksid ta siit nii või naa üles. Isegi Kaukoniemi kaubamõisas käies küünitab ta tee teise otsa vaatama, ega sealt mõnda ootajat paista. Ta on juba mitukümmend aastat selle maja külge seotud.
Maria määrib veel karaskile võid, avab seejärel võõrastetoa ukse ja läheb oma tuppa. Lahja ja Onni on juba magama heitnud.
Ei tea, kas nad märkasid, et ta käis jälle kõnnumaal? See maja on võtnud nii pika ja kitsa kuju, et mõnikord võib kuluda päev ja teine takkapihta, ilma et teisi näeks, eriti kui elanike elu kulgeb eri rütmis. Tema on sellega harjunud, Lahja juba väiksest peast samuti, kuid Onnit tundub see vahetevahel häirivat. Ta ähvardab ehitada uue maja, kus kõik näevad kõiki ja märkavad, kui keegi puudu on. Sellele ei vasta keegi midagi, asi vaikitakse lihtsalt maha nagu väikelapse praalimine.
Maria on rahul, et pole endale meest muretsenud, kuigi lapse küll. Mõte sellest, et keegi teda käsutaks, ajas värinad peale. Mõni paksmagu roniks talle otsa, kui tuju tuleb, ja