Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh

tervitas mind nagu möirgav rahvahulk. Kui ma korraks üle õla piilusin, oli mees läinud.

      Ta kiosk oli tühi. Kükitasin valgest puidust leti taha, harutasin paela lahti ja silusin rulli. Paber oli silmnähtavalt vana, nurkadest kolletunud ja rabe. See ei tahtnud hästi sirgeks minna. Võtsin kaks alumist nurka suurte varvaste vahele ja hoidsin ülemisi pöialdega kinni.

      Paberilehel oli kahvatu grafiitjoonistus, aga kujutatud polnud mitte lille, vaid puutüve, mille koor oli krobeline ja kooruv. Libistasin sõrmeotsaga üle puukoore; ehkki paber polnud reljeefne, tundus joonistus nii reaalsena, et krobelised mügarad näisid tõelistena. Alumises parempoolses nurgas seisid kaarelise käekirjaga kirjutatud sõnad valge pappel.

      Valge pappel. Seda taime ma peast ei teadnud. Seljakoti seljast võtnud, tõmbasin välja oma lillede sõnastiku. Uurisin esmalt läbi V-tähe ja seejärel P-tähe, aga loetelus polnud sõnu valge pappel ega pappel, valge. Kui sellel taimel oligi tähendus, ei saanud ma seda sõnastikust teada. Keerasin paberi taas rulli ja hakkasin paela kinni siduma, aga peatusin poole peal.

      Paela alumisse otsa oli lillehindade tahvlilt tuttava käekirjaga kritseldatud sõnad Esmaspäeval kell 5 õhtul, 16th & Mission, õhtusöögiks sõõrikud. Must tint oli siidi sisse imbunud ja tähed peaaegu loetamatuks muutnud, aga kellaaeg ja kohtumispaik olid selgelt näha.

      Sel hommikul ostsin lilli kokku neile mõtlemata ja hinna üle kauplemata, ja kui ma tund aega hiljem poeukse avasin, üllatas mu käes olev valik mind ennastki.

      Hommik venis aeglaselt ja see meeldis mulle. Istusin kõrgel taburetil kassa ees ja lappasin rasket telefoniraamatut. San Francisco avaliku raamatukogu telefoni automaatvastajale oli lindistatud pikk sõnum. Kuulasin selle kaks korda läbi, märkides samal ajal käeseljale haruraamatukogude tööajad ja asukohad. Pühapäeviti suleti keskraamatukogu kell viis õhtul, samuti ka Õis. Mul tuli oodata esmaspäevani. Otsus, kas süüa mehe seltsis sõõrikuid või mitte, sõltus taime tähendusest – kui ma selle üles leian.

      Päeva lõppedes olin just jõudnud vaateaknal olevad lilled külmkambrisse tassida, kui välisuks avanes. Lävel seisis naine ja silmitses hämmeldunult tühja ruumi.

      „Kuidas ma saan teid aidata?” pärisin kannatamatult, valmis lahkuma.

      „Kas teie olete Victoria?”

      Noogutasin.

      „Earl saatis mu. Ta palus teile öelda, et vajab veel neid lilli, täpselt samasuguseid.” Ta ulatas mulle kolmkümmend dollarit. „Ülejäänu lubas ta endale jätta.”

      Panin rahatähed letile ja siirdusin külmkambrisse, teadmata, kui palju meil on narmaskrüsanteeme. Avastanud hiigelsuure kimbu, mille ise olin samal hommikul ostnud, puhkesin valju häälega naerma. Väikese igihalja ülejäägid olid keset põrandat samas paigas, kuhu ma need eelmisel nädalal olin unustatud. Renata polnud taime vahepeal kastnud ja nüüd oli see kuiv, aga mitte elutu.

      „Miks Earl ise ei tulnud?” küsisin lilli kimpu seades.

      Naise pilk vilksas poolelioleva kimbu ja akna vahet. Energiat näis tal olevat sama vähe nagu puurilinnul.

      „Ta tahtis, et ma teiega tuttavaks saaksin.”

      Ma ei lausunud sõnagi ega vaadanud üles. Märkasin kõrvalpilguga, et ta sikutab oma burgundiapruune juukseotsi, aga arvata võis, et värv varjab halle laike.

      „Ta oli kindel, et te oskate valmistada kimbu ka mulle – midagi erilist.”

      „Mis tähtpäevaks?” küsisin.

      Ta vaikis viivu ja vaatas uuesti aknast välja. „Ma olen vallaline, aga ei soovi seda enam olla.”

      Vaatasin ruumis ringi. Mu edu Earliga oli mu enesekindlust kasvatanud. Otsustasin, et naine vajab punaseid roose ja sireleid, aga neid ei olnud ma sel hommikul ostnud. Miskipärast oli mul kombeks neid vältida. „Järgmisel laupäeval,” laususin. „Kas te saate siis tagasi tulla?”

      Ta noogutas. „Jumal teab, et ma oskan oodata,” sõnas ta silmi pööritades. Lasin sõrmedel vaikides ringikujuliste liigutustega krüsanteemide ümber lennata, naine aga jälgis mind pilguga. Kui ta kümme minutit hiljem uksest välja astus, näis ta keha olevat kergem, sest ta sörkis terve kvartali Earli maja poole, justkui oleks paugupealt nooreks naiseks muutunud.

      Sõitsin järgmisel hommikul bussiga keskraamatukogu juurde ja ootasin trepil, kuni see avati. Veidi hiljem olin leidnud, mida otsisin. Lillede keelest rääkivad raamatud olid ülemisel korrusel kiilutud viktoriaanlike luuleraamatute ja laialdase aiapidajate käsiraamatute kogu vahele. Neid oli rohkem, kui olin osanud arvata. Valikus oli vanaaegseid, pudedate kõvade kaantega eksemplare nagu see, mida kandsin kaasas oma seljakotis, ja oli ka illustreeritud pehmekaanelisi, mis näisid pärinevat antiiksetelt kohvilaudadelt. Kõigil köidetel oli üks ühine tunnusjoon – välimuse põhjal võis oletada, et nende vastu polnud aastaid huvi tuntud. Elizabeth oli väitnud, et ükskord ammu olid kõik inimesed osanud lillede keelt ja mind oli hämmastanud, et aja jooksul oli see oskus praktiliselt kadunud. Ladusin sülle nii kõrge raamatuvirna, nagu mu värisevad käed kanda suutsid.