Spioonide sild. Giles Whittell

tõsi, et ta kunagi Lapimaal elas ning mõnda aega ka sepana töötas, kuid FBI (ja Willie Fisheri) jaoks olnuks kasulikum teada, et ta on ka naisepeksja, alkohoolik ning vahest ka kõige viletsam spioon kogu KGB ajaloos. Ent just see mees näitas Willie Fisherit viimaks kõige paremas valguses. Tema nimi oli Reino Häyhänen3 ning ta oli just Queen Mary pardalt maale astunud.

      Häyhänen oli 1952. aastal kolmkümmend kaks, kuid elu parimad aastad olid tal juba seljataha jäänud. Jääb mõistatuseks, miks selline läbikukkuja sai endale keskse rolli tuumasaladuste kogumises ja USA rahvusliku julgeoleku õõnestamises. Mõningaid seletusi leidub, kuid ühestki ei piisa. Tema vanemad olid Nõukogude kodanikud, ent rahvuselt soomlased, seega kõneles ta soome keelt ja suutis hiljem esineda soome päritolu ameeriklasena. Ta oli koolipoisina usin õppur, saades koha Leningradi Pedagoogika-instituudis, kust ta viimaks jõudis välja NKVD alamatele ametipostidele, kui stalinliku terroriajastu repressioonid tegid puhastustööd kõrgemate ametikandjate seas. Ent vahest oli kõige tähtsam see, et juhtumisi tundis ta KGB illegaalide direktoraadi uut juhti Aleksandr Korotkinit. Too mees, kel jätkus küll ambitsioonikust, ent mitte otsustusvõimet, oli ise bürokraatiaredelil kerkinud nende kahe sõjaeelse aasta jooksul, mil ta juhtis Pariisi trotskistide mõrvamist, olles ühtlasi repressioonide ajal katkestanud igasuguse läbikäimise oma juudi soost naise ja nende ühiste lastega.