terviseks, vandudes sõprust ja truudust. Kõik paistis olevat nii nagu vaja.
Rohkem kui korra märkas Offa, et soojast mõdust õhetav Cerdic vaatab Elfgiva poole. Kui naine ainult vastu vaataks, palus poiss vaikselt. Üksainus väike alistuv pilk on kõik, mida vaja. Kui naine nüüd sel õhtul järele annaks, poleks Ricola salaplaani tarvis ja nad kõik võiksid õnnelikuna magama minna.
Aga kuigi Elfgiva mängis oma osa hästi, ei andnud ta Cerdicule millegagi märku ja mehe nägu tumenes. Teised mehed on sel ööl oma naiste seltsis, kuid kaupmees vist mitte, nagu näib. Offa ohkas. Plaan tuli teoks teha. Peo jätkudes mõtles poiss tuimalt selle üle.
Pidu oli juba lõppemas, kui Ricola oma käigu tegi.
Inimesed sõelusid sisse-välja. Mehed, kes olid ohtralt õlut pruukinud, käisid korraks õues. Juba oli üks-kaks paari, näod punased ja kõhud kõvasti täis, minema taarunud ja polnud enam tagasi tulnud. Kui Cerdic välja läks ning Ricola ja Offa talle järele lipsasid, ei pannud seda keegi tähele.
Kui Cerdic veidikese aja pärast tagasi tuli, märkas ta, et orjapiiga seisab üksi oma hüti ukse ees. Sees põleva lambi nõrk valgus lasi tüdruku siluetil pimeduses välja paista ning pani tema lühikesed heledad juuksed kummaliselt kumama. Ta on kena väike olevus, ütles kaupmees endale. Villane sall, mida tüdruk õlgadel kandis, oli alla libisenud ning paljastas rinnad, mis olid väikesed, aga ilusa kujuga. Paistis, et tüdruk ei märkagi, et on külm. Cerdic peatus.
„Kus su abikaasa on?”
Ricola naeratas ja noogutas hüti poole.
„Magab. Homseks on ta kaine.”
Mees naeratas laialt. „Sa oled siis täna õhtul üksi?”
Tüdruk tõstis pilgu tema poole ja vaikis enne vastamist mõne hetke. „Paistab küll nii.”
Cerdic hakkas juba minema, kuid seisatas siis. Ta vaatas Ricolat mõtlikult. Tema kehas oli soe surin. Teised mehed magasid tol ööl oma naistega, kuid majaisand peab üksi magama.
Miks ta peab?
Plaan oli üsna lihtne. Koguni lihtlabane. Kuid mitte üldsegi rumal. „Meil on vaja teha nii, et Elfgiva näeks, et isand minu järel tuleb. Ei midagi rohkemat.”
„Siis hakkab ta sind süüdistama,” vaidles Offa vastu.
„Ei.” Ricola raputas pead. „Siis mitte, kui me kõik õigesti teeme. Isand tahab naist. Elfgiva teab seda. Mina teen kohkunud näo, kuna ta on ikkagi minu isand ja ma ei tea, mida teha. Sina lähed ja tood emanda. Ütled talle, et mina saatsin su ja palun abi.”
„Ta saab tema peale väga vihaseks.”
„Võib-olla küll. Aga isand on ikka veel tema mees. Ta ei lase tal otse oma silma all orjatariga magama minna. Ta teeb sellele kiiresti lõpu, ja naine saab seda ainult ühel viisil teha.”
„Kas nii, et võtab ta lihtsalt oma voodisse?”
„Ta teab, et võib mehe endale saada. Seekord tuleb tal otsustada: kas võtta mees ise või lasta tal endale teine naine krabada. Kas teha see samm või mitte. Ja otsemaid. Ta on tema naine. Kui temas on pisutki naist, peab ta selle sammu tegema. Lõppude lõpuks,” lisas Ricola elutargalt, „kui ta oleks tõepoolest valmis mehel minna laskma, ei viibiks ta praegu enam siin.” See oligi kogu plaan. See väike tõuge, mida Elfgiva vajas.
Offa vaatas neid läbi pimeduse küünist, kuhu ta oli end peitnud. Vahemaa oli ainult kakskümmend sammu ja poiss nägi neid ukseava tuhmis valguses üsna selgelt. Ricola mängis oma osa hästi; tema pea oli veidi taha kallutatud ja ta naeris millegi peale, mida isand oli öelnud. Ta oli sõbralik, soe ja ahvatlev, ilma et meest tegelikult millegagi provotseeriks. Ta nägi, kuidas Offa tuppa lipsas.
Kõik oli väga lihtne, aga poiss pidi kiiresti tegema.
Cerdicu tares oli palav. Hetkeks pimestas suitsust paks õhk Offa silmad. Kolle ja lambid andsid sooja valgust. Sinna, kus Elfgiva istus, polnudki nii lihtne pääseda, nagu ta oli arvanud. Laud ulatus üle terve väikese ruumi. Poolel teel jäid talle ette kaks karjameest, kes olid otsustanud koos ära kukkuda ning norskasid vaikselt. Kuna meestest polnud võimalik mööduda, ronis poiss neist üle. Nad ei teinud väljagi.
Viimaks jõudis Offa emanda juurde ja oli valmis lausuma sõnu, mida Ricola oli tal hoolega harjutada lasknud. Ta kummardus ettepoole.
Kuid Elfgiva rääkis ühe ülemjooksult pärit vanema talumehega. Kui ori püüdis temaga juttu teha, saatis naine ta käeviipega eemale. Kuna noormees aga üha peale käis, käskis naine tal oodata ja jätkas viisakalt vestlust vana põllumehega, kes pajatas üht lõputut lugu. See oli tüütu, kuid tuli aupaklikult kuulata. Talumehe üks esivanem olla tapnud lahingus mitte vähem kui kolm meest, nende hulgas ühe põhjamaa tähtsa pealiku. Viimaks vaatas Elfgiva orja poole ja märkas, et too on väga ärevil.
Teade, mille Offa oli pähe õppinud, oli väga lihtne: „Mind saatis minu naine, leedi. Ta palub teid endale appi. Ta ei taha isandat solvata.” Ustav ori oli piinlikus olukorras. Ricola oli öelnud, et ülejäänu võib poiss tema hooleks jätta.
Aeg aga kulus. Põllumees paistis olevat valmis rääkima Elfgivale ka oma esivanema vendadest. Offa muutus rahutuks. Kui Elfgiva viimaks kerge kannatamatusega tema poole pöördus, sattus poiss segadusse.
„Minu naine …” alustas ta.
„Ma ei vaja teda täna õhtul.” Elfgiva naeratas ja pöördus kõrvale.
„Ei, leedi. Minu naine …”
„Mitte praegu.” Ta pöördus poisist uuesti ära.
„Minu naine, leedi,” üritas too juba meeleheitlikumalt ja unustas siis oma päheõpitud sõnad. „Teie abikaasa ja minu naine …” Ta osutas ukse poole.
Elfgiva kortsutas kulmu. „Millest sa räägid?” Ta naeratas kiiresti talumehele.
„Nad saatsid teie järele,” pahvatas poiss, olles nüüd lootusetult segaduses. Ning viimaks kehitas emand õlgu, vabandas ja suundus hetk hiljem ukse poole.
Mis seda Offat kinni pidas? Ricola oli kõik hoolega välja arvestanud. Tal oli vaja kaupmees just niikaugele saada ja mitte enam, kuid aeg kulus ja Cerdic hakkas erutuma. Tüdruk mõtles, mida teha. Möödus veel hulk aega. Kaupmees oli talle käe õlale pannud. Nüüd peaks ta end kas vabaks võitlema ja isanda viha esile kutsuma või …
Nad ei tulnud ikka veel. Cerdicu nägu läks üha enam naerule. Tüdruk peaaegu võpatas ja püüdis mehe kätt, mis oli tema rinna üles leidnud, õrnalt eemale tõugata. Mitte veel, tahtis ta kisendada. Mitte veel.
Kuid mees kummardus teda suudlema.
Kui Elfgiva madalast ukseavast pimedale õuele astus, nägi ta küllalt selgelt väikese hüti ees oma abikaasa ja orjatari kogusid. Abikaasa suudles parajasti tüdrukut, kes ei avaldanud mingeid vastupanumärke. Sall lebas tema kõrval maas. Kui nad teineteisest lahti lasid ja tema poole vaatasid, naeratas Cerdic pooleldi süüdlaslikult ja võidukalt. Kuid tüdruk, kes püüdis meest naeruväärselt eemale tõrjuda, vaatas tema poole hirmuga.
Tol hetkel meenus Elfgivale vaid üks asi. Mida oli too väike orjatar ühel päeval häbematult öelnud? „Kui sina teda endale ei taha, siis tahavad teised.” Midagi sellist. Ja nüüd arvab too tüdruk, et võtab mehe endale.
Elfgiva kehitas õlgu. Ta oli loomulikult haavunud. Ta oli vihane. Kuid kui tema abikaasa suvatseb end orjatariga lõbustada, ei maksa temal sellest välja teha, arvas ta. Offale ja armastajapaarile rohkem tähelepanu pööramata läks ta peoruumi tagasi, noormees, kes püüdis veel midagi öelda, kannul. Naine isegi ei kuulanud.
See oli asi, mida vaene Ricola polnud päriselt mõistnud. Tema emand võis ahastuses olles küll talle pihtida, kuid kõrgestisündinud saksi leedile oli ta ikkagi ainult orjatar. Ta polnud mingi võistleja. Isegi mitte piinliku olukorra tekitaja. Ta oli vallasvara, mida emanda abikaasa võis öösel pruukida, kui tal midagi paremat teha ei ole, ning siis kõrvale heita. Emand võis ta isegi niisugustel asjaoludel oma mõtetest pühkida, kui ainult soovis.
Ja