ajal õiges kohas, näiteks teel töölt koju laste juurde või kallimaga kohtama, ja keegi lihtsalt sõitis talle purjuspäi otsa.
Uudistereporterile tähendas avarii, kus hukkus inimene, kõigepealt seda, et tuli välja selgitada, kes on tema lähedased. Leinavad vanemad ja elukaaslane käisid kah, aga tõhusam oli rõhuda nuuksuvatele lastele. Ja kõige paremini müüsid need lood, kus ohvriteks olid lapsed. Eva oli Tuulegil elades juba lootnud, et ei pea enam kunagi millegi sellisega kokku puutuma.
Nende lehe uudistetoimetuses ei saanud töid valida. Milline teema kellelegi sattus, oli puhas loterii. Eva oli ise süüdi. Ta oli täna Liivalaial ummikusse takerdunud, viimasena tööle jõudnud ja kõik uudistejuhi laual olnud teemad olid juba kolleegidele välja jagatud. Kui saabus uudis avariist, oli tema ainsana vaba.
Eva lootis, et tänane ohver ei ole vähemalt laps. Kõik muu võis ta üle elada. Ohvrite lähedaste koduuste taga kolistamine oli vastik, aga ta oli õppinud end rolli suruma. Ta on ainult ajakirjanik – nagu näitleja, kes mängib Hamletit. Kui ta on laval ehk toimetuses, ei ole ta päris inimene. See, keda netikommentaatorid hiljem südametuks monstrumiks sõimavad, ei ole tegelikult tema, vaid roll.
Koridor lõppes. Ta surus hambad alahuulde ja tervitas Reinu. Nägi, et too on ärritunud – Reinule ei meeldinud, kui tal oodata lasti.
„Kus sa nii kaua molutasid? Ma olen sulle juba sada korda helistanud,” nähvas Rein, kui Eva tema pakutud ebamugaval plasttoolil istet võttis.
Eva kehitas rõhutatud ükskõiksusega õlgu. „Mul jäi telefon laua peale. Jaurasime kohvimasinaga. See on kogu aeg rikkis. Millal see korda tehakse?”
„Tehnikud on varsti kohal. Ma ei saa neile iga viie minuti tagant helistada, kui keegi jälle siia selle masina pärast õiendama tuleb… Ära ole mu vastu nii vaenulik. Ma ei taha tegelikult siin istuda, tead ju küll.”
Evale meenus Reinust palju nõmedam tüüp, kes varem uudistetoimetust juhtis ja solidaarsusest koos Nemo Kulliga lahkus. Peale Reinu ei sobinud keegi uueks juhiks, sellega oli ta nõus. „Sulle pakuti sedasama tööd,” hõõrus Rein Eva haavadele soola. „Sa keeldusid. Sellepärast oledki mu vastu nii õel?”
Eva neelatas. Ta kahetses keeldumist, aga nüüd polnud enam midagi parata.
„Mis kuradi avarii?” viis ta jutu tagasi rööbastesse. „Alles ju oli meil avarii esikal. Sellised lood masendavad inimesi, keegi ei taha pidevalt mingeid surmauudiseid lugeda. Kuidas neid avariisid viimasel ajal nii palju on?”
„No midagi pole teha,” laiutas Rein käsi. „Teised teemad on täna sellised, et raske oleks sealt esikalugu saada. Meil on midagi vaja. See tuleb suureks puhuda.”
Eva oleks tahtnud nähvata, et selles on Rein ise süüdi – nende suur juht jõudis viimastel nädalatel toimetusse alles napilt koosoleku alguseks. Uudistejuht peaks varem kohal olema. Eva oli poole kõrvaga kuulnud, et Reinul olid mingid pereprobleemid, aga ta ei jaksanud süveneda. Tal oli endalgi piisavalt probleeme – möödunud laupäeval pubis kohatud nägus mees ei olnud eile õhtul tulnud, kuigi neil oli õhtusöök kokku lepitud. Kui ta mehele helistas, oli tolle keel pehme ja taustahelidest aimas Eva, et mees istub taas mingis pubis, tõenäoliselt mingi teise naisega. Ta pidi tõdema, et meestega tal lihtsalt ei vedanud.
Rein vaatas talle nõudlikult otsa. „Meil pole midagi muud esikale panna, saa aru. Hommikul oli küll mingi vihje, et üks näitleja on kellestki abielus lavastajast rase, aga see ei tahtnud rääkida. Muidu oleks hea lugu olnud. Ei saa ju väitena esitada, kui keegi ei räägi – kõhtu ei pidanud naisel ka veel näha olema, et vähemalt kusagil salaja pilte teha. Neid kohtuasju ja kahjutasusid on meil juba niigi palju. Mingit kindlat asja on vaja. Lõuna käes ja esikalugu pole, Remmel hakkab koosolekul märatsema.”
Eva turtsatas. Ain Remmel oli nende uus peatoimetaja. Vastupidiselt Reinu väidetule ei märatsenud Ain kunagi, vaid ainult vaatas neid leebelt oma ebatavaliselt eresiniste silmadega. Ometi sellest pilgust piisas. Ainil olid seljataga aastad Brüsselis, kus tema abikaasa oli vahepeal mingi euroametnik olnud. Remmelil oli veider aktsent – toimetuses arvati, et ta on selle Brüsselis omandanud, aga vanemad olijad väitsid, et Remmel on kogu aeg niimoodi rääkinud, üritades endast vist peenemat muljet jätta. Temas oli ülepea midagi võõrapärast, ehkki heas mõttes.
„See on juba mingi kuradi viies otsasõit helkurita jalakäijale. Teeks mingi üldistava loo. No et kondaks need perekonnad läbi, et kuidas nende elu on muutunud. Plaan umbes selline, et see, kes helkurita maanteele läheb, on justkui enesetapja, kes ei mõtle oma lähedaste peale. Või midagi sellist, saad aru küll.”
Eva oleks tahtnud Reinu hääle välja lülitada.
„Kell on juba pool kolm. Kust kurat ma selle aja võtan?” nähvas ta kärsitult. „Ma ei suuda täna mõne tunni jooksul ju kõigi omakseid läbi käia. Segi oled keeranud või?”
„Okei, tee siis praegu ainult selle tänase avarii lugu,” surus Rein vastumeelselt läbi hammaste. Ta ei saanud Evat üleoleva suhtumise eest liistule tõmmata, kuigi Eva nägi, et Rein oleks seda väga tahtnud. Aga oma võimu kehtestamine oleks ainult kallist aega raisanud. Esiküljelugu oli hädasti vaja ja esikülg, mis müüginumbritega konkurentidele ära paneks, oli Reinule ainuke asi siin maailmas, mis oli veel tähtsam kui tema isiklik uhkus.
„See tänane ohver oli pärit kuskilt Tuudilt või mis iganes. Mingi väike mõttetu koht. Autojuht ja fotograaf on vabad, nii et mine kohale, otsi tema mees üles või kes iganes tal seal on. Keegi ikka midagi räägib. Vaata, et tugevad tsitaadid oleks. Emotsiooni on vaja. Kõige parem oleks seal õnnetuskohas pilti teha – et omaksed hoiavad mingeid kuradi küünlaid. Kaeblik küünlaleek ja lähedaste pisarad – tead küll. Midagi ikka kätte saad. Siis tee peal autos kirjutad. Hakka liigutama, jõuad küll.”
Rein suunas pilgu arvutisse ja see oli Evale märguandeks, et temaga on lõpetatud. Ta noogutas. „Eks ma siis vaatan,” alistus ta. Täna igatses ta esimest korda tagasi Tuulegile ning tundis kahetsusevirvendust, et oli uuest vabast elust nii kergesti loobunud. Toimetusse naasmine ei olnud loodetud hingerahu toonud.
Eva ei olnud enam kindel, kuhu ta siin maailmas ülepea kuulub ja mida elult õieti tahab.
ÜKS PÄEV VAREM
Mees istus oma sinises Fordis paari kilomeetri kaugusel Tuudilt ühel metsateel, kuhu tema meelest poleks tohtinud eksida ükski teine auto, ja ootas. Ta oli neiule öelnud, et tuleb Tallinnast ja peaks varsti kohale jõudma, aga tegelikult oli ta juba hommikust saadik Läänemaa teedel ringi tiirutanud, jõudnud Lihulasse välja, seal ühes kohvikus aja korraks maha võtnud. Päris õige kannukohv oli ikkagi parem kui see automaadiplöga, mida ta töö juures iga päev lürpis. Ta nautis viimast kui sõõmu ja vaatas ettevaatlikult ringi. Õnneks olid kõik ametis oma kohvide-pirukatega, loeti ajalehti ja näpiti nutitelefone. Ükski pilk ei kohtunud tema omaga. Ta võis rahuneda – siin ei jää ta kellelegi meelde.
Eile, kui ta oma missiooniks valmistus, oli ta kauplusest läbi astunud ja üks naine oli talle liiga pikalt otsa vaadanud. Ainult sekundi murdosa võrra liiga pikalt, aga ikkagi. See häiris teda. Naine tuleks üles otsida.
Mees püüdis endale sisendada, et see ei tähenda midagi. See oli lihtsalt üks ülearu uudishimulik külamoor, kellele ta nägu oli võõras. Ta ei tohi ärevust endale ligi lasta, muidu võib ta jälle mingi vea teha. See veel puuduks.
Isa saaks jälle vihaseks.
Tänagi oli ta kõhelnud, kas maksab kohvikusse sisse astuda, aga aknast paistis üsna palju rahvast – väikelinna kohta hämmastav hulk. Ju siis oli tegemist hea kohvikuga. Talle jäi arusaamatuks, miks selline linn üldse eksisteerib. Kohvikukülastajaid silmitsedes proovis ta mõistatada, mis tööd nood siin teha võiksid – kui nad üldse olidki kohalikud.
Üks vanem naine tõstis äkki pilgu ajalehelt ja vaatas tema poole. Mees langetas kähku pea ja tegi telefonis Facebooki lahti. Ta teadis, et jääb inimestele meelde. Tema pilk – selle oli ta pärinud oma isalt.
Pilgu iseärasuseks oli, et selle teravus ei löönud välja tema teises elus, vaid ainult siis, kui ta elas oma päris elu ehk oli