kleebitud ega midagi), kordan lihtsalt, et Pearl ei ole surnud. Emmel oli eklampsia, see on võimalik ainult siis, kui ollakse rase, ja ka siis juhtub väga harva, et keegi sellesse sureb. Ütlen Billyle, et ta peab mind uskuma, sest ma tean kõiki meditsiinilisi fakte iga asja kohta – ja ma teangi. Teate, ma olen tahtnud arstiks saada sellest peale, kui nägin, kuidas üks mees telekas surus oma huuli vastu suurt plastmassist nukku. Paps ütles, et mees tegi suult suule kunstlikku hingamist ja südamemassaaži ning et see võib päästa elu. Ausalt öelda polnud see küll mingi varem nähtud massaaži moodi. Korra palus Ibiza-memm mul masseerida oma valusaid varbaliigeseid ja ma ei läinud neile huultega ligigi. Igatahes tahtsin ma pärast seda telesaadet üle kõige maailmas päästa elusid.
Billy raputab pead, nii et tema tumedad lokid hüplevad igas suunas. „No hea küll, kui Pearl ei ole surnud, sa tarkpea, ja me ei saa talle helistada, siis tähendab see, et Pearl on ametlikult kadunud nagu minu mängupiraadi mõõk.”
„O…” alustan ma ja peidan piraadimõõga parasiidiraamatu vahele, sest see on mul seal järjehoidjaks. Pean väikese pausi, enne kui noogutan. „… kei. Ütleme siis, et sul on õigus ja me teeme detektiiviagentuuri. Siis peame otsustama, kes on boss, see tähendab inimene, kes langetab otsuseid.” Ma olen nii kindel, et see pean olema mina, et ma õieti ei kuulagi, kui Billy ütleb, et tema tahab olla väga kuulus salaagent, keda kõik armastavad.
„James Bond,” pomisen ma ja teen raamatu lahti leheküljelt kuuskümmend kolm: kärssussid.
„Nokkloom Perry,” vastab Billy.
Järgmised kakskümmend minutit asutame magamistoas detektiiviagentuuri. Billy märgib, et tuba on haisev ja külm, aga tuleb läbi ajada, kuni saame kuhugi paremasse kohta. Mul on tunne, et ei lähe me kuhugi paremasse kohta, aga Billyle ma seda ei ütle. Esimene otsus agentuuri kohta: mis me sellele nimeks paneme. Billy soovitab: „Detektiiv Billy.” Mina väidan, et see on igav, ja küsin, kas tal läks kümme sekundit, et see nimi välja mõelda. Billy ütleb, et tal läks viis. Pakun välja: Ma Jälgin! Ma ei hakka ütlemagi, et minu valik on parem ja teeb Detektiiv Billyle lõdvalt ära.
Billy raputab pead nagu inimene, kes on tüdinud nõdrameelsetega asju ajamast. „Meil pole siin aega „Ma jälgin” mänge mängida.” Ta kappab toanurka ning toob oma asjade kastist pliiatsi ja veel ühe paberi.
„Ma Jälgin on detektiivibüroo nimi, totakas,” selgitan ma, tõusen voodist ja vaatan meie toa aknast välja. All kõnniteel liuglevad krõpsupaberid nagu väikesed kummitused ja katustel patseerivad edasi-tagasi üksteisele noogutavad kajakad. Ütlen endale, et ma ei peaks siin olema. Oleksin pidanud hommikul ärkama omaenda kodus. Lasen kardina akna ette tagasi, keeran ringi ja näen, kuidas Billy pliiats palavikuliselt paberil üles-alla liigub. „Aga mis sa arvad, kui paneks Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti? Lühidalt NUHK.” See on geniaalne, ütlen ma teile. Oleksin peaaegu endale tunnustavalt seljale patsutanud.
Billy ilmselt minu geniaalsust ei mõista, sest ta mõtleb mõne sekundi selle nime üle järele ja kuulutab siis, et see „käib kah”. See sobib alustuseks, kuni ta mõtleb välja midagi hoopis paremat, näiteks Detektiiv Billy. Seega tegutseme esialgu NUHKis ja Billy teeb ettepaneku, et meil kui salaagentidel peavad olema salajased nimesildid, et me teineteist ära tunneksime. Kui ma ütlen, et me oleme ju vennad ja meil pole mingi kunst teineteist ära tunda, väidab Billy, et NUHKi agendid ei tohi oma sugulastega rääkida.
Viie minuti pärast saan sildi kujunduse valmis ja ütlen, et tahaksin Billy töö tulemusi näha.
„Ma ei joonistanud silti,” hüüatab Billy. Ta turtsatab pahaselt ja raputab pead nagu koer, kellel on kõrvas mõni ektoparasiit. „Kui meil on nimesilt rinnas, saavad inimesed kohe aru, et me oleme detektiivid, aga keegi ei tohi ju teada.”
„Mida sa siis joonistasid?” Ma ohkan, aga ei viitsi hakata seletama, et ise ta selle siltide tegemise välja pakkus.
Siis sirutab Billy ennast täies pikkuses välja – see pikkus pole muidugi midagi kiitlemisväärset, sest kasvult on Billy isasse – ja vehib mu nina all mingi paberiga. „Kas see on salvrätt?” küsin ma, aga Billy teatab, et tegelikult on see kiri ja enamgi veel – kiri Pearlile. „Ma kirjutasin, et me igatseme tema järele ning ta peaks tulema ja elama meie juures…”
„Rahas?” Mühatan seda lugedes.
„Rahus,” ütleb Billy. „No ajasin tähed segi, aga isale meeldiks kindlasti raha sees elada.”
Ütlen Billyle, et Pearlile postiga kiri saata ei olegi ehk nii halb mõte. Meie sõnumitele ei pruugi ta vastata, aga kiri on peaaegu sama hea. See mõte meeldib mulle nii väga, et hakkan juba plaani pidama, kuidas leida lähim postkast. Võib-olla isegi näpata mark papsi rahataskust, sest seal ta neid ju hoiab. Kohe selle foto taga, kus Pearl ja meie peal oleme. Billy irvitab saatanlikult, tema silmad tõmbuvad kissi. „Oh Becket,” pomiseb ta. „Ega me seda kirja siis posti ei pane. Ei, me toimetame selle kohale käsipostiga.” Just siis Billy ütlebki, et see on meie kõige esimene NUHKi salamissioon, ja mina pean otsustama sellega nõus olla. Kui Billy paneb kirja käest ja hakkab tuhnima oma asjade kastis, ütlen ma, et ega siin suurt midagi otsustada ei ole, aga ma otsustan ikkagi nõus olla. „Leidsin!” röögatab Billy ja talle on lausa näkku kirjutatud (nähtamatu tindiga muidugi), kui rahul ta on. Ta ajab ennast jälle sirgu ja ma näen, et ta hoiab käes nägu katvat silmadeauguga maskmütsi, mis oleks paras härra Kartulpeale ja mille kudus Ibiza-memm. Ta tõmbab selle pähe. „Mmimu masskrrring.”
„Mida?”
Billy taipab, et müts on tagurpidi, ja keerab selle ringi. „Ptüi! Ja mina mõtlesin, kas elekter läks ära. See on minu maskeering. Nüüd on sinu kord.”
Naeru alla surudes ütlen, et mina selle mütsi sisse ei mahu. Noogutades võtab Billy kastist minu maskeeringu.
„Libahundiks ma küll ei hakka,” ütlen ma seda põrnitsedes.
„Selge,” vastab Billy ja viskab hundimaski kasti tagasi. „Sul on õigus. See ongi sinu päris näoga liiga sarnane. Sul on midagi teistsugust tarvis.” Seda öelnud, hakkab Billy jälle ringi tuhlama. Järgmiseks viskab ta mulle valge villase kõrvadega mütsi, aga see pole eriti parem. Kes siis tahaks muutuda hundist lambaks? Kui ma juba mõtlen teist korda protestima hakata, ütleb Billy, et ma ei tohi rääkida, sest ta käib kohe välja NUHKi tegevusplaani – salaagendid peavad olema äärmiselt organiseeritud ja tegema väga üksikasjalikke plaane.
Pärast seda, kui Billy on mõne minuti jooksul midagi paberile kirjutanud, näitab ta mulle väga üksikasjalikku plaani.
Plaanist täiesti pahviks löödud – ja mitte heas mõttes –, ütlen Billyle, et siit sinna minek pole tegelikult probleem. Probleem on hoopis see, kuidas saada isa niikaugele, et ta laseks meil minna siit sinna. „Kõigepealt peame papsi veenma, et ta meid välja lubaks,” ütlen ma, ja kootud kõrvad võdisevad, kui ma pead liigutan. „Ja,” lisan ma, „me peame väga hea põhjuse välja mõtlema, muidu näeb paps selle kohe läbi. Või mu nimi pole…”
„Lammas Shaun?”
Paps näib olevat veidi segaduses, kui ma ütlen, et Billyl ja minul on tarvis otsekohe minna jalgpalli mängima, ja kui ta avab suu, et vastu vaielda, luban kiiresti, et teeajaks oleme tagasi. Paps mõtleb hetke ja küsib, kas me läheme üle tee parki, millest ta rääkis, ja ma noogutan, seejärel pilgutan Billyle salaagendi moodi kergelt silma – sellest olime rääkinud oma toas kõige rohkem kaks minutit tagasi. Billy naeratab laialt ja küsib, kas seal pargis on hiigelsuur vinka-vonka liumägi, kus tuleb tunne, et kõhus kihisevad mullikesed.
„Mm… pole kindel.” Kuidas ma peaksingi teadma, kui pole seal kunagi käinud? Pilgutan Billyle taas silma. Teate küll seda salaagendi silmapilgutust, mis annab märku, et meil on käimas NUHKi salamissioon.
Igatahes võiks arvata, et Billyt polnud kohal, kui me asja arutasime, sest nüüd hüpleb ta üles-alla nagu kepsnukk batuudil. „Kas pargis on liivakast? Kõigis heades parkides on liivakast. Ja liiva all on dinosauruse luud.” Billy on nii elevil, et surub käsi vastu kõhtu, ja isa käsib tal