tahaks väga teada, mis raamatud need laua peal virnas on, ta tahaks, et isa talle midagi ette loeks, aga ta ei julge küsida.
Peeter haarab virnast raamatu ja hakkab lappama. Ajab näpuga järge, ohkab ja hakkab uuesti otsast peale.
Diivaninurgas on pehme ja turvaline. Tuba on veidi jahe ja hämaras hõõgub reflektor. Kõrval, naabri-Ida toas, ragiseb vaikselt grammofon. Vana Möldri sugulased pole veel puhvetit, grammofoni ja plaadikogu minema tassinud. See juhtub alles mõni aasta hiljem. Küllap Ida istub unistavalt oma sügavas punase plüüskattega tugitoolis, selles ainsas toas, mis talle on jäetud ja mis meenutab rohkem ladu. Või koobast. Jah, Tiinale meenutab see koobast.
Ida pea on väärikalt püsti nagu majaperemehe lesele kohane. Tema ees on eetripudel. Ida tilgutab suhkrulusikale eetrit ja tõstab lusika suu juurde. Ahjukapis kuivavatest juurikatest imbub vaevuaimatavat palderjanilõhna.
Tiina tunneb seda tuba. Ta tohib minna sinna alati, kui Ida kodus on. Varsti saab sellest toast tema teine kodu. Varsti on kõik majanaabrid talle nagu perekond.
Kõigist võimalikest teemadest on laojuhataja Peeter Unger valinud oktoobripühade kõneks kõige kergema ja kõige raskema: „Sõda ja rahu”.
„Kõigi progressiivsete maade töötavad rahvahulgad pooldavad ja armastavad rahu – seda suurt üritust, mille algatajaks on Nõukogude Liit,”kirjutab Peeter, pabeross hammaste vahel. „Meie ei taha enam sõda, meie ei taha enam näha sõjakoledusi… Oijah.”
Peeter kirjutab, pahvib vahepeal suitsu välja ja vaatab midagi raamatust.
„Uhh. Meie, ETKVL-i Tartu Rajoonidevahelise Kaubabaasi lao nr. 1 töötajad, ei la…”
Peeter paneb paberossi tuhatoosi servale, tõstab käed näo juurde ja aevastab. Patjade vahele pugenud Tiina võpatab ning piilub ettevaatlikult tema poole. Isa võtab taskust suure valge taskuräti, voldib lahti ja nuuskab häälekalt.
„Oh, jumal, jumal,” kostab taskuräti tagant summutatult.
Tiinal on isast kahju. Ta tahaks aidata, isa kuidagi lohutada, teda naerma ajada, ja ometi on ta diivaninurgas vait kui sukk, sest see meeldib isale kõige rohkem. Mõnikord hellusehetkel on Peeter tema pead silitanud ja ohanud: „Küll sina oled üks tark laps! Sa oled nii vaikne! Nii vaikne, jah.”
Peeter köhatab, otsib toolil paremat asendit ja jätkab oma piinarikast ettevõtmist.
„…ei lase ennast eksitada sõjaõhutajate poolt levitatud kuulujuttudest, vaid töötame alati eesmärgiga säilitada rahu, mis on meile kõikidele kallis.”
Äkki lükkab ta tooli lauast eemale ja kõnnib otsustavalt Ida tuppa viiva ukse juurde, mille ette on riputatud villane vaip. Ta koputab kolm korda vastu piita.
„Kui saaks natuke rahu,” ütleb ta rohkem endale. „Natuke rahu, Idakene!”
Muusika mängib edasi.
„Natuke rahu…” pomiseb Peeter.
Ta istub laua taha ja masseerib tükk aega suletud silmi.
„Me kõik mäletame veel aastaid, kui kestis sõda, ja vahetult sõjajärgset aega, kui kaubanduses oli tõsiselt raske…”
Peeter kirjutab ja peatub siis üle lugema.
„Jajah, väga hea. … Nüüd aga, mõned aastad kestnud rahuajaga, kus tööstused on taastatud ja tootmine on viidud rahuajale omasele tasemele, võime uhkusega ütelda, et tööstuskaupade kvaliteet on tunduvalt paranenud ning ka kaupade sortiment ja rohkus on iga aastaga suurenenud.”
Peeter tõmbab märkmelehe lähemale ja hakkab maha kirjutama.
„Nõndaks. …Kui vaatame 1. lao plaanilisi näitajaid, siis need on käinud pidevat tõusuteed. Võtame näiteks: 1946./1947. a. käibeplaani täitmine 1. lao osas oli 2,5–3 miljonit rubla kvartalis; 1950. a. 7–8 miljonit rubla kvartalis; kuid 1951. aastal on käibeplaani täitmine olnud 1. lao osas 16 miljonit rubla kvartalis (siin me näeme aasta-aastalt pidevat tõusu)… Selline edu meie kooperatiivkaubanduses tuleneb esiteks sellest, et meil on olnud võimalik töötada rahuaja töötingimustes.”
Peeter mõtleb natuke, muheleb ja kirjutab hoogsalt edasi. Tema näol peegeldub rahulolu.
„…Viiendaks, mida ei saa jätta märkimata, on lao plaani edukaks täitmiseks ja ületamiseks suuresti kaasa aidanud ladudevahelised sotsialistlikud võistlused, mille peaeesmärk on olnud rahu säilitamine.”
Ta mõtleb veel hetke ja kohendab sulepead, justkui lõpuspurdiks hoogu võttes.
„Meie, 1. lao töötajad, lubame töötada edaspidi paremini kui täna selleks, et säiliks rahu, ja anname üksmeelselt oma allkirjad rahu pooldajate nimestikku. Elagu meie juht ja õpetaja, rahulipukandja suur Stalin.Punkt.”
Suur jooneline leht saab mõlemalt poolt täpselt täis kirjutatud. Ilusas, selges ja korrapärases käekirjas on üksikud õigekirjavead, paar puuduvat koma ja mõned mahatõmbamised.
Peetri kõne on valmis. Tiina hoiab oma kõige väiksemat elevanti tihedalt peos. Isa paberossisuits on rahustav ja tuttav ning heljub toas nagu õhkõrn kardin.
Tiina tunneb, kuidas isa ta ettevaatlikult sülle võtab. Ta lendab.
ÜKS SÜDA
1952
„Ida. Mängime midagi.”
„No mis sa tahad mängida?”
„Ma ei tea, midagi huvitavat.”
„Hea küll. Aga peaasi, et mina ei pea ringi jooksma. Minul selg valutab täna.”
„Oi. Kas sa said seal külmhoones jälle külma, Ida?”
„Eks jah.”
„Kas paneme sulle kummikoti selja peale?”
„Kummikoti võib panna, aga ringi jooksma mina ei hakka.”
„Olgu siis.”
„Jajah.”
„Ida.”
„Mis on?”
„Kas sa kaarte oskad mängida?”
„Kaarte?”
„Jah, kas oskad, Ida?”
„Natukene.”
„Ahah. Ida. Aga kes sulle õpetas?”
„Ee… Tead, Tiina, ma arvan, et sinu isa õpetas.”
„Minu isa Peeter?”
„Jah.”
„Millal?”
„Oh, ikka e… enne, ammu. Siis, kui me nooremad olime.”
„Kas enne sõda, Ida?”
„Enne sõda? Jah, lapsekene, kui sa nüüd nõnda küsid, siis enne sõda tõesti. Siis, kui su ema ja isa veel… teineteist ei tundnud ja kui sind veel ei olnud…”
„Ida. Muidugi mind ei olnud! Mina sündisin pärast sõda! Esimesel rahu aastal!”
„Ah soo.”
„Soo-soo, Ida!”
„Kes sulle seda kõike rääkis?”
„Ma ei teagi. Juuli.”
„Sa oled ju nii tark, et võid varsti kooli minna.”
„Ida, ma olen viiene!”
„Oi, pardon.”
„Kooli minnakse seitsmeselt.”
„Selge asi.”
„Ida. Kas isal oli siis teine naine, kui ta ema veel ei tundnud?”
„Sinu isal?”
„Muidugi minu isal! Kas oli?”
„Mina ei mäleta, et oleks olnud. Mitte siis, kui ta siia majja tuli. Miks sa seda küsid?”
„Lihtsalt.