Warcraft. Durotan. Eellugu. Christie Golden

teda väga hästi tundvad klannikaaslased võisid aimata tema hääles alla surutud viha, „sa eirad rituaale ning häbistad nõnda sedasama lippu, mille all oled tulnud paluma läbirääkimisi. See võib panna mu pealiku arvama, et sa ei vajagi enam selle kaitset.”

      Durotan naeratas nüüd juba avalikult. Ema võis olla sama ohtlik kui isa ning kogu klann teadis seda. Roheline ork näis nüüd taipavat, et oli ehk läinud liiga kaugele.

      Gul’dan langetas korraks pea. „Jah, tunnistan seda. Ning ei, ma ei soovi loobuda lipu kaitsest. Jätka Garad.”

      Garad pidas kombekohase kõne. Selle sõnad olid pikad ja keerukad, mõned nii arhailised, et Durotan ei tundnudki neid, ning ta hakkas muutuma kärsituks. Orgrim näis olevat veel läbematum. Kõne mõte oli see, et läbirääkimisi palunule tagatakse turvalisus ja ta kuulatakse rahulikult ära. Lõpuks sai see läbi ning Garad vaatas ootavalt Gul’dani poole.

      Too tõusis sauale toetudes püsti. Tema seljal ripnevad tillukesed kolbad näisid vaikides, suu ammuli, protestivat. „Tavad ja iidsed riitused, mis kaitsevad mind teie viha eest, näevad ette, et teataksin teile kolme asja. Kes ma olen. Mida ma pakun. Ja mida ma vastu tahan.” Ta libistas peaaegu hindava pilgu üle tule äärde kogunenud Härmahuntide. „Olen Gul’dan. Ning kui ütlesin, et mul pole ei päritolu ega klanni, siis klann – või midagi selletaolist – mul siiski on.” Võõras puhkes korraks naerma ja see heli ei aidanud põrmugi hajutada tema välimusest jäänud ebameeldivat muljet. „Aga sellest räägin ma hiljem.

      Nüüd siis … Mida ma pakun? Kõige lihtsamat, kuid seejuures kõige kallimat asja maailmas.” Gul’dan tõstis käed ja pealuud kolksatasid õõnsalt üksteise vastu. „Pakun elu.”

      Durotan ja Orgrim vaatasid kulmu kortsutades teineteisele otsa. Kas too Gul’dan on võtnud nõuks neid varjatult – või suisa avalikult – ähvardada?

      „See maailm on ohus. Ning ühes sellega oleme ohus ka meie. Rändasin nii kaugele selleks, et pakkuda teile elu, mida tõotab uus kodumaa – haljas, täis jahiloomi, puuvilju ja põldudel lokkavat teravilja. Mida ma palun, on, et sina, Härmahuntide pealik Garad, võtaksid mu ettepaneku vastu ja liituksid minuga sel retkel.”

      Just nagu oleks lükanud tüünesse järve hiiglasliku rahnu, võttis ta uuesti istet ja jäi Garadile äraootavalt otsa vaatama. Tõtt-öelda olid kõigi pilgud nüüd Garadil. Võõra ettepanek polnud pelgalt solvav ega ülbe – see oli hullumeelne!

      Oli ju?

      Tundus, nagu ei oskaks Härmahuntide juht esimese hooga midagi öelda, aga lõpuks hakkas ta rääkima.

      „Sul veab, et oled lipu kaitse all, klannita Gul’dan,” kõmistas Garad. „Vastasel korral rebiksin su valeliku kõri omaenese hammastega lõhki!”

      Gul’danit ei paistnud pealiku vastus üllatavat ega solvavat. „Nõndasamuti on enne sind öelnud teisedki,” lausus ta rahulikult, „ent ometi kuuluvad nad nüüd minu klanni. Olen kindel, et su šamaan näeb nii mõndagi sellist, mis jääb tavaliste orkide pilgu eest varju, ning maailm – olgu see pealegi rahutu – on lai. Palun teil kaaluda võimalust, et leidub asju, millest teil aimugi pole, ja mul on Härmahuntidele tõepoolest pakkuda midagi säärast, mida nad vajavad. Kas pole paaril viimasel aastal teiegi kõrvu puutunud jutud, mis räägivad ühest … sortsist?”

      Neid jutte oli kuuldud. Kahe aasta eest oli üks Härmahuntide jahisalk löönud mesti rühma Sõjalaulu klanni kuuluvate orkidega. Nood olid jälitanud talbukikarja. Tundmata nende ilusate nõtkete loomade kombeid, ei osanud võõrad arvata, et üht talbukit karjast eraldada on võimatu. Vöödilised talbukid olid sõrgjalgadest märksa väiksemad ja peene kondiga. Täiskasvanud sõrgjalg võis karjast irduda, sest suutis juba ainuüksi oma tohutu massi tõttu vastasele enam kui tõhusat vastupanu osutada. Talbukitel jäi üle loota ainult üksteise kaitsele. Rünnatuna ei põgenenud need loomad kohe. Selle asemel kaitsesid nad sihtmärgiks valitud õde või venda rühmana, seades kiskjatele vastu sajad kõverad sarved ja tugevad kabjad. Härmahundid teadsid, kuidas sundida talbukeid, nii vaprad kui nood ka poleks olnud, endi seast paari looma elu ohverdama. Üheskoos küttides õnnestus Härmahuntidel ja Sõjalaulu klanni orkidel toita ära mõlemad jahisalgad ja nende ratsud ning hulk liha jäi ülegi.

      Kui nad koos einet võtsid, hakkas Sõjalaulu klannist keegi rääkima ühest iseäralike võimetega orkist: too pidi kuuldavasti olema umbes nagu šamaan, ent ometi teistsugune. Sortsiks olid nad teda nimetanud ning seda sõna polnud Durotani kõrvad kuulnud ei varem ega hiljemgi – enne tänast õhtut.

      Garadi nägu tõmbus süngeks. „Sina siis olidki see, kellest nad rääkisid,” lausus ta. „Sorts. Oleksin pidanud teadma kohe, kui sulle pilgu heitsin. Oled surmakaupmees, aga meelitad mind endaga liituma, rääkides elust. Kummaline kooslus.”

      Durotan vaatas Drek’Thari poole ja laskis uuesti peast läbi šamaani sõnad: Selle orkiga käivad kaasas varjud. Teda saadab surm. Ja enda vastuse: Ka mägesid katavad talve jooksul pikad varjud ning minagi surmasin täna ühe olendi. Need ei ole veel halvad ended, Drek’Thar … Kuulame parem ära, mida tal öelda on, enne kui otsustame, kas ta kuulutab ette surma või elu või ei kuuluta üldse midagi.

      Ta ootas nagu Garad ja teisedki klanni liikmed, ikka veel, mida võõras kostab.

      Gul’dan osutas ühe käega oma rohelisele nahale. „Mulle on antud suured nõiavõimed. Olen neist üleni läbi imbunud ja need on muutnud mu naha roheliseks. See eristab mind kõigist teistest. Ning jah – mu nõidus saab igast võetud elust jõudu juurde. Aga vaata mulle silma, Durkoshi poeg Garad, ja ütle ausalt: kas pole sa ise eales lasknud vaimude õnnistuse pälvimiseks ainsalgi elul verena lumele voolata? Kas ei ole sa surmanud sõrgjalga, paludes, et laps saaks turvaliselt ilmale tulla, või jätnud tosinast teie odade all hinge heitnud talbukist ühte lamama sinna, kuhu see langes?”

      Kuulav klann hakkas rahutult nihelema, ent Garad ei lasknud ennast kõigutada. Igaüks teadis, et see, mida Gul’dan ütles, on tõsi.

      „Meie tagame endale säärase ohvri abil peatoiduse,” kinnitas Garad. „Niiviisi lõpetatud elu hoiab meil söögi laual.”