ette. Arvasin seni, et itaalia keel voolab alati nagu sulamesi; tema suus kõlab see, nagu põrkuksid kivid kärestikus. Ed vaatab teda võlutult, ma tean, et sinjoora hääl lummab teda. Kinnisvara omanik dr Carta tunneb äkitselt, et on liiga vähe küsinud – kohe kindlasti, miks me muidu osta tahame. Meie arvates on tema hind üle mõistuse soolane. Me teame, et see on üle mõistuse soolane. Sitsiillanna kõne voolab katkematult, teda ei peata miski peale Giuseppe, kes tuleb alt baarist, lööb tumedad uksed äkitselt lahti, kandik õieli, ja paistab üllatuvat, nähes toas istuvaid segase pilguga Americani kliente. Ta toob sinjoorale tema keskhommikuse sõrmkübaratäie espressot, mille too neelab ainsa sõõmuga, vaevalt juttu katkestades. Omanik väidab, et kuigi maja maksab teatud summa, on tegelik hind palju kõrgem. „Nii on lihtsalt tavaks,” kinnitab ta. „Keegi pole nii rumal, et ametlikult tegelikku hinda nimetada.” Ta paneb ette, et me tooksime talle ühe tšeki notaio kontorisse ja annaksime pärast veel kümme väiksemat tšekki sõna otseses mõttes hõlma alt.
Anselmo Martini, meie maakler, kehitab õlgu.
Ian, inglise kinnisvaramaakler, kelle me palkasime tõlkimisel abistama, kehitab samuti.
Dr Carta võtab kokku: „Oh teid ameeriklasi! Võtate kõike nii tõsiselt. Ja veel, per favore, kuupäevastage tšekid ühenädalaste vahedega, et suured summad pangas tähelepanu ei ärataks.”
Kas on see sama pank, mida mina tean, kus mandlisilmne teller sooritab uneleva tehingu iga viieteistkümne minuti tagant, suitsetamise ja telefonikõnede vaheajal? Sinjoora jääb järsku vait, topib paberid mappi ja tõuseb püsti. Meie peame tulema tagasi siis, kui raha ja dokumendid on valmis pandud.
ÜHEST MEIE HOTELLITOA AKNAST AVANEB PANORAAMNE VAADE Cortona iidsetele katustele, alla Val di Chiana tumedale kõiksusele. Kuum lõõskav tuul – scirocco – ajab normaalsed inimesed kergelt hulluks. Minu puhul tundub see peegeldavat mu enda hingeseisundit. Ma ei saa magada. Ühendriikides olen ma varemgi maju ostnud ja müünud – pakkinud autosse emalt saadud spode’i portselani, kassi ja kummipuu, et läbida viie- või viietuhandemiiline vahemaa järgmise ukseni, mille luku uus võti lahti keerab. Kui panuseks on katus pea kohal, on teatud närveldamine lausa kohustuslik, sest müümine tähendab ühe mälestustekogumi hülgamist ja ostmine tuleviku toimumise koha valikut. Ja koht, mis muidugi mõista pole kunagi neutraalne, avaldab oma mõju. Lisaks sellele tuleb tegelda juriidiliste keerdkäikude ja ettenägematute asjaoludega. Siin aga puurib mu pilk vaid üha süvenevat pimedust.
Itaalia on mõjunud mu psüühikale alati nagu magnetiline tõmbejõud. Need neli suve, mil me Toscana igas nurgas talumaju üürisime, olid majad mul kogu aeg hinge peal. Esimeses kohas, kus me Ediga sõpradega kahasse elasime, hakkasime kohe esimesel õhtul kokku arvutama, kas kõigi meie nelja säästudest piisaks selleks, et osta ära lagunenud kivist taluhoone, mida me nägime oma terrassilt. Ed sattus maaelust kohe vaimustusse, hulkus naabrite valdustes ringi ja vaatas, kuidas tööd tehakse. Antolinid kasvatasid tubakat – ilus, olgugi vihatud vili. Kuulsime, kuidas töölised hüüavad „Vipera!”, hoiatades üksteist mürkmadude eest. Õhtuti tõusis tumedatest lehtedest lillakassinist auru. Meie terrassi soodustusega vaateplatsile paistis farmielu hästi korraldatud rahulik vool. Sõbrad ei tulnud enam tagasi, kuid meie järgmise kolme puhkuse ajal kasvas suvemaja otsimise kaudne eesmärk üle palverännakuks – hoolimata sellest, kas me kunagi üldse midagi leiame, sattusime nüüd kohtadesse, kus valmistati puhast rohelist oliiviõli, avastasime armsaid romaani stiilis külakirikuid, tiirutasime viinamägede käänulistel kõrvalteedel ning peatusime maitsma kõige pehmemat brunello t ja kõige tumedamat vino nobilet. Majaotsimine teritab pilku. Külastasime iganädalasi turge mitte ainult soovist osta pikniku jaoks virsikuid; uurisime tähelepanelikult kõige müügiloleva kvaliteeti ja valikut, peas küpsemas plaanid sünnipäevalõunate, uute puhkusereiside ja nädalalõpukülaliste hommikusöökide tarvis. Istusime tundide viisi väljakutel või rüüpasime kohalikes baarides limonaadi, imedes salamahti endasse paiga õhustikku. Leotasin nii mõndagi kannarakku hotelli bidees, hõõrusin pudelitäisi nahamääret jalgadele, mis olid läbinud lugematuid miile kivisillutisega tänavaid. Tassisime tervet laadungit ajalooraamatuid, reisijuhte, metsalillede määrajaid ja romaane ühest üürikorterist ja hotellist teise. Igal pool pärisime kohalikelt, kus nemad süüa eelistavad, ja suundusime restoranidesse, mida reisijuhid ei maininud. Meis mõlemas äratab põhjatut uudishimu viimane kui üks mäenõlval turritav lossivare. Ikka veel tähendab maapealne paradiis minu jaoks lõbusõitu Umbria ja Toscana kruusatatud külavaheteedel, kuhu olen palju kordi väga meeldivalt ära eksinud.
Cortona oli esimene linn, kus me peatusime, ja me tulime ikka sinna tagasi ka kõigil neil järgnevatel suvedel, mil elasime üürilistena Volterra, Firenze, Montisi, Rignano, Vicchio, Quercegrossa lähistel, lummavates, riukalikes majades. Ühes oli köök, kus kaks inimest teineteisest mööda ei mahtunud, kuid see-eest nägi aknast jupikest Arnot. Ühes teises köögis polnud sooja vett ega nuge, kuid maja oli ehitatud keskaegsele kaitsevallile, mis kõrgus viinamarjaistanduste kohal. Veel üks oli varustatud mitme portselanserviisiga neljakümnele inimesele, lugematute klaaside ja lauahõbedaga, kuid külmutuskapp kattus iga päev seestpoolt jääga ja kella nelja paiku kargas uks lahti, paljastades järjekordse iglu. Niiske ilmaga sain iga kord särtsu, kui köögis kogemata millegi vastu puutusin. Legendi järgi oli Cimabue just sellel maalapil avastanud noore Giotto maa peale lammast joonistamas. Ühe maja vooditel olid keskel selgamurdvad õnarused. Nahkhiired lendasid korstnasse ja pinisesid meid ärkvele ning laepalkidest pudenes padjale katkematu joana puukoide sõelutud saepuru. Tulease oli nii suur, et me võinuks seal veisekarbonaadi ja piprakaunu grillides ka ise sees istuda.
Me sõitsime maha sadu tolmuseid miile, et vaadata maju, mis (nagu kohapeal selgus) paiknesid Tiberi üleujutuspiirkonnas või keset vanade kaevanduste paljaks kooritud tühermaad. Siena maakler lubas rõõmsalt, et kahekümne aasta pärast on vaade jälle imeilus – laastatud maade haljastamist nõudis seadus. Üks vaimustav keskaegne maamaja oli uskumatult kallis. Saehambuline talupoeg, kellega me tutvusime baaris istudes, üritas müüa meile oma lapsepõlvekodu, akendeta kivist kanakuuti, mis oli teise majaga kokku ehitatud ja mille lõrisevad ketikoerad püüdsid meile kallale söösta. Montisi lähedal hakkas meile hirmsasti meeldima üks talumaja; contessa, kellele see kuulus, andis meile mitu päeva tühja lootust, kuni otsustas, et vajab Jumalalt märguannet, enne kui võib selle maha müüa. Pidime lahkuma enne, kui märk kohale jõudis.
Tagantjärele neile paikadele mõeldes tunduvad need mulle järsku uskumatult veidratena, isegi Cortona. Ed nii ei arva. Igal pärastlõunal läheb ta väljakule ning vaatab, kuidas noor abielupaar püüab oma väikest titat jalutama viia. Iga paari sammu tagant peetakse nad kinni. Inimesed piiravad vankri sisse. Kummarduvad lapse nägu lähedalt uurima, häälitsevad, ülistavad. „Järgmises elus,” ütleb Ed mulle, „tahan tulla maailma Itaalia titana.” Ta imeb endasse väljaku elu: kuumast rammestunud parkunud mees käärib käised üles, paljastades musklid käel, mis lõdvalt lõuga toetab; ülakorruse aknast imbuvad Vivaldi veatud flöödihelid; lillemüüja kirev õitelehvik avaneb poe kiviseina taustal; mees, kellel pole üldse kaela, tõstab autokastist maha lambatalli. Ta heidab nad õlale nagu jahukotid, nii et lammastel lähevad silmad pungi. Iga paari minuti tagant heidab Ed pilgu suurele kellale, mis on juba nii kaua väljakul aega mõõtnud. Lõpuks kõnnib ta veidi ringi, kõnnitee kive mällu talletades.
Teisel pool hotelli hoovi laulab araablasest külastaja oma palveid – enne koitu, just siis, kui ma lõpuks suigatan. See kõlab nagu soolaveega kuristamine. Tundide viisi kaigub ta hääl väga ahtas heliregistris ikka üht ja sama korrutades. Tahaksin pea aknast välja pista ja talle „Jääge vait!” karjuda. Paiguti ajab see naerma. Vaatan välja ja näen teda aknal koogutamas, õnnis naeratus huulil. Ta meenutab mulle nii kangesti oksjonipidajaid, kes mu lapsepõlves lõunaosariikide kuumades laohoonetes tubakat müütasid. Olen sõitnud kodunt seitsme tuhande miili kaugusele, et tuju ajel terve elu säästud korraga sirgeks lüüa. Või pole see tuju? Meenutab väga armumist ja see pole kunagi päriselt tujuhoog, armumisel on sügavad tagamaad. Kas on ikka?
IGA KORD, KUI ME ASTUME HOTELLI JAHEDATEST