Giles
Spioonide sild
Brunole, Louisile ja Enzole
DRAMATIS PERSONAE
PEAOSALISED
William Fisher ehk Rudolf Abel, Emil Goldfus, Martin Collins, Robert Callan, Frank, Milton ja agent Mark − KGB polkovnik ja kõige kõrgem Nõukogude agent Põhja-Ameerikas aastatel 1948 kuni 1957.
Francis Gary Powers− USA lennuväe väljaõpetatud U-2 piloot, kes palgati CIA poolt Nõukogude Liidu kohal luurelende tegema; lasti alla 1. mail 1960.
Frederic Pryor− Lääne-Berliini Vabaülikooli doktorant, kes arreteeriti Stasi poolt kahtlustatuna spionaažis, kuid anti 10. veebruaril 1962. aastal Glienicke silla vahetusoperatsiooni osana oma vanematele välja.
KGB
Reino Häyhänen ehk Eugene Maki ja agent Vik − teenis KGB ridades Fisheri alluvana New Yorgis aastatel 1952 kuni 1957 ning reetis ta Ameerika Ühendriikidele.
Pavel Sudoplatov− KGB kindral, kes kavandas Lev Trotski mõrvamise 1940. aastal ning sai II maailmasõja ajal Fisheri soosijaks.
Juri Drozdov− Ida-Saksamaal elanud KGB ohvitser, kes määrati suhtlema James Donovaniga, lootuses korraldada Powersi vahetamine Abeli vastu.
Aleksandr Orlov ehk Rootslane − sõjaeelne Nõukogude „illegaalne” agent, kes Ameerika poolele üle läks ning oli seal ainus isik, kes teadis Fisheri tegelikku identiteeti.
Ivan Šiškin− kõrgem KGB ohvitser, kes teeskles olevat Ida-Berliinis asuva NSV Liidu saatkonna teine sekretär, et esindada Moskvat läbirääkimistes Powersi-Abeli vahetuse üle.
CIA
Marty Knutson− U-2 piloot, kelle 1956. aasta juulis tehtud fotod Engelsi lennuväebaasist Venemaal aitasid ümber lükata kartusi mahajäämuse osas NSV Liidust pommituslennukite arendamises, mida peeti ohuks USA riiklikule julgeolekule.
Bob Ericson− U-2 piloot, kes sooritas 9. aprillil 1960. aastal eelviimase luurelennu NSV Liidu kohal ja oli 1. mail Powersi varupiloot.
Richard Bissell− CIA U-2 programmi tsiviilteenistujast ülem aastatel 1954 kuni 1962, kes täitis sel perioodil agentuuri asedirektori ja hiljem planeerimisdirektori kohuseid.
Allen Dulles− CIA direktor aastatel 1953 kuni 1961; veenis president Eisenhowerit lubama luurelende NSV Liidu kohal ja vastutas Powersi lennu asetamise eest 1960. aasta 1. maile.
Stan Beerli− õhujõudude kolonel, kes liitus CIA-ga ja sai seal tsiviilteenistujana Eriväeosa B ehk Türgis Adanas paikneva U-2 üksuse ülemaks; kavandas seal operatsiooni Quickmove julgeolekuprotseduurid luurelendudeks NSV Liidu kohal.
Joe Murphy− CIA julgeolekuohvitser Adanas, kes vastutas 10. veebruaril 1962. aastal Glienicke sillal Berliinis Powersi identifitseerimise eest.
NÕUKOGUDE JUHTIVISIKUD
Nikita Hruštšov− NSV Liidu riigijuht aastatel 1958 kuni 1964; hülgas ambitsioonikad plaanid tuumarelvastusest loobumiseks, jalutades 1960. aastal Pariisis suurriikide tippkohtumiselt välja, kui Gary Powersi 1. mai luurelend teatavaks sai.
Roman Rudenko− Nõukogude ülemprokurör, kes osales Nürnbergi kohtuprotsessis natsi sõjakurjategijate üle ja oli 1960. aasta augustis süüdistajaks Gary Powersi protsessis.
Sergei Birjuzov− Nõukogude õhukaitsejõudude marssal, kes juhtis Gary Powersi allatulistamiskatset ning teatas selle õnnestumisest Hruštšovile.
Jevgeni Savitski− Nõukogude õhukaitsejõudude kindralpolkovnik, kes andis Igor Mentjukovile käsu oma Suhhoi Su-9 hävitajaga Powersit rammida, ise teades, et tabamuse korral lõppeb see piloodi hukkumisega.
USA JUHTIVISIKUD
Dwight D. Eisenhower− Ameerika Ühendriikide president aastatel 1953 kuni 1961; andis U-2 programmile rohelise tule, ent kahetses hiljem kibedalt 1. mai 1960 luurelennu lubamist.
John F. Kennedy− Ameerika Ühendriikide president aastatel 1961 kuni 1963; presidendikandidaadina lubas vähendada USA kujutluslikku mahajäämust NSV Liidu raketiprogrammist ning keeldus Powersiga kohtumast, kui too Ameerikasse naasis.
William F. Tompkins− USA peaprokuröri abi, kes määrati 1957. aastal Rudolf Abeli (William Fisheri) protsessis süüdistajaks; nimetas Fisheri spioonitegevust „rünnakuks meie olemasolu kui sellise vastu”.
James Donovan− esindas Ühendriike prokurörina Nürnbergi kohtuprotsessis natsi sõjakurjategijate üle ja määrati Fisheri kohtuistungil tema kaitsjaks; hiljem tegutses läbirääkijana Berliinis Glienicke sillal toimunud vahetuse korraldamises.
Llewellyn Thompson− USA suursaadik Moskvas aastatel 1957 kuni 1962; sai Powersi ellujäämisest teada paar minutit liiga hilja, et takistada NASA väljamõeldud katteloo avaldamist.
Frank Meehan− USA diplomaat, kes määrati 1961. aastal Berliinis Frederic Pryori perekonna asjaajajaks; hiljem sai temast USA viimane suursaadik Ida-Saksamaal.
KÕRVALOSATÄITJAD
Burt Silverman− Brooklyni kunstnik ja Emil Goldfusi (William Fisheri) sõber, kelle kirjutusmasinat kasutati tõendina Fisheri süüdimõistmisel spionaažis Ameerika Ühendriikide vastu.
James Bozart− Brooklyni ajalehepoiss, kes korjas üles „õõnsa viiesendise”, mille pillas Reino Häyhänen ja mis sisaldas mikrofilmi, mis viimaks dekodeeriti ja Fisheriga seostati.
Oliver Powers− kaevur, kingsepp ja Gary Powersi isa; palus Hruštšovile saadetud kirjas oma poja väljavahetamist Abeli vastu ning reisis 1960. aastal Moskvasse, et näha kohtuprotsessi oma poja üle.
Millard Pryor− ärimees ja Frederic Pryori isa; reisis 1961. aastal Berliini, et töötada oma poja vabastamise nimel kurikuulsast Stasi uurimisvanglast Hohenschönhausenis.
Wolfgang Vogel− idasakslasest advokaat, kes oli Millard Pryori vahendajaks kontaktiloomisel Ida-Saksamaa võimudega.
Carl McAfee− Virginia jurist, kes reisis koos Oliver Powersiga Moskvasse Gary Powersi protsessile ja esitas edutuks jäänud armuandmispalve tulevasele NSV Liidu riigijuhile Leonid Brežnevile.
Kelly Johnson− rajas Lockheedi salajase Skunk Worksi angaari Burbanki linnas California osariigis; U-2 peakonstruktor ning Gary Powersi tööandja peale tolle CIA ridadest lahkumist.
Dave Clark− venivate materjalide kasutuselevõtja naiste aluspesu tootmisel; kavandas ka rõhuülikonnad, mida kandsid kõik U-2 piloodid, sealhulgas Powers oma viimasel lennul Venemaa kohal.
Marvin Makinen− ameeriklasest tudeng Lääne-Berliini Vabaülikoolis, kes mõisteti 1961. aastal NSV Liidu sõjaväeehitiste pildistamise eest kaheksaks aastaks vanglasse, kuid vabastati kahe aasta pärast tänu James Donovani jõupingutustele.
AUTORI MÄRKUS
Võimaluse korral olen nende viiekümne aasta taguste sündmustega seotud elusolevad isikud üles otsinud ja neid intervjueerinud. Intervjuudest pärinevad märkused on antud olevikuvormis, et eristada neid dokumentidest, päevikutest ja teisestest allikatest kogutud materjalidest.
PROLOOG
Berliinist välja viiv tee oli sisuliselt inimtühi. Käes oli külm laupäevahommik. Ennustati lumesadu ning asjast huvitatud püsisid kuulujuttude tõttu linnades. Kõik uudistebürood olid oma reporterid Checkpoint Charliesse saatnud, kuna see näis kõige loogilisema paigana. Kuid ilmaennustus oli ekslik, nagu ka kuulujutud.
Umbes poole kümne paiku pääses üksildane takso Wilmersdorfi viimase valgusfoori punase tule tagant ja liikus kiirust kogudes mööda Königstrasset lääne suunas. Mõnda aega sõitis see läbi puutumatute metsasalude tol suurel teemandikujulisel saarel, mida ümbritsevad Wannsee abajas ja Haveli jõgi. Künkatippu tõustes ootas ees kaheksasajameetrine langev vasakkurv, siis aga pidi auto teetõkke taga peatuma. Tõkke taga olid vahitorn ja sild – roheliseks värvitud terasest