sellised, ei oleks sõdasid, selles olen ma veendunud. Anne on iseseisvaim ja isepäiseim, julgeim meist. Sari näeb alati kõigele lahendusi, ta on tegus ja ei anna kunagi alla. Mina võitlen ebaõigluse vastu ning olen see, kes alati kontrollib kõik üle.
Vanematelt oli pileti ostmise jaoks vaja kirjalikku luba. Meie vanemad mõtlesid, et kui teised vanemad lasevad ja ei muretse, siis peavad nemadki samamoodi käituma. Juunis oli igaühel kirjalik luba olemas ja saimegi Helsingi raudteejaamast osta uhkete plastkaante vahele pakitud piletid. Selle piletiga sai kuu aega Euroopas mistahes rongiga sõita. Kuna internet oli sel ajal väga uus asi, siis pidime reiside planeerimiseks ostma raamatu, Thomas Cooki „Rongide sõiduplaan“. See oli sama paks kui telefoniraamat. Imepisikeste tähtede ja numbritega olid selles raamatus kirjas kõik sellesuviste Euroopas liikuvate rongide graafikud. Meie esimene täiesti iseseisev ja ühine reis täiskasvanuteta võis alata.
Meie plaan oli ööbida oma Euroopas elavate tuttavate ja sugulaste juures ning külastada kohti, millest olid tekkinud filme vaadates kujutluspildid (Pariis, Nizza, Veneetsia…). Me ei teinud väga täpset plaani, kust ja kuhu me läheme ja kui kaua kusagil peatume. Teadsime ainult, et kuu aja pärast peame olema Torreviejas Hispaanias, kuhu olime kaheks nädalaks korteri üürinud. Reisi sihtpunkti jõudsime lõpuks läbi Stockholmi, Hamburgi, Rotterdami, Brüsseli, Londoni, Pariisi, Dijoni, Lausanne’i, Milano, Monza, Veneetsia, Nizza, Cannes’i, Barcelona ja Alicante. Kamba peale oli meil ainsa suhtlusvahendina kaasas Minttu roosa Nokia mobiiltelefon.
Prantsusmaale saabusime öölaevaga Briti saartelt. Kajuteid meil polnud ja seetõttu olime terve reisi ärkvel. Calais’s ronisime esimesse rongi, mis pidi meid Pariisi viima. Rongi uksed olid juba paar tundi enne rongi väljumist avatud. Tühjas rongis valisime igaüks endale oma pingirea, panime seljakotid patjadeks ning vajusime sügavasse unne. Kui ma mitu tundi hiljem ärkasin, oli rong puupüsti inimesi täis ning nende pilgud olid meile, norskavatele laiutavatele neidudele, pööratud. Hoolimata sellest, et kaasreisijad olid tihedalt üksteise vastu surutud, ei söandanud keegi meid äratada. Ajasin oma sõbrad üles ja tegime teistele ruumi.
Kas sa mäletad, et olid umbes samavanune kui mina Interraili reisil, kui rong tõi sinu ja sinu väikese õe läbi Klooga koonduslaagri ja Siberi Eestisse? See ei olnud sinu esimene rongireis. Mäletan, kuidas õpetasid mulle soomekeelse laulu, mida sinu ema oli sulle õpetanud. Laul rääkis pärlikeest ja emast. See on üks vähestest asjadest, mida sa oma emast mäletad, aga laulusõnu me enam kumbki ei mäleta. Mina olen neid küll otsinud, aga siiani ebaõnnestunult.
Ükskord rääkisid sa oma viimasest mälestusest ema kohta. Olid mängimas kodus, valge linaga söögilaua all. Sel hetkel astus isa sisse ja tõi ema surnukeha tuppa. Sa ei julgenud laua alt välja tulla, sest kartsid millegipärast vahele jääda. Natukene hiljem tuldi su isale järele ja ta viidi ära, vist sõjaväkke. Niimoodi jäite oma õega vanaema hoole alla. Sõda ja nälg oli karm ja elasite maa sisse tehtud koobastes, kuulide eest peidus. Matsite inimesi ja surnuid oli uskumatult palju. Tuli käsk pakkida 32 kilogrammi asju ja istuda rongi. Jätsite kodu – vanaema ja kaks last. Teie rong peatus Klooga koonduslaagris, kus õppisid tundma, milline on põleva inimkeha lõhn. Seal inimesi piinati ja põletati. Vangilaagri aega sa hea meelega ei meenuta. Seal olite te niikaua, kuni – sinu sõnade järgi – jumal saatis Soome presidendi teile järele. Teie, lapsed, pidite minema toatüdrukuks erinevatesse majapidamistesse Heinävesi-nimelise koha lähedale. Vanaema läks mõisasse lapsehoidjaks. Igatsus üksteise järele oli suur. Vanaema andis kaasa ühe nõuande: „Olgu nälg nii suur kui tahes, see, mis antakse, võetakse tänulikult vastu, aga varastada ei tohi mitte kunagi.“ Kui sa saabusid majja, olid näljast nõrkemas ja said seal esimest korda pärast vangilaagrisse sattumist kõhu täis süüa. Teisel õhtul pani majaperenaine vaiba alla hunniku münte. Sina pidid koristama ning vanaema õpetust meeles pidades tõstsid mündid lauale ja andsid perenaisele teada. See garanteeris sulle koha majas. Vanaema leidis hiljem maja, kuhu teid võeti kolmekesi tööle ja kus teisse suhtuti kui pereliikmetesse. Sul oli võimalus käia kaks klassi kooliski ning lugema, kirjutama ja arvutama õppida. Seda oli sul vaja eriti siis, kui minuga poemängu mängisid või õhtuti muinasjutte lugesid ja ise voodi kõrval uinumisega võideldes oma peast juttudele kiired lõpud välja mõelda proovisid. Mina aga olin väga tähelepanelik muinasjutukuulaja, togisin sind üles, öeldes: „Mukimemm, see lugu ju ei läinud nii, loe ikka raamatust!“ Mäletad?
Kui me Hamburgi raudteejaamas McDonald’sit nägime, siis olime kindlad, et igas Euroopa linnas, kuhu saab rongiga sõita, on see kiirtoidukett esindatud. Nii oli see sinnamaani olnud. Meie ei olnud söönud neis üheski ja ei tahtnud seda seekordki ning suundusime tunneli kaudu Hamburgi kesklinna. Kui me tunnelist välja astusime, haaras meid endaga kaasa värvikirev paraad ning valdav rõõmsameelsus nakatas meidki ja unustasime tühjad kõhud. Sel hetkel ei saanud üldse aru, et see rõõmus ühismarss on geiparaad. Me ei näinud rõõmsameelsuses, heatahtlikkuses ja üksteist armastavates ägedalt riietunud inimestes midagi hirmutavat. Kui näha midagi uut, teadmata sellele pandud nime, võib juhtuda, et näed eelarvamustevabalt. Kui keegi teine on pannud nime, siis on eelarvamus nimetusse sisse kirjutatud. Nime kaudu proovitakse anda teada, kuidas peab suhtuma. Samale sõnale saab anda nii mitu erinevat tooni, kui on inimestel emotsioone. Ei tea, millest olin mina varem õppinud midagi nii rumalat, et gei on midagi, millest tuleks eemale hoida. Pärast unistasin, et võiksin olla biseksuaalne mulatt, tundus kuidagi väga ilus. Aga kahjuks soovidega oma nahavärvi ega seksuaalsust muuta ei saa.
TEILE tuli ametlik teade, et kõik sõjapõgenikud saavad rongiga tagasi oma koju minna. Paljud jäid – ei julgenud minna rongi. Aga teie tahtsite koju. Lootsite, et ehk on isa sõjatandrilt tagasi tulnud ja kolite tema juhatusel oma koju tagasi. Mida kaugemale rong jõudis, seda rohkem hakkasid naised rongis nutma. Peterburis jäi rong seisma, aga kedagi välja ei lastud. Naised palusid sõdureid, et need nad välja laseks, sest nad oskavat sealt ise koju minna. Sina ei saanud aru, miks need naised nii meeleheitel olid ja nutsid. Te pidite ju koju saama. Rong hakkas uuesti liikuma ning sõitis peatuseta lugematuid päevi ja öid. Te reisisite loomavagunis, kus te ei saanud süüa ja joogiks oli üks ämbritäis umbes 50 inimese jaoks. Teises nurgas oli teine ämber tualetiks. Rong peatus Siberis. Töölaagris. Seal süvenes rongis tekkinud nälg. Selleks, et nälga peletada, istutasite salaja kartulit. Lõikasite mugulalt iduga koore lootuses, et kasvab kartulitaim. Sul olevat siiani elavalt meeles, kui raske oli näljast hoolimata süüa surnud tööhobuse liha – see lõhnas tugevalt selle hobuse higi järele, kellega olite kõrvuti tööd rüganud. Aga pigistasid nina kinni, sest sööma pidi.
RONGIREIS üle Alpide Lausanne’ist Milanosse on uskumatult ilus. Kui sõidu alguses hakkasid meile silma samas vagunis istuvad kenad tõmmud poisid, siis natukese aja pärast olime selle muinasjutumaa lummuses. Rong sõitis aeg-ajalt läbi pilvede ja vaated olid silmipimestavalt kaunid. Šveitsi ja Itaalia piiril sisenes vagunisse paar keskealist Itaalia piirivalvurit. Anne laual lebanud lahtine tubakas oli piisav põhjus, et piirivalvurid said paluda meil neile loovutada kogu oma kanep. Rääkisime, et meil pole kanepit, me ei kasuta seda. Piirivalvurid sobrasid läbi Anne tubakakoti. Nad rääkisid, et me ei saa trahvi, kui loovutame neile oma kanepi. Šveitsis võis enda tarbeks kanepit olla, aga teisel pool piiri, Itaalias, mitte. Seletasime, et meil ei ole, me ei kasuta. Rong seisis piiripunktis ja piirivalvurid asusid meie seljakotte läbi otsima. Teised rongisolijad vaatasid meid tüdinenud pilkudega. Kui piirivalvur parajasti Sari mustas aluspesus sobras, leidis ta sealt tabletikarbi. Piirivalvur küsis katkises inglise keeles, mis need on. Sari ütles rohu nime ja milleks seda kasutatakse. Piirivalvur ei saanud aru. Siis hakkas Sari kehakeelt abiks võttes piirivalvuritele selgitama. Lisaks piirivalvuritele vaatas seda etteastet terve vagunitäis kaasreisijaid. Mõned olid isegi pinkidele roninud, et paremini näha. Sari andis endast parima, et piirivalvurile väga ilmekate žestide ja heli-efektidega selgeks teha, et tegemist on kõhulahtisusvastase rohuga. Selle peale lõpetasid piirivalvurid kontrolli ja rong sai edasi liikuda. Meie pakkisime oma musta pesu ja kõhulahtisusrohud tagasi kottidesse. Kenade tõmmude poiste poole, kellega olime Lausanne’ist saati pilke vahetanud, ei julgenud me häbist enam vaadatagi. Ma arvan, et piirivalvuri meelest oli imelik, et Anne, noor tüdruk, suitsetab lahtist tubakat. Siis oli see mujal maailmas veel vanade meeste komme. Nad kindlasti ei teadnud Soome suitsuhindasid.
Monzas, Milano lähedal, kohtasime oma Soome