kiskunud. Maja välimus sellest ainult võitis, kuid minu kindel eesmärk oli palkseinad laudvoodriga katta. Paraku selgus kohe, et aknaraamid ja lengid on oma aja ära elanud ja tahavad väljavahetamist. Ning kui ka need said ära tellitud ja kinni makstud, olid meie säästusummad praktiliselt ammendatud.
„Tapeet ja värvid tuleb ikkagi kohe muretseda!” ütles Asta resoluutselt. Temale oli esmatähtis see, kuidas maja seestpoolt hakkab välja nägema.
„Naelad on ostmata, neid läheb kindlasti terve kast. Ja suuremaid ka, vast kümmekond kilo…” pakkusin omalt poolt. Mina tahtsin kõigepealt maja välimuse korda saada. Selleks, et külarahvas, kes meisse seni oli kuidagi äraootavalt suhtunud, näeks – Kaldaliival on uued ja tegusad omanikud, kes selle räämas ja mahajäetud maja kiiresti korda teevad. „Ja sauna katusele eterniit, seda läheb ka omajagu,” tuli mulle veel meelde.
Sellest erimeelsusest siiski suuremat tüli ei tõusnud, küllap saime mõlemad aru, et ka teise poolt pakutu on vajalik. Küsimus oli vaid tähtsusjärjekorras; järgmisel palgapäeval aga õnnestus meil kõrvale panna nii ühe, teise kui ka kolmanda jaoks ja olime mõlemad rahul. Mulle tegi rõõmu, et ka Astale hakkas meie nomaadielu meeldima ja temagi arutas, mida ja kuidas meie uues maakodus tegema peaks. Tõesti, nädalavahetustel Kaldaliival töötades meie vahel vastuolusid või tigetsemist ei tekkinud, isegi Lea tegi nurisemata üht-teist, ning meie vahepeal kõikidest õmblustest kärisema kippunud perekonnaelu näis kõigiti normaalse ja lootustandvana. Tarvitses aga vaid järjekordsel pühapäevaõhtul linna naasta, kui hakkasime Astaga vastastikku rahulolematusest pakitsevaid sõnanoolekesi lendu laskma. Nüüd, kui Lea oli keskkooli lõpetanud, sai neid isegi rohkem kui varem; enne oli ühine mure tütre pärast meid mõnevõrra lähendanud.
„Nüüd on ta vähemalt kaheksateist täis ja keskkool läbi,” oli Asta pärast lõpuaktust kergendatult ohanud.
„Mis sest, ega ta sellepärast veel täiskasvanu ei ole, kuigi õigused on käes! Kui ta vähemalt teaks, mida edasi õppida…” Kuskil südamesopis olin ikkagi säilitanud isaliku lootuse, et arusaamine mingi eriala omandamise vajalikkusest lõpuks tüdrukuni jõuab. Kõige muretum oli aga asjaosaline ise – juba järgmise nädala keskel teatas Lea, et ta loobub sel nädalavahetusel Kaldaliivale kaasa tulemast.
„Meie läheme matkama!”
„Kellega siis ja kuhu?” tundsin vanemlikku huvi.
„Sõbrannaga! Margitiga.”
„Kahekesi?”
„Mm… Tõenäoliselt jah. Aga võibolla ka mitte.”
„Mis tähendab – võibolla ka mitte? Kas sa lähemalt ei saa selgitada?” Lea iseteadvus tegi mind omajagu tõredaks.
„Ega ma enam laps ei ole, et sa…” Tüdruk sai sõnasabast kinni, arvatavasti oleks ta minu küsitluse peale tahtnud õige sapiselt vastata, aga miski takistas. Mis see takistaja oli, selgus juba järgmisest lausest ja korraga nurruvaks muutunud toonist. „Pead sa siis minu pärast muretsema! Aga tead, mul oleks natuke raha vaja.”
„Natuke? Kui palju see natuke on?”
„Noh… Paarkümmend rubla.”
Paarkümmend rubla… Olin just oma rahatagavara üle lugenud. Paarikümne rubla eest oleks tollal saanud Kaldaliivale osta nii põrandavärvi kui tapeedi. Aga isa kohus…
„Viisteist!” tingisin, ja Lea noogutas.
„Olgu. Eks ma ema käest norin ka natuke.”
Eks seegi läheb Kaldaliiva arvelt, mõtlesin, aga jätsin ütlemata. Maakodu oli meile Astaga saanud tõeliselt tähtsaks, see näis nagu mingi tulevikuparadiis, kus imeväel lõpevad kõik meievahelised tülid ja lahkarvamised. Kaldaliiva oli see imerohi, mis pidi meid jälle lähendama ja meie abielu päästma, ning seda soovisime me tollal mõlemad. Vähemalt mina lootsin siis niimoodi. Lea aga suhtus meie uude maakodusse enam kui ükskõikselt.
„Mis mina seal tegema hakkan! Terves külas ei ole ühtegi alla viiekümne aastast inimest!” ütles tütar ja paraku oli tal õigus. Üksikusse kohta rannamaja ostes ei olnud me tema peale mõelnud, ja seda ütlesin ma ka Astale.
„See on ajutine, palju tema Kaldaliival käima hakkab! Temal on teistmoodi huvid, tema läheb mõne aasta pärast mehele ja mis tal meist… Temal saab olema oma elu,” arvas naine minu arvates liigagi ükskõikselt.
„Mehele? Millal see veel…” tahtsin vastu vaielda, aga jätsin asja sinnapaika. Lea käitumine oli tõesti ülemäära iseteadev ja ettearvamatu. Peaks ta ainult enne iseseisva elu alustamist mingi ameti õppima, ülikooli ta niisuguse õppeedukusega vaevalt suudaks sisse saada. Tõepoolest, ega asjata öelda, et mured kasvavad koos lastega… Aga teadmine, et meie kui vanemate võim Lea tulevikku järjest vähem mõjutada suudab, hakkas ka minus üha enam juurduma. Sellele lisandus küll mingi mõrane arusaamine, et midagi on meie lapse kasvatuses viltu läinud, Lea on meist kuidagi irdunud, tema arusaamad ja eelistused meie omadest erinevad. See ei olnud ainult põlvkondade vaheline vastuolu, vaid minnalaskmismeeleolu, mis teda viimastel kooliaastatel oli saatnud. Kas seda annaks veel mingil moel muuta või on juba liiga hilja? Sest ammu oli märgata, et Lea meie soovitusi enam nii lihtsalt kuulda ei võta, ja kui teda üldse mõjutada õnnestub, siis ainult heaga või midagi lubades. Aga mida see tähendaks, kas mitte kahtlase tulemusega järjest korduvaid ostutehinguid?
Kaldaliival töötades läksid need mured kogunisti meelest. Siin tegutsemist innustas mingi alateadvuslik õigustus, et ehitan endale varjupaika, mis suudab meie peret igasuguste murede eest kaitsta. Kaldaliivast pidi saama koht, kuhu suure maailma hädad ja vastukäimised lihtsalt ei ulatu ning kus kehtivad vaid meie poolt kehtestatud seadused. See arusaamine andis ehitustöödele hoogu ja jõudu. Me saabusime Koorekülla alati juba reedeti, hakkasime sõitma kohe pärast tööpäeva lõppu ja jõudsime maal samal õhtul enne öörahule jäämist veel üht-teist korda saata. Laupäev kulus vaheajata tööle ja pühapäevalgi lõpetasime alles siis, kui päike merele juba punast triipu joonistas. Igal nädalavahetusel jäi meie kätetööna maha midagi uut, olid selleks siis vahetatud aknad, valkjate vaigust lõhnavate laudadega vooderdatud seinaosa või juurdeehitatava veranda vundament. Tihti vajasin ma Asta abi, ta tuli tõrkumata juba esimese kutse peale ning pani käed külge kuhu vaja.
„Sa oled siin nagu teine inimene,” ei saanud ma jätta tunnustust avaldamata. Sellist üksmeelt polnud meil juba ammu olnud.
„Mina? Hoopis sina oled siin teistmoodi!” arvas naine.
„Tohoh… Aga võibolla tõesti! Ja tead, miks?”
Asta kehitas õlgu. Minu arvates liigagi ükskõikselt.
„Sellepärast, et esimest korda ehitame me endale! Ainult endale, kellegagi pole meil vaja seda jagada,” ütlesin.
„Nojah, eks vist sellepärast siis… Aga kellega me oma linnakorterit jagame, et seal teistmoodi on?”
Tõepoolest, selle ütlemisega tabas ta naelapea pihta. Põhjus pidi olema kuskil mujal, palju sügavamal.
„Linnakorter pole ikkagi nii oma…” püüdsin abitult vastu vaielda, kuid tundsin, et see pole õige põhjus. „Siin on kõik teistmoodi, nagu omaette riik! Pelgupaik, saad aru.”
„Ei.” Asta vangutas pead. „Minu arvates pole asi selles… Siin on sul tegevust, sellepärast. Sulle meeldib tegutseda.”
„Sinule ju ka!”
„Eks jah… Kas sa pole nüüd aru saanud, et meil sinuga on ainult kaks asja, mida tehes me ei tülitse?”
„Kaks asja? Ei tea, mida sa silmas pead?” Asta oli nähtavasti jälle midagi imelikku välja mõelnud.
„Just, kaks asja! Need on reisimine ja ehitamine.”
Reisimine ja ehitamine… Pagana pihta, tal oli tõesti õigus. Püüdsin juurelda, miks see niimoodi on, ja arvasin siis põhjuse leidvat. Muidugi!
„See on sellepärast, et nendes asjades oled sa abitu ja täielikult minust sõltuv. Siis on juhtimine minu käes ja sa ei hakka vastu,” panin äkkileitud tõe maha ja