selg valutas pidevalt.
Nädala pärast üritas ta teist korda raskest tööst vabaneda.
Rochesteri piiskop Gundulf oli suur mees. Pealagi oli tal paljas ja nägu lihav. Nii tema keha kui ka jutt olid mõlemad ühtmoodi ümmargused. Kuid mehe liigutustes oli küllalt vilkust, mis lubas oletada, et ta on ka väga kiire mõtlemisega, ja see tegi temast suurepärase organisaatori. Kui ta ka tol hilisel augustiõhtul aeglase taibuga ülevaatajaga silmitsi seistes vastumeelsust või heameelt tundis, ei saanud tema näost seda küll välja lugeda. Tol ajal pidi olema taktitundeline.
Ta oli just äsja muutnud Londoni Toweri kavandit ja Ralph Silversleeves pidi selle nüüd ümber ehitama.
Alul ei suutnud Ralph seda uskuda. Ta silmitses juba kerkivaid suuri alusmüüre. Kas too paks piiskop tahab tõepoolest, et ta selle tohutu kivimassiivi eemaldab ja uuesti otsast alustab?
„Seda tuleb teha ainult kagupoolses nurgas, mu sõber,” lausus piiskop rahustaval toonil.
„Seal on kakskümmend viis pargasetäit kive,” kostis Ralph raevunult vastu. „Ja jumala eest, milleks küll?”
Muudatuste põhjus oli üsna lihtne. Colchesteri sõsarkindlusel oli selles nurgas poolringikujuline eend. Kui Londoni Toweri kujundaja nägi, kui ilus see välja näeb, otsustas ta siia samasuguse teha.
„Sellest saab kuningliku kabeli apsiid,” jätkas Gundulf leebelt. „See tuleb noobel ehitis. Ja kuningas jääb rahule,” lisas ta.
Kas ülevaataja aeglane mõistus seda viimast vihjet tähele pani, see ei paistnud välja.
„See toob kaasa mitu nädalat lisatööd. Või tõenäoliselt mitu kuud,” ütles mees mornilt.
„Kuningas tahab väga, et töö kiiresti laabuks,” vastas piiskop kindlameelse viisakusega. See oli pehmelt öeldud, sest pärast Inglismaal juba kümme aastat kestnud rahutusi tahtis William, et Londoni uus kivikindlus valmiks ilma viivitusteta.
„See pole võimalik,” uratas Ralph. Talle ei meeldinud, et targem mees teda nõusse räägib.
Gundulf ohkas ja ründas siis vastu.
„Ma alles ühel päeval rääkisin kuningale, kui teenistusvalmis te olete ja kui sobiv selle suure ülesande täitmiseks,” mainis ta. „Peagi näen ma teda jälle.”
Kuna see ähvardus jõudis isegi Ralphile kohale, kehitas ta tusaselt õlgu. „Nagu soovite,” pomises ta ja hakkas ära minema.
„Ma ütlen kuningale,” lõpetas piiskop leebelt, karistades torisevat meest enda tüütamise pärast, „et te suudate uue ülesandega samaks tähtajaks toime tulla. Ühtki päeva ei lähe kaduma,” lausus ta kergemeelselt. „Tal on väga hea meel.”
Hetk pärast seda astus noor Osric oma sammu.
Ta oli tüsedat piiskoppi ka varem näinud, kui Gundulf käis tööd üle vaatamas.
Nagu paljud kõrgel positsioonil seisvad inimesed, pidas ka piiskop Gundulf endastmõistetavaks, et heatahtlik viisakus tasandab avaliku elu tegelaste teed. Kui ta mööda ehitusplatsi ringi liikus, ei maksnud isegi pärisorjadele tehtud viisakad peanoogutused talle midagi.
Seetõttu oli täiesti loomulik, et pimedas tunnelis haletsusväärset tööd tegeval pärisorjal küpses üks plaan.
Kõik tema instinktid, isegi füüsiliselt tajutav ihalus sõrmeotstes, ütlesid poisile, et temast peab saama meistrimees. Kuidas saab selles eksida? Või on Jumal otsustanud, et ta peab oma pattude pärast sedamoodi kannatama? Selles, et Ralph Silversleeves ei ole Jumala käsilane, oli ta kindel – too mees oli saatan. Kuid piiskop Gundulf, kes vastutab kõige eest, oli jumalamees ja nägi lahke välja. Kindlasti võis isegi temasugune alandlik pärisori jumalamehele läheneda.
Vähemalt kaotada ei ole mul midagi, arvas ta.
Osric oli ammu juhust oodanud. Kui ta nüüd oma tunnelist vahetuse lõpus väljus ja nägi, et piiskop seisab ehitusplatsi ees, otsustas ta võimalust kasutada. Jooksnud puusepatöökotta, haaras ta oma töö ja lähenes häbelikult suurele mehele.
Piiskop oli üllatunud, nähes enda ees mullaga määrdunud väikest tõsist kogu, puust klots käes. Sellest hoolimata küsis ta lahkelt: „Mis see on, mu poeg?”
Osric seletas paari sõnaga: „See on minu töö. Ma tahan puusepaks saada.”
Kui Gundulf oli pärisorja veidi silmitsenud, polnud tal raske ülejäänut aimata. Töö, mida ta nägi, oli hästi tehtud. Tema pilk pöördus puusepatöökoja poole. Võib-olla peaks poisi sinna saatma, et näha, mida nad temast seal teevad. Ning ta seadiski juba sammud sinnapoole, kui kuulis selja tagant kisa.
See oli Ralph.
Samal hetkel, kui too neid silmas, taipas ta, mille peal Osric väljas on. Olles plaanide muutmise pärast juba niigi halvas tujus ja näinud nüüd, et see väike vilets ori läheb tema selja taga Gundulfi jutule, ei suutnud Ralph seda enam taluda. Piiskopi juurde jõudnud, ta lausa ulgus raevust.
„Ta ütleb, et tahab puusepaks saada,” lausus Gundulf leebelt.
„Ei iialgi.”
„Meistrimeheanne on Jumala kink, nagu te teate,” mainis piiskop. „Meil tuleb seda ära kasutada.”
Kuid siis tuli Ralphile üks mõte.
„Te ei mõista,” vastas ta. „Me ei saa tema kätte nuga ega ühtki muud teravat tööriista usaldada. Ta töötab sellepärast siin, et proovis tappa üht kuninga rüütlit. Sellepärast lõigati tal nina lõhki.”
„Ta ei näe kuigi ohtlik välja.”
„Aga ta on seda.”
Gundulf ohkas. Ta ei teadnud, kas uskuda ülevaatajat. Teisest küljest aga oli ta tollele ühe päeva kohta juba küllalt meelehärmi teinud. Ja Toweri ehitus pidi laabuma sujuvalt.
„Nagu soovite,” ütles ta õlgu kehitades.
Niisiis mõistis Osric, kuigi ei saanud nende jutust aru, sest nad rääkisid omavahel Normandia prantsuse keelt, et viimane lootus tema noores elus on kustunud.
Mõne hetke pärast veeti ta kõrvupidi tagasi tunnelisuudmesse. Ralph karjus tema peale:
„Kas sa arvad, et võid minu selja taga puusepaks saada? Noh, vaata nüüd enda ümber ringi. Seda mulda ja neid kive tuleb sul kaevata ja tassida kogu ülejäänud elu, väike puusepp. Sa teed ainult seda ja mitte midagi muud, kuni oma selja murrad.” Ta naeratas süngelt. „See Tower on kogu sinu elu ja surm, Osric, sest ma lasen sind selle ehitusel niikaua töötada, kuni sa sured.” Siis paiskas ta poisi tunnelisse ja käsutas lühidalt: „Töötad veel ühe vahetuse.”
Ralph Silversleeves oli selle tähtsa asjaga nii innukalt ametis, et ei teinud märkamagi, et ümberringi seisavad inimesed. Ja kui ta olekski seda märganud, polnud relvasepp Alfredi sealviibimises midagi erilist.
Tegelikult oli Alfred Toweris asja pärast. Tal oli kästud teha suured raudvõred, mis pidi paigutatama kaevu ja tunneli suudmele, ning ta tuli vaatama, kui suured need augud on.
Ta oli põgusa huviga jälginud ja kuulanud, kuidas Ralph tolle tõsise vennikesega raevutses. Kui Ralph läinud oli, astus Alfred tunneli sissepääsu juurde. Ta märkas Osricu väikest puusepatööd, mis oli maha kukkunud, kui Ralph poisi alla tõukas. Alfred võttis selle mõtlikult üles.
Ning selsamal õhtul, kui ta oli noore Osricuga pikalt vestelnud, ütles ta oma sõbrale taanlasele: „Ma arvan, et leidsin selli, keda meil vaja on.”
„Kas sa võid teda usaldada? Tema eest oma eluga vastutada?”
„Ma arvan küll.”
„Miks? Mida ta tahab?”
Alfredi nägu läks naerule.
„Ta tahab kätte maksta.”
Kättemaks oli magus. Plaan oli küll veidi riskantne, kuid Osric oli enesekindel. Ja eelkõige tundis ta uhkust.
Öösel lipsas poiss salaja