ma õppima, kuidas jälle iseendaks saada… ja umbes 60aastaselt olingi ma jälle jõudnud tagasi algusesse, enda juurde.“
Mu pisikese hingesugulase, kaheaastase Maria üksinda mängimise stiil meenutab mulle sageli mu enda töötegemist. Ta võtab pähe, et üks asi on vaja ära teha, ja asub seda siis ennastunustavalt tegema, küsimata üle, et kas ikka on vaja. Näiteks tassib ta kõik toolid laua ümbert ära, keset tuba ritta. Üks toolidest on aga nurgas kinni. Ta sikutab ja venitab seda, kuni saab kätte – et teada saada, et ka rida teisel pool tuba on täis, tegelikult see tool sinna ei mahu. Ta ohkab ja hakkab toole kokkupoole nügima. Sest töö tuleb ju ära lõpetada! Vahel õnnestub tal vannitoas sehkendada: ta võtab vanni kõrvalt riiulist kõik šampoonid ja viskab need tühja vanni. Kuni veel üks on viskamata, siis on töö lõpetamata ja ta on väga häiritud, kui teda siis segama tullakse. Kontoritoas tegutseb ta raamatute-ajakirjadega samamoodi: valminud on plaan, et ühe alumise riiuli sisu on vaja diivani peale tassida, ja nõnda ta tassibki. Mitte ühegi teise riiuli sisu ja mitte kusagile mujale, just sinna. Plaan on plaan.
Siis vaatab ta uhkelt oma töö üle.
Pole just suurt vahet, kui vana sa oled, kaks või nelikümmend kaks. Rahuldus tulemusest on ikka samasugune.
KUI LAPSED KAKLEVAD
„Kuidas läheb?“
Eestlased teadupärast ei vasta sellele muu maailma kombel „hästi!“, ikka otsime mingit konkreetsemat tera, mida jagada.
Mina olen viimasel ajal tabanud end sellistele küsijatele kurtmast: „Vanemad tüdrukud kaklevad kogu aeg!“ Olen seda korduvalt öelnud ka nendesamade tüdrukute juuresolekul. Las ka nemad kuulevad, mis mul hinge peal on.
Kuni üks tuttav psühholoogiharidusega naine usaldas mulle hetkel, kui lapsed olid kuuldekaugusest väljas: „Kas sa tead, et sa surud neid rollidesse, sildistad: nemad on need, kes kaklevad. Kuidas nad saaks lõpetada, kui sa oled teinud selle neile nende identiteedi osaks?“
See oli huvitav lähenemine. Me tegeleme tõesti iga päev maailma mõtestamise ning sildistamisega, see justkui aitab elada. Aga kui ma näiteks nimetan neid kaklejateks, siis kas ma võtan neilt sellega võimaluse olla midagi muud? No kuidas neid siis veel nimetada?
„Ära torgi.“
„Ma ei torgi.“
„Emme, Marta torgib!“
„Ma ei torgi.“
„Torgid ju küll. Näed, kui ma nii teen, kas see pole torkimine?“
„Ära torgi!“
„Ise torkisid enne ju.“
„Sina torkisid!“
Kaklemise stsenaariumid on üsna üheülbalised. Vanema tüdruku seisukohalt on noorem üks igavene pätt ja varas (jälle tembeldamine!), kes suure õe tuppa hiilib ja sealt asju ärandab. Noorema tüdruku seisukohalt saab suurem rohkem asju ja rohkem vabadust ja üldse kipub ülbitsema. Tundub, et mõlema lapse meelelahutus on oma kaaslast pisarateni endast välja viia.
Seesama psühholoogiharidusega tuttav ütles samas veel ühe huvitava infokillu, mis jäi mind kummitama. Nimelt näitavat uuringud, et kõige sagedasem perevägivald ei ole mitte meeste-naiste või vanemate-laste vahel toimuv. Kõige sagedasem stressi ja valu tekitaja on hoopis õdede-vendade vaheline kisklemine, mida me ehk ei oskagi perevägivallaks pidada, aga nii võib seda nimetada küll. („Kas vahel võib olla tembeldamine siiski vajalik, et asja tõsidusest aru saada?“ küsisin oma tuttavalt, ja ta naeris jaatavalt vastu.)
Ja nii nagu igasuguses elukoosluses, nõnda on ka perekonnas kõik omavahel seotud. Haiget ei saa mitte ainult lapsed, vaid mina lapsevanemana samamoodi. Kui minult tänase päeva seisuga küsida, mis on mind emaduse juures negatiivselt üllatanud, siis… olin valmis muudeks ebameeldivusteks, näiteks magamata öödeks, aga mitte selleks, kui pidev, tüütu ja minu hingele haiget tegev võib olla laste kisma.
Tegelikult pidanuks ma seda oma lapsepõlvest mäletama! Aga millegipärast olin selle justkui eraldi sektorisse asetanud: „See juhtus minu, õe ja venna vahel, aga see ei juhtu minu lastega.“ Kakelda oli toona omamoodi vahva. Kes sattus esikus jalatsiterea juurde, see oli strateegiliselt heal positsioonil ja sai loopida vastaste poole saapaid, väiksemaid ja suuri. Noorem vennas oli see, kes piire ületama kippus. Kord ajas ta meid taga, raudjalgadega taburet käes. Mina ja õde ja jooksime oma tuppa ja lõime ukse kinni – hetk hiljem oli taburet löödud vineerukse sisse, nii et kaks jalga ulatusid uksest läbi.
Aga mis siis, kui me poleks nii kiiresti jooksnud? Kas laste nii-öelda müramisel on oma piiritunnetus; kas mu vend oleks tabureti löömata jätnud, kui ta ees oleks ukse asemel olnud õe keha?
Loen uuringuid ja leian, et Ameerika teadlaste andmetel on igast sajast lapsest kolm oma õdedele-vendadele füüsiliselt ohtlikud. Ning hingetraumad, mis saadakse õdede-vendade narrimisest ja füüsilisest hõõrumisest, võivad jääda inimest saatma terveks eluks. „Mul käib värin läbi, kui vanem õde kasutab mu kunagist hüüdnime,“ usaldas mulle kord üks sõber. Ta ei ole siiani sellega rahu teha suutnud, mismoodi õde teda kiusas ja füüsiliselt ründas. Näiteks pastaka niimoodi kätte lõi, et veri väljas.
Muidugi, teatud määrani on pereliikmete omavaheline hõõrumine normaalne ja küllaga võib leida uuringuid, mis kinnitavad, kuidas paljulapselises perekonnas kasvav inimene omandab sotsiaalse suhtluse võlunippide arsenali paremini kui üksiklaps.
Küsimus on piiris. Ja küsimus on selles, et kui mina emana tunnen, et mu lapsed kaklevad päriselt, mitte mängult, siis: mida mina muuta saan?
Ma saan nendele rohkem pühendada seda, mis minu armastust edasi annab – aega. Kusagilt tuleb see aeg leida, ja üks lahendus on minu jaoks olnud laste rohkem kodutöödesse kaasamine, nii nagu traditsioonilises elulaadis emad ikka tegid. Mõlemale oma pisike nuga kätte ja koorime-lõikame kartuleid koos, ja nii edasi.
Järgmiseks, ma ei tohi neid võrrelda, ei tohi üht teisele eeskujuks tuua, ei tohi suhtluskolmnurki tekitada.
Ja nagu ma nüüd just õppisin – ma pean neile kõva selge häälega kordama: meie peres ei kakelda. Kui tuleb ette nääklemisi, siis peab neile tähelepanu pöörama, need juurteni lahti arutama, mitte ignoreerima…
Aga mis probleemide sildistamise teemasse puutub, siis see on minu jaoks siiani segane. Kuidas ma ikkagi saan arutada ilma sildistamata?
METSAPEATUS
Sõitsime tol pärastlõunal kogu perega külla ja asju ajama. Kuhu, see polegi praegu tähtis. Kaks tundi hiljem pidime sama teed pidi tagasi tulema.
Aga tee oli liiga pikk. Autos valitses vastik lärm. Kaks suuremat tüdrukut vaidlesid kõva häälega. Siis hakkas noorim, kaheaastane Maria, röökima. „Välja-aa, välja-aa!“ oli ta konkreetne.
„Kas sa kuuled!“ ei kannatanud ta kõrval istuv Marta enam välja ja röökis ka: „Tee midagi! Kuidas sa nii paha ema oled, et oma lapsel nutta lased!“
„Pea auto kinni,“ palusin oma meest, kes kiiresti reageeris. Pinge vajas tõesti lahendust.
Nii. Me olime maantee ääres kusagil metsa vahel. Sees tuksus kutse, see ürgne instinkt, mis mul juba lapsena kevaditi välja lõi. Tahaks ära, tahaks metsa joosta! Ma päästsin nutva tite turvaistme ja tsivilisatsiooni köidikutest lahti ja ta jäi mu süles ootavalt vait.
Sealtsamast kostis kutsuvat linnulaulu.
„Me ei tule edasi,“ ütlesin ma.
„Mis mõttes?“ küsis mu mees.
„Palun vabandust!“ nuuksatas üheksa-aastane Marta. „Sa ei ole paha ema, ma kogemata ütlesin nii…“
„Pole midagi,“ ütlesin ma. „Me läheme nüüd lihtsalt metsa. Kõik on hästi.“
Alles puude vahel ringi rühkides, laps kukil, tuleb mulle pähe, et sama hästi oleks võinud