ei tahaks vahel kodus kellegagi sõnakese rääkida?”
„Kui palju Atko sinuga räägib?” küsis sõbranna vastu.
„Temal on oma töö, sellepärast… Aga kuidas sul igav ei ole üksi elada?”
„Igav? Tänapäeval enam vist ei olegi võimalik igavust tunda! Jumalale tänu, et nad selle interneti välja mõtlesid, nüüd on elu mitu korda põnevam kui enne seda! Mina võiksin enda kohta küll öelda, et mina olen nüüd abielus internetiga!” kuulutas Evika trotslikuna tunduva paatosega.
„Ahaa, siis mitte proua Lahu, vaid proua Internet, kuigi ma ei saa aru… Ei kujuta ette, mis see tähendab, mina olen internetis vaid uusi ajakirju lugenud. Või õigemini vaatan, kas neis on midagi huvitavat.”
„Internet tähendab meelelahutust, suhtlemist, meeletult palju uusi teadmisi… Ja lõpmata hulk uusi tutvusi kas või üle kogu maailma,” seletas Evika. „Internetis surfates tunned, et maailm polegi nii lõputult suur!”
„Tutvused? Kuidas neid nimetataksegi – virtuaaltutvused? Minu arvates on see midagi ebatõelist, umbes nagu ufod – et on ja ei ole ka! Kuidagi irratsionaalne värk, ma ei kujuta ette, et sellest midagi head tuleks…” Karmen kehitas õlgu, julgemata sõbranna hobi otsesõnu tühiseks ajaviiteks või hoopiski tühja tuule tagaajamiseks tunnistada.
„Kas sina ei ole kunagi neis suhtlusportaalides surfanud?”
„Ei, mina ei ole arvutifänn. Isegi ajalehtede ja ajakirjade lugemine tundub kuidagi imelik… Justkui poleks päris!”
„Internetis sa kellegagi meilikirju ei vahetagi?” imestas Evika.
„Kellega ma kirjavahetust peaksin? Mul polegi selleks põhjust, mõnele tuttavale või sugulasele helistan telefoniga kui vaja, näiteks sinule, see on kõik. Palju lihtsam ja õigem.”
Evika tegi veidi põlgliku näo, justkui oleks ta kuskil metsateel mõnda eelajaloolist olevust kohanud. Peaaegu koopaelanikku, kellel tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest aimugi ei ole.
„Tähendab, et Facebookis on sind asjatu otsida. Ja Twitterist pole sul aimugi… Kas sa oled vähemalt mõnda naistefoorumit jälginud, osavõtmisest ma enam ei küsigi! Või – kas sa Skype’i oskad kasutada?”
„Taevas hoidku, sa pärid nagu kohtu-uurija! Ei, ei ja veel kord ei, mina pole proovinudki internetti põhjalikumalt torkida. Rääkimata siis, et sealt mingeid tutvusi otsida!” tõrjus Karmen.
„Anna andeks, aga sa oled tõesti üks mahajäänud tüüp… Minu arust teed küll lollisti, kui jätad nii palju huvitavaid võimalusi proovimata. Ära pabista, ega niisugune tutvuse otsimine mingit abielurikkumist ei tähenda, see on ju süütu ajaviide. Pealegi sa võid endale netist hoopis naistuttavaid otsida, vähemalt alguses… Hakkate toiduretseptidest, lilledest või aiatööst rääkima, kuigi jah – aeda sul ju pole, aga küllap teemasid leidub! Aga ega ma ei häbene öelda, et meestega suhelda on huvitavam, ajad seal nii-öelda kerget virtuaalset flirti ja hing saab rikkamaks… Ja netis öeldakse rohkem välja kui silmitsi vastamisi seistes, ikkagi anonüümne värk.” Evika jäi hetkeks mõttesse ja kortsutas vaevumärgatavalt kulmu, nagu oleks talle midagi ebameeldivat meenunud. „Muidugi peab arvestama, et seal on ka sihukesi matse, kes võivad inetusi rääkida või küsida, aga nendega teed lühikese lõpu.”
„Ma ei kujuta ette, mida see üldse annaks… Selleks peab vist teistmoodi inimene olema kui mina, et niisugusest suhtlemisest rahuldust leida. Taevas hoidku – mismoodi mina hakkaksin võõra inimesega midagi arutama?” küsis Karmen nõutult.
„See on ju täpselt seesama kui kuskil midagi oodates ja aega parajaks tehes naabriga juttu ajada! Kui sa polikliinikus arsti ukse taga igavled, kas sa teiste ootajatega lihtsalt ajaviiteks ei räägi?”
„Ei räägi… Ma vist pole lobiseja tüüp! Mina arvan, et eestlased on üldse omaette ja endasse tõmbunud, ei kipu asja ees, teist taga suhtlema. Mina vähemalt küll mitte… Mina ei vahigi teisi inimesi, oskan ka rahva hulgas alati omaette olla.”
„Tead, need ajad on nüüd möödas, me oleme Euroopa Liidus ja peame uusi kombeid omandama! Eurooplased on seltsivamad, nii et hakka kõigepealt internetis suhtlemist harjutama! Paned ennast Facebooki sõprade ringi kirja ja edasi läheb juba lihtsalt. Sina oled ju eluaeg kooliõpetaja olnud, ei ole suu peale kukkunud, sul peaks see lihtsalt käima. Ära unusta, et internetis saad esineda anonüümsena ja ometi võid endale sadade omasuguste hulgast sobivat sõpra otsida. Ja mis kõige huvitavam – õpid igasuguseid inimesi tundma ja võid alati valida, kas hakkad nendega meile vahetama või suhtlema onlainis…” seletas Evika veendunult. „Sa oled lihtsalt ajast maha jäänud – arvuti ja internet on teil majas olemas, aga ei kasuta! Või on teil ainult Atko laptop ja ta kannab seda kaasas?” küsis Evika toonil, nagu oleks ta jaatava vastuse korral valmis sedamaid lahkuma. Sest nii primitiivsete olendite peale pole mõtet oma aega raisata.
„Või veel! Arvutite pealt pole minu meestevägi küll kokku hoidnud – poiste toas on lauaarvuti, Argol Tartus ja Atkol on need kaasaskantavad. Poiste toa arvutis olengi ajaviiteks lehti ja ajakirju lugenud, õhtuti on teised ära ja mina ilmast ilma üksi kodus. Meie peres tegutsetakse omaette, isegi nädalavahetustel ei saa alati kõiki korraga söögilaua taha, ikka on Atkol või Virgol kuskil tegemist. Argost ma ei räägigi, tema pääseb Tartust hoopis harva meie hulka… Niisugune elu, mis teha,” seletas Karmen peaaegu ägedalt, sest teise üleolev hoiak hakkas teda häirima.
Evika seiras sõbrannat üle kohvitassi ääre teadjal ilmel ja mõistvalt noogutades. Sõbranna rääkis probleemidest, mis temal olid ammu seljataha jäänud. Tema ainus laps, tütar Ethel, oli juba seitsme aasta eest Ameerikasse õppima läinud ja sinna jäänudki – seega polnud tal enam lapsi ega meest, kellega arvestama peaks.
„Mina küll soovitan: otsi endale internetist mõni hea tuttav ja oled oma igavusest ja rahutusest lahti. Elu läheb korrapealt huvitavaks!” ütles Evika kindlal toonil. Pani siis tassi lauale ja jätkas: „Minu arust peaksid sa endale just meestuttava otsima, et oma probleemidest rääkida. Atko on sul ju abikaasa rohkem nimepärast, tema käib kodus ainult magamas ja teie elu pole sugugi mingi musterabielu! Niiviisi saaksid vähemalt oma stressi maandada ja oma muredest päris vabalt rääkida – anonüümselt, saad ju aru… See oleks sulle lausa hädavajalik, pealegi pole mingit riski – kui sa ei taha enda isikust midagi teada anda, siis ei anna ja kõik! Ning teed sellele kutile kohe selgeks, et sellest tutvusest mingeid tagajärgi ega kohtumisi ei tule. Ja pea meeles: mingeid siduvaid isikuandmeid sa enda kohta teada ei anna! Nii et vali endale ikka poiss-sõber.”
„Poiss-sõber? Mina, peaaegu viiekümneaastane naine, ja poiss-sõber?”
„Ah, niimoodi räägitakse! Mõni mees jääb seitsmekümneselt ka poisiks.”
„Aga ikkagi – mismoodi on võimalik täiesti anonüümseks jääda?”
„Väga lihtsalt – sa ei kirjuta talle endast ja oma tuttavatest, isegi mitte oma linnast ja tänavast midagi niisugust, mille järgi ta saaks hakata sinu jälgi ajama. Esined vale nime ja vale netiaadressi all! Pimesi usaldada ei saa kedagi, mõni sell võib pärast sihukese pahanduse kaela keerata, et oigad – kättemaksuks, et sa ennast temale näole ei anna.”
„See on ikka üks kahtlane värk…” Karmen vangutas pead. „Ise tunnistad, et pealegi ohtlik! Niisugustest asjadest on parem eemale hoida, muidu ei tea, mis pärast tuleb,” arvas Karmen.
„Väike risk teebki asja põnevaks! Ja tegelikult on ikka hirmus huvitav leida maailmas häid ja toredaid inimesi. Saad mitme niisugusega tuttavaks, ühega räägid ühest, teisega teisest… Juba ette tead, kellega millisel teemal lobiseda saab.”
„Lobiseda? Sa räägid siis häälega või? Mina sain aru, et kirjutad!”
Evika heitis sõbrannale veidi pahura pilgu.
„Häälega rääkida saab ainult nendega, keda sa isiklikult tunned või kes kuskil väga kaugel elavad, võõrastes riikides! Sest inimese hääl on nagu ID-kaart, mille järgi sind ära tuntakse. Kirjutada on kindlam, vähemalt alguses. Kirjutate vastastikku onlainis,