koju tulnud, kuid peale viisaka pärimise isa tervise üle ei rääkinud nad suurt midagi. Kogu päeva ootas naine teadmatuses. Nüüd püüdis ta tikkida, samal ajal kui Henri noorema pojaga malet mängis ja naisele aeg-ajalt külmi eemalseisja pilke heitis.
Õhtu oli vaikne. Veidi eemal West Cheapi juures oli videvikus puhkenud tulekahju ja levinud mitmele majale. Sellised asjad olid aga Londonis tavalised ja naine polnud sellele rohkem mõelnud.
Kuid tema süda võpatas, kui Ralph kaks tundi pärast pimeduse saabumist neile külla tuli.
Nüüdseks oli juba kogu London kuulnud tema hommikustest vägitegudest East Cheapil, kuid kuigi Henrile tegi see nalja ja Hildat ajas ärevile, ei öelnud kumbki midagi. Tegelikult paistis pahur mehike nüüd rohkem mõtlik kui vihane olevat. Noogutanud neile kõigile ja võtnud kruusi veini, istus ta Henri vastas pingile ja põrnitses hulk aega mornilt tulle, enne kui juttu tegi. Kui ta viimaks rääkima hakkas, tundis Hilda, et läheb üle keha külmaks. „Mulle teeb üks asi muret, Henri,” ütles mees.
„Mis see on?”
Ralph võttis sõõmu veini ja tõstis siis aeglaselt pilgu. „Keegi nuhk,” sõnas ta vaikselt. „Mulle lähedane inimene.” Hilda tundis, et tema käsi väriseb. „Tead sa,” jätkas Ralph, „ma oleksin täna äärepealt suure saagi saanud. Relvad. Ma olen kindel, et need olid seal.”
„Võib-olla tegid sa lihtsalt vea.”
„See on võimalik,” tunnistas Ralph. „Aga tead, mis mu vaist ütleb? Ma arvan, et vandenõulasi hoiatati.”
„Kes seda tegi?”
Ralph oli hetke vait. „Keegi, kes minu plaane teadis.” Ta vaatas otse Hilda poole. „Kes seda sinu arust võis teha?”
Hilda teadis, et oli läinud väga kahvatuks. Ta toetas käed sülle ja vahtis mehele otsa. Kas too teab, või on see lihtsalt süütu küsimus? Või on see jultunud püüe teda õnge võtta? Aga miks peaks Ralph teda kahtlustama? Naine võttis kähku mõttes kõik võimalused läbi. „Mul pole aimugi, Ralph,” ütles ta. Kuid Hildale tundus, et tema hääl värises.
Nüüd vaatasid nad mõlemad tema poole, Ralph ja Henri. Naine oleks tahtnud püsti tõusta ja nende juurest ära minna, kuid ei söandanud. Kes teab, kaua tema piin oleks kestnud, kui keegi poleks ootamatult vahele seganud.
See oli Gertha. Tema nägu õhetas õhtusest jalutuskäigust ja ta lausa säras heameelest, kui neid kõiki nägi. Märkamata toas valitsevat pinget, läks ta otseteed Ralphi juurde, suudles teda, hakkas valjult naerma, kui too kohmetult punastas, võttis siis mehe kaelast talismani ja hellitas seda hetkeks oma suurte pihkude vahel.
„Tulekahju seal väljas paisub suureks,” mainis ta ja Hilda palus Jumalat, et vestlus kalduks sellele. Kuid palvele ei vastatud.
Gertha pöördus Ralphi poole ja täheldas: „Sa siis ei vahistanud seda punahabet?”
Ralph uratas: „Juhtus midagi.”
„Küll sa ta kinni püüad. Eks ju, Hilda? Ta on kaval.”
Taas märkas Hilda, et nad kõik vaatavad tema poole. Ta põrnitses tuimalt germaani tüdrukut. Kas see oli mingi hirmus lõks? Kas Gertha oli Ralphile juba rääkinud, et Hilda sai tema operatsioonist eelmisel õhtul teada? Või kavatseb ta seda nüüd teha? Selle asemel aga jätkas Gertha tema õuduseks: „Ma nägin teda täna õhtul East Cheapil kahe sõbraga; nad kaisutasid üksteist ja naersid.”
Ralphi lõug vajus ripakile. „Milliste sõpradega?”
„See mees, kes teeb soomussärke. Alfred vist? Ja üks väike mees ümmarguse peaga. Ja ilma ninata.” Ta hakkas naerma. „Võib-olla nad arvavad, et sa ei saa neid kätte, aga küll sa saad.” Siis andis ta mehe pealaele suudluse ja teatas rõõmsalt: „Ma lähen nüüd isa juurde,” ning oligi läinud.
Järgnevas vaikuses ei öelnud keegi sõnagi. Hilda vahtis oma näputööd ja tundis, kuidas ta peas kõik keerleb. Tal polnud aimugi, kuidas sai tüdruk näha mehi koos Osricuga. Mida see peaks tähendama, seda ei julgenud ta mõelda. Viimaks pööras ta pilgu Ralphile.
Too istus väga vaikselt ja vahtis tulle. Ta paistis olevat Hilda unustanud, kuid tema näolihased liikusid, nagu tunneks ta valu. Kuidas talle see seos kahe silma vahele jäi? Ometi oli see nii ilmne. Barnikel on Alfredi sõber. Alfred on Osricu sõber. Osricu, selle viletsa väikese teoorja oli ta leidnud Toweri keldrist. Toweri keldrist, kus hoitakse relvi. Toweri keldrist, millele Alfred oli lukud teinud.
Ja äkki ta nägi. Kuidas nad seda teinud olid, ei osanud ta ette kujutada. Ja miks? Kuid nüüd hüüatas ta istmelt hüpates valjult:
„Kuradid! Ma tean, mida nad on teinud. Ma tean, kuhu relvad on peidetud!”
„Kuhu?” küsis Henri vaikselt.
„Towerisse endasse!” karjus Ralph. Ja lisas siis Hilda õuduseks: „Ma lähen kohe sinna.”
Ning ta tormas majast välja, Henri kannul.
Hilda jooksis kiiresti. Pimeduses tundus, nagu lendaks ta. Ta jooksis mööda pikka Saint Pauli kiriku varju ja siis läänepoolsest künkast alla Walbrooki poole.
Ta teadis, et peab ruttama. Võib-olla ongi juba liiga hilja. Kuid hoolimata riskist, et nuhid võivad mehe maja jälgida, teadis ta, et peab minema.
Ta pidi Barnikelile ütlema. Küll tema teab, mida teha.
Tema rutt oli nii suur, et ta vaevu märkas, et enne alanud tulekahju oli nüüd tuulega levinud piki West Cheapi ja ründas juba maju idapoolsel künkal.
Samuti ei märganud ta üht teist veel kummalisemat asja. Kui ta künkast alla jooksis, jooksid kellegi jalad pehmel sammul mitte kaugel tema selja taga.
Ta ületas väikest silda pidi Walbrooki ja suundus Candlewick Streetile. See oli nüüd tühi. Ta lõõtsutas nii rängalt, et ei kuulnud midagi muud. Tema rind valutas. London Stone’ini jõudnud, peatus ta hetkeks, et hinge tõmmata ja leevendada pisteid küljes. Ta kummardus ette ja toetas käed põlvedele.
Tugevad käed, mis temast äkki kinni kahmasid, olid talle täielikuks üllatuseks; need pigistasid tema käsivarsi ja heitsid talle mantli üle pea. Enne kui ta jõudis karjuma hakata, lohistati ta kähku kõrvaltänavale.
Töö oli lihtsam, kui Osric oli arvanud. Peagi käis see tal kindlas rütmis. Kõigepealt viis ta kõik relvad kambrist välja ja ladus võrele. Neid alla äravoolukaevu lasta polnudki nii raske, kui ta oli ette kujutanud; see võttis ainult pool tundi. Pärast seda lohistas ta nad kimpudena mööda pimedat käiku kuni ähmaselt paistva võreni jõekaldas.
Kaks tundi pärast keldrisse sisenemist oli ta valmis relvi paati laadima.
Ainult üks asi üllatas teda. Iga kord, kui ta mööda käiku võre poole läks, paistis talle, et taevas väljas on järjest heledam. Kuigi Osric oli töötades ajataju kaotanud, teadis ta, et on alles öö esimene pool. See ei saanud olla koiduvalgus, mida ta nägi. Ja kui ta lõpuks välja mudasele kaldale astus, pidi ta šoki saama.
Tuulest kantuna oli läänepoolsel künkal alanud tulekahju võtnud tohutu ulatuse. Vähe sellest, et Londoni puumajad olid krõbekuivad; vähe sellest, et tuul õhutas noolivaid leeke tagant; kui suur tulekahju saavutab teatud kriitilise punkti, tekitab ta omakorda tuule. Nii pääseski tol sügisööl 1087 Londonis suur kahjutuli võimust võtma. Praksudes ja möirates oli see levinud üle idapoolse künka, piki Toweri-tagust mäenõlva Kõigi Pühakute kirikust mööda.
Kui Osric tunnelist välja ronis, kuulis ta kõigepealt müra. Linna poolt kostis pidev tume mühin. Alles siis, kui ta paadini jõudis ja ümber pööras, nägi ta tuld.
See oli hämmastav vaade. Sisisedes, praksudes ja sädemeid pahvakutena üles paisates hüplesid leegid mööda kaarjat künkanõlva. Siin-seal lõi tuli äkitselt kõrgele loitma, nagu luuraks künka taga nähtamatu lohe, mis õgib linna ja paiskab suust leeke. Ning selle ümbritseva tuleringi ees terendas Toweri suur must vari.
See oli rabav pilt, kuid tal ei olnud aega seda vaadata.
Künkal lõõmavatest