tunneb, et hakkab kannatust kaotama.
„Kuhu te kõndisite, kui ma teid peale võtsin?”
„Kuhu see tee viib?”
Püha müristus, mõtleb Peeter, näitsik on ikka tõesti omadega segi.
„See tee? Viljandisse ikka.”
„Siis Viljandisse,” poetab tüdruk.
Peeter ohkab. Nad sõidavad.
Korraga vajutab ta pidurit ja jätab auto seisma.
„Kuulge, neiu. Sinna on veel tükk maad. Te olete läbimärg. Võtke kleit ära.”
Tüdruk vaatab talle hirmunult otsa. Peeter sirutab käe tagaistmele ja võtab tolmumantli.
„Võtke märg kleit ära ja pange see selga. Ma ei vaata,” ütleb ta ja ulatab mantli tüdrukule. Tüdruk võtab mantli vastu, piilub Peetri poole ja hakkab kõheldes kleiti lahti nööpima. Peeter vaatab aknal jooksvaid veeniresid ja tüdruku peegeldust klaasil. Ta otsib põuest peopesasuuruse plasku ja võtab sellest tubli lonksu.
Kui tüdruk valmis saab, ulatab Peeter pead pööramata plasku tüdruku poole.
„Uhhh!” hüüatab tüdruk, kui on lonksu võtnud, ja hakkab läkastama.
„Pole midagi. Viin ürtide peal. Väga kasulik,” naeratab Peeter.
„Uhh.”
„Kui kõrvetus mööda läheb, hakkab soe.”
Ülejäänud tee sõidavad nad vaikides ja mõne aja pärast peab Peeter auto kinni Vabaduse platsil. Vihm on vähemaks jäänud.
„Ma jätaks teid siia, kui sobib.”
„Jajah, muidugi. Ainult et ma ei tea, kuidas nüüd sellega saab…” Tüdruk silub närviliselt mantlit.
„Las ta olla,” vastab Peeter.
„Ei, ei, see on nii kallis asi… Ma võtaksin teie aadressi, saadaksin tagasi või…”
„No olgu, olgu.” Peeter otsib taskust sulepea, kuid ei leia midagi, millele kirjutada. Tüdruk ulatab talle oma peopesa.
„Kirjutage siia.”
„Nalja teete?”
„Kirjutage, kirjutage.”
Ja Peeter kirjutabki.
„Ja mis teie nimi oli?” küsib ta.
„Liisi…”
„Egas’ midagi, Liisi.”
„Jah. Suur tänu teile.”
„Pole, mille eest. Kas selle jätate mulle pandiks?”
Peeter näitab Liisile kleiti, mille tüdruk on sõidu ajal hoolikalt kokku lapanud. Liisi ilme on kohkunud.
Imelik tüdruk, kardab kõike, mõtleb Peeter.
„Ma ainult naljatasin. Võtke aga kaasa.”
Liisi võtab kleidi, lükkab autoukse kinni ja hakkab üle pangahoone esise platsi minema. Viivu silmitseb Peeter eemalduvat tüdrukut peeglist.
Või Valdek läks sõtta, mõtleb ta. Aga kas ta kaitseb sellega oma Liisit?
Peeter vaatab vabadussõja mälestussamba rususid platsi servas. Nädal on möödas, midagi pole ära koristatud. Ainult kujude tükid olla vallikraavi loobitud. Milleks sellised sõjad?
Ta raputab mõtted eemale ja hakkab sõitma. Kauba tänavat mööda otse, siis keerab Lossi tänavale ja peatub kahekordse puumaja ees.
Peeter laseb signaali ja peaaegu kohe astub eesuksest välja sire tumedapäine naine, istub Peetri kõrvale autosse.
„Iste on kuidagi märg,” ütleb Luule ja suudleb Peetrit põsele.
„Vihma sadas ju,” vastab Peeter.
„Mis see on?” küsib naine ning korjab põrandalt üles musta kaustiku.
„Valdek Karm. Luuletused,” loeb Luule. „Kes see Valdek Karm on? Mõni su sõber?”
Peeter raputab pead.
„Üks poiss maalt,” vastab ta.
Luule laseb kaustikulehtedel oma hoolitsetud sõrmede alt läbi sahiseda, peatub siin-seal ja loeb.
„Oi.”
„Mis?”
„Ma ei teagi.” Luule loeb sosinal, nõksutab peaga rütmi. „Riimid on päris head, aga see, millest ta kirjutab… Ohvrid, surm, must mullapind, leekides maa, leekides süda… Sünged luuletused, nagu ettekuulutus. Karm poiss see Karm.”
Peeter vaatab teele, ei vasta.
Luule paneb kaustiku kinni.
„Kuidas emal oli?” küsib ta. „Kuidas nad seal…?”
Peeter kehitab õlgu. Luule sirutab käe ja silitab mehe kätt roolil.
LADU NR. 1
1945
Laojuhataja Peeter istub kabinetis ja vaatab vaheaknast oma kuningriiki. Tartumaa Tarbijate Kooperatiiv, tööstuskaupade ladu number 1. Ta mäletab selgelt, kuidas siin enne sõda oli. Kõigepealt kangarullid, siis kastid nõudega, paberisse pakitud potid ja pannid, tagapool jalgrattad ja kõige viimaks mootorrattad. Ja enne seda oli Viljandi laos samamoodi, seest on kõik laod ühesugused. Olid siis ja on nüüd. Läheb aega, kuni need riiulid jälle sama täis saavad. Peeter ohkab. Ta näeb, kuidas Elli tuleb läbi lao, ja kohe tema järel uus tüdruk.
Tüdruk võiks vabalt olla Elli tütar, mõtleb Peeter. Kahju, et Ellil pole meest ega lapsi. Ta oleks kindlasti hea ema. Varsti on juba liiga hilja, ta on peaaegu sama vana kui mina. Ehk siis järelikult võiks see tüdruk olla sama hästi minu laps. See on küll imelik mõte.
Veel imelikum on see, et korraks tundub tüdruk Peetrile kuidagi tuttav. Keda ta küll meenutab?
Elli koputab ja teeb ukse lahti, et tüdruk sisse lasta.
„Minge, minge, ärge kartke,” ütleb Elli tüdrukule ja naeratab julgustavalt. „See uus tüdruk tuli, seltsimees Unger.”
Peeter tõstab arvelaua kõrvale ja tõuseb.
„Väga hea, tere tulemast.” Ta vaatab tüdrukule otsa ja nüüd tuleb talle meelde. „Istuge, istuge,” ütleb Peeter ja kaalub mõttes, millist tooni valida.
Tüdruk võtab ebalevalt seina ääres toolil istet ja mudib käekoti sanga. Peetri terav silm märkab, et tüdruku pruunid sukad on sääre pealt nõelutud. Väga korralikult nõelutud. Peeter lappab pabereid ja püüab mõistatada, kas tüdruk on ka tema ära tundnud.
„Teil on väga head soovituskirjad,” alustab Peeter. „Olite Astrahanis… Siis õppisite kaubanduskoolis raamatupidamist… Kus kohas see oligi?”
„Jaroslavlis, seltsimees… Unger.”
„Jaroslavlis… Huvitav. Kuidas te üldse Venemaale sattusite?”
„M-mind saadeti Nõukogude tagalasse, kuna ma… olin punaarmeelase perekonnaliige.”
„Või nii. Mitte vist tavalise ja mitte vist teisejärgulise?”
„Jah, seltsimees Unger. Ei, seltsimees Unger.”
Peeter vaatab tüdruku nägu ja puhkeb naerma.
„Mis te siis nii ehmunud olete! Ma pole ju nii hirmus. Või olen?”
Tüdruk hammustab huulde.
„No vene keelega ei tohiks siis raskusi olla… Kaua te seal olitegi?”
„Kus?”
„Kaua te Eestist ära olite?”
„Neli talve.”
„Siis on teil palju läbielamisi olnud nii noore inimese kohta… Mis sina arvad, Elli?” pöördub Peeter hallis kitlis naise poole, kes on kõik